Töö pealkiri: Puugid ja nendega levivad haigused

SISSEJUHATUSUurimistöö tehti antud teemal, kuna autor on pärit Saaremaalt, kus esineb puukidega

levivatesse haigustesse nakatumisi väga tihti. Igal aastal tuuakse ajalehtedes välja statistika

nakatunute kohta, terviseradade juurde on lisatud plakatid hoiatamaks suurenenud puugiohu

eest ja vaktsineerimisest räägitakse üha enam.

Autor tahtis anda ülevaadet puukidega levivate haiguste kohta. Lisaks uuriti inimeste

teadlikkust ja aktiivsust antud teemal: kui palju on vaktsineerituid, kuidas mõjutab

lemmiklooma (koer, kass) pidamine omanikke, kas inimesed oskavad õigesti eemaldada

kinnitunud puuki ja mida oskavad inimesed teha, et hoiduda puugihammustustest.

Teadlikkuse kindlaksmääramiseks ja informatsiooni kogumiseks uuriti esmalt samal teemal

välja antud kirjandus- ja ajaleheartikleid, seejärel koostati küsimustik ning analüüsiti saadud

tulemusi.

Esimeses osas on antud lühiülevaade puukidest, millele järgneb haiguste loetelu ja nende

kirjeldused. Lisatud on informatsioon vaktsineerimise ja puugieemalduse kohta ning kuidas

hoiduda puugihammustustest. Teises osas kirjeldatakse küsitluse läbiviimist ja kolmandas osas

on saadud vastuste analüüs.

PUUGID Puugid on ämblike lähedased sugulased, kuuludes ämblikulaadsete klassi lestaliste seltsi.

Ämblikutele sarnaselt on ka lestalistel enamasti neli paari pearindmikule kinnitunud

käimisjalgu. Erinevusena võib aga välja tuua mürginäärmete puudumise. (Martin, 2010)

Puukide liigitamineLestade hulgas on väga palju parasiite. See tähendab, et nad toituvad teiste arvel ning

ammutavad kogu oma toidu ühelt või mitmelt peremeesisendilt. Parasiitsete lestade seas

leidub nii tahke toidu närijaid kui ka vedela toidu imejaid. (Martin, 2010)

Puugiliste selts jagatakse kahte alamseltsi: äärispuugilised ehk pehmekehalised puugid

(Argasina) ja puugilised ehk kõvakehalised puugid (Ixodina). Puugid kuuluvad (selts Ixodida,

puugilised) imilestade hulka. Äärispuugilised on pesaparasiidid, veetes elu peremeeslooma

pesas, teised on niinimetatud karjamaaparasiidid, kes varitsevad ohvrit vabas looduses. Pole

teada, kui palju puugiliike Eestis täpselt elutseb, kuid kaks neist pakuvad erilist huvi, sest

levitavad inimesele ohtlikke haigusetekitajaid. Need on võsapuuk (Ixodes ricinus) ja

laanepuuk (Ixodes persulcatus). Perekond Ixodes kuulub kõvakehaliste puukide sekka,

maailmas on selle perekonna liike teada 245, Euroopas 9, Eestis võib neid leiduda 4-5.

(Martin, 2010)

Võsa- ja laanepuuk Eestis Vanasti kohati puuke kõige sagedamini võsastikes, metsaservades, puisniitudel ning

metsalagendikel: nimelt asustab meie alal ajalooliselt elanud võsapuuk just neid elupaiku, siit

tema nimetuski.

VõsapuukVõsapuuk on levinud kõikjal Eestis, ka saartel, kusjuures ta eelistab inimtegevusest

mõjustatud elupaiku, eriti karjamaid. Esimesed puugid ilmuvad kohe kevadel, kui lumi on

sulanud ja keskmine pinnasetemperatuur on umbes 5C. Arvukus suureneb kiiresti,

saavutades kõrgtaseme suvekuudel. Võsapuugi aktiivsusperiood on pikk: neid kohtab

novembrini, eriti sageli mais-juunis ja augustis. (Vilbaste, 1978)

LaanepuukAlates viiekümnendatest aastatest on meile ida poolt, Kaug-Idast läbi Siberi levinud

laanepuuk, kes eelistab elupaigana põlismetsa: rikkaliku alustaimestikuga okas- ja segametsi,

kus leidub pisinärilisi, kellel toituvad puugivastsed ja nümfid. Eriti arvukas on ta

salumetsades, mida iseloomustab rikkalik põõsa- ja rohurinne, samuti rohke lehekõdu.

Erinevate andmete kohaselt on tema levikuala jõudnud kuni Lääne-Eestini. Esimene koht

Eestis, kus laanepuuki märgati, oli Järvselja ümbrus. Laanepuugi aktiivsusperiood on lühem,

juuli lõpuni, kõrgajaga mais ja juuni alguses. (Vilbaste, 1978)

Puukidega levivad haigused Puugi elutsükkel kokkuvõtvalt oleks järgmine: täissöönud emaspuuk -> muna -> larv -> nümf

-> täiskasvanud puuk. Elutsükli normaalseks läbimiseks peavad puugid larvi, nümfi ja

täiskasvanud puugina üks kord verd imema. Haiguste ülekande seisukohalt tähendab see, et

puuk võib nakatuda nii larvi-, nümfi- kui ka täiskasvanustaadiumis ja kõigis nendes

staadiumides omakorda haigust edasi anda. Puuk suudab imeda sadu kordi rohkem verd, kui ta

ise kaalub. Söömine lõpetatakse, kui keha tagaosa on verd pilgeni täis. Täiskasvanud isaspuuk

siiski verd ei ime. (Vilbaste, 1978)

Haiguste levimine üldiseltHaigusi, mis kanduvad loomadelt inimesele ja vastupidi, nimetatakse zoonoosideks.

Zoonoosidega võib inimene nakatuda otseselt- haige looma ekskreetide (roe ja uriin) ja

hammustuste kaudu, neid toiduks tarvitades - või kaudselt - haigus kantakse ühelt

peremeesliigilt teisele kolmanda liigi ehk vektori vahendusel. Kõige sagedamini ongi

vektoriteks eri liiki lülijalgsed, sealhulgas ka puugid. Puuk nakatab inimest tavaliselt verd

imedes. Harvematel juhtudel on võimalik nakatuda ka koduloomadelt käsitsi puuke

eemaldades. Haige inimene nakkust edasi ei levita ega ohusta lähikondlasi. Samas on

tõestatud, et puugid võivad olla nakatunud mitme haigustekitajaga ühel ajal ning kanda need

korraga üle ka inimesele. (Vassilenko, 2010)

Enne, kui puuk asub verd imema, laseb ta oma kidadega varustatud iminoka kaudu haava

natuke sülge, mis toimib osaliselt tuimestusvahendina, muutes hammustuse valutuks, samas

sisaldab see ka vere hüübimist takistavat ainet. Seepärast ongi tavaline, et puugihammustust ei

märgata. Tihtipeale puuk vabaneb enne, kui ta avastatakse. Varasemates arengujärkudes teeb

selle raskeks tema väiksus. (Ravimifirma.., 2010)

Kõik puukidega levivad haigused on sesoonsed ehk hooajalised, mis on vastavuses puugi

aktiivsusperioodiga. Puugihooaega võib oluliselt pikendada pehme talv. (Ravimifirma.., 2010)

On levinud valearusaam, et puugid kukutavad ennast ohvrile puu otsast. See on vale - puugid

varitsevad tavaliselt pikematel rohukõrtel, ent ei roni puudele ega põõsastele. Need pisikesed

parasiidid ootavad kannatlikult, et mõni loom lähedusse satuks. Välja sirutatud eesjäsemetega,

millel asuvad haistmiselundid – nn. Halleri elundid, tunneb puuk liikuva keha soojust ning

ilmselt ka lõhna ja ronib kiiresti ohvrile. (Martin, 2010)

BabesioosBabesioosi põhjustab algloom, mis kutsub esile malaariasarnase haigestumise. Viktor Babes,

rumeenia päritolu patoloog, kirjeldas 1888. aastal esimest korda seda parasiiti kariloomadel.

Tõbi võib kulgeda haigusnähtudeta, kuid inimestel, kelle immuunsus on pärsitud või kellel on

operatsiooni käigus eemaldatud põrn, samuti vanemaealistel, võib haigus kulgeda väga raskelt.

(Prükk, 2010)

Tegemist on palavikulise haigusega. Peiteaeg on üks kuni neli nädalat. Seejärel tõuseb

palavik, tekivad külmavärinad, peavalu, kaasneb üldine halb enesetunne ja isutus. Vahel on

põrn ja maks suurenenud. Diagnoos kinnitatakse, kui mikroskoopial leitakse infitseeritud ehk

nakatunud erütrotsüüte. Ravitakse antibakteriaalsete ja malaariavastaste preparaatidega.

(Prükk, 2010)

Babesioosi looduskolded paiknevad enamasti võsapuugi levikualal Lääne-Eestis ja saartel,

kuid teadaolevalt pole seda Eestis veel inimestel diagnoositud. Arvestada tuleb siiski haiguse

esinemisvõimalusega ja uurida babesioosi suhtes inimesi, kellel pärast puugirünnet ilmneb

aneemia. Perearstid aga ei oska seda haigust ära tunda ega telli tihtipeale vastavat

laboratoorset uuringut. (Jõgiste, Kutsar, Varjas, Barotov, 2001)

ErlihhioosErlihhioosi tekitajad kuuluvad sugukonda Anaplasamataceae, kes on obligatoorsed

rakusisesed pleamorfsed ehk erikujulised kokobatsillid, kes ei suuda pikemalt elada väljaspool

peremeesrakku. Märklaudrakkudeks on õgirakud fagotsüüdid. Tõbe diagnoositi esialgu

kassidel, koertel, lammastel, veistel ja hobustel. Aastal 1953 kirjeldati seda haigust ka

inimestel. Enamikus Euroopa maades, sealhulgas Eestis, seda haigust ametlikult ei

registreerita ja seega puudub ülevaade erlihhioosi esinemissagedusest. (Prükk, 2010)

Tõve esineb kahe vormina, kuid nende kliiniline pilt on väga sarnane. Juhtsümptomid on

palavik, peavalu ja lihasvalud. Harvem kaasneb isutus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja

nahalööve. Diagnoosimisel on olulised muutused vereanalüüsides ja spetsiifiliste antikehade

tiitri tõus ehk vastavate antikehade olemasolu. Ravi on antibakteriaalne (antibiootikumid);

enamasti allub haigus ravile hästi. (Prükk, 2010)

TulareemiaTulareemia on harva esinev haigus, mis võib olla eluohtlik. Tekitaja on Francisella tularensis.

Inimene võib saada nakkuse lülijalgsete hammustusest või otsesel kokkupuutel nakkusallikaga

ning aerosooli või tolmu sissehingamisel. Inimestel võib kliiniline pilt erineda, olenedes

nakatumise viisist, tekitajate hulgast ja virulentsusest (haigustekitaja tõvestamisvõimelisusest).

Üldjuhul kujunevad palavikulise haiguse käigus nakkuspiirkonnas nahahaavandid ja

suurenevad regionaalsed lümfisõlmed. (Prükk, 2010)

Aastatel 1946-1962 on Eestis tulareemiat diagnoositud üheteistkümnel juhul. 1996. aastal oli

Prangli saarel tulareemiapuhang, kus haigestus 23 inimest, kuid selle põhjustajateks olid

tulareemiamikroobe levitanud sääsed. Viimastel aastatel on tulareemiat registreeritud 2001. ja

2007. aastal kahel ning 2008. aastal ühe korra. (Prükk, 2010)

EntsefaliitPuukentsefaliit ehk peaajupõletik on kesknärvisüsteemi viirushaigus. Viirusel on kolm

alltüüpi: Lääne alltüüp, Kaug-Ida alltüüp ja Siberi alltüüp. Kolm viiruse alltüüpi erinevad

üksteisest geneetilise struktuuri ja virulentsuse poolest, põhjustades erisuguseid kliinilisi pilte

ja eri raskusega haigestumisi. Võrreldes paljude teiste riikidega on Eesti olukord ainulaadne:

meil on levinud kaks puukentsefaliidi viiruse vektori liiki ehk haigusekandjat ja siin võivad

levida kõik kolm Euraasias leitud alltüüpi. (Vassilenko, 2010)

Keskmiselt on Eestis puukentsefaliiti nakatunud 1,6% puuke, kusjuures on rohkem nakatunuid

laanepuukide hulgas. Haigusekandjal puugil leidub viirust süljenäärmetes ja süljes. Emaspuuk

muneb aastas 2000-5000 muna ja viirus kandub edasi ka munade kaudu. Meil on levinuim

Lääne alamtüüp, mille põhjustatud tõbi kulgeb teistest kergemalt. Peale tavalise

puugihammustuse levib entsefaliit ka haigestunud loomade, näiteks lehma või kitse,

pastöriseerimata piima kaudu. (Reiman, 2011)

Entsefaliit kulgeb kahes järgus, millest esimene lööb välja 1-2 (mitte rohkem kui 4) nädala

jooksul pärast nakatumist. Tekivad gripilaadsed sümptomid, nagu pea- ja lihasevalu, üldine

halb enesetunne, iiveldamine, oksendamine ning palavik. Seetõttu aetakse puukentsefaliiti tihti

segamini tavalise külmetuse või nakkushaigusega. Tavaliselt kaovad sellised vaevused

nädalaga. (Reiman, 2011)

Osal nakatunutel tekib haiguse teine faas 2-8 päeva hiljem: see kajastab viiruse levikut

kesknärvisüsteemi, kujuneb välja meningiit (ajukelmepõletik) või meningoentsefaliit. Sellisel

juhul enesetunne halveneb, palavik tõuseb 40 kraadini, tekivad kuklakangestus,

tasakaaluhäired ja uimasus. Harvadel juhtudel (ligikaudu 1% haigetest) võib teine faas lõppeda

ka surmaga. Raskemini taluvad tõbe vanemad inimesed ja neil kaasneb ka rohkem jääknähte.

(Reiman, 2011)

Puukentsefaliidi diagnoos pannakse vereproovi ja seljaajuvedeliku analüüsi põhjal. Kahjuks

spetsiifiline ravi puudub, ravitakse sümptomeid. Põdemise järel kujuneb entsefaliidi kõikide

alltüüpide vastu immuunsus ja rohkem pole seda haigust enam karta. Üldjuhul paranetakse

täielikult, kuid umbes kolmandikul haigestunutest võivad jääknähtudena jääda halvatus,

tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, peavalu, mälu- ja keskendumisprobleemid, epilepsia, une-

ja käitumishäired. (Reiman, 2011)

BorrelioosPuukborrelioos ehk Lyme’i tõbi on multisüsteemne põletikuline haigus, mis enamikul

patsientidel allub hästi ravile. Haigusetekitajaks on bakter, mida leidub puugi seedekanalis.

Tõve tekitaja avastas 1982. aastal Willy Burgdorfer, kelle auks nimetati bakter Borrelia

burgdorferi’ks. Kokku on kolm erinevat liiki Borrelia perekonna baktereid, kes on inimesele

ohtlikud. Eestis kirjeldati seda haigust esimest korda 1987. aastal. (Prükk, 2001)

Haiguse ülekandeks peab puuk olema kokkupuutes ohvriga vähemalt 24 tundi. Esmast

kliinilist pilti iseloomustab kõige sagedamini lokaalne nahakahjustus, mille läbimõõt ületab 5

cm ja mis võib olla valulik või sügeleda, kuid enamusel inimestest ei põhjusta see mingeid

vaevusi. Erüteem ehk nahakahjustus tekib üks kuni kaheksa nädalat pärast puugi rünnet. Harva

kaasneb palavik, üldine halb enesetunne, peavalu või uimasus. Ilma ravita võib punetus ise

kaduda või püsida päevi, isegi kuid. Üksikutel juhtudel levib haigus üle kogu organismi ehk

generaliseerub. Umbes kümnendikul patsientidest kahjustub närvisüsteem, mõnikord esineb

südamehäireid või reaktiivset artriiti ehk liigesepõletikku, mille põhjus ei asu liigeses.

Kaasneda võib sekundaarne lööve – üle keha leidub mitu erinevat erütematoosset laiku. (Jõers,

2011)

Mitu aastat hiljem võib hilishaigestumine avalduda kroonilise atroofilise akrodermatiidina

labakätel ja/või labajalgadel. See lillakas nahakahjustus sarnaneb vanale külmakahjustusele.

Kahjustuse piirkonnas esineb tuikav valu või tuimustunne. (Ravimifirma.., 2010)

Diagnoosimist kergendab oluliselt puugiründe fakt, ent seda suudavad meenutada vaid pooled

haigetest. Esmane nahakahjustus erythema migrans ehk erüteem on parim kliiniline marker,

esinedes 60-80% juhtudest. Kui pärast puugi hammustust erüteemi ei täheldata, kuid haigel

esinevad siiski erinevad vaevused, on diagnoosi täpsustamiseks vajalikud laboratoorsed

uuringud, mille eesmärgiks on mikroorganismide “nähtavaks” tegemine ja võimaluse korral

nende hulga mõõtmine. Diagnostika teeb keeruliseks asjaolu, et spiroheetidel ehk Borrelia

keeritsbakteritel on võime muuta oma väliskesta struktuuri (valgulist koostist), pettes ära

immuunsüsteemi ja jäädes seega talle kättesaamatuks. (Prükk, 2001)

Isegi erüteemi esinemisel on nahaarstide praktika näidanud, et harvadel juhtudel aetakse

puukborrelioos segamini roospõletikuga. Roospõletik on naha aluskoe põletik, mis samuti

tekitab nahal punetust, aga see on valulik. (Reiman, 2011)

Rasedaid ja rinnaga toitvaid naisi ravitakse samamoodi nagu teisigi patsiente -

antibiootikumidega, kuid pärast borrelioosi läbipõdemist immuunsust ei teki ning inimene

võib uuesti nakatuda. (Moosar, 2010)

VaktsineerimineInimesed, kes sageli viibivad puugiohtlikes piirkondades, peaksid laskma ennast vaktsineerida.

See kehtib ka nende kohta, kes reisivad puukentsefaliidi ohualadel. Vaktsineerida võib lapsi

alates esimesest eluaastast, ent kuna eelkooliealistel lastel kulgeb haigus tavaliselt kergemate

haigusnähtudega, siis nende vaktsineerimist tavaliselt ei soovitata. Kahjuks saab hetkel

vaktsineerida vaid entsefaliidi vastu – borrelioosi ja erlihhioosi vastu vaktsiin puudub. (Jõers,

2011)

Kuigi aastal 1996 tuli USAs turule borrelioosi vastane vaktsiin, saavutati sellega vaid väga

madal antikehade tase veres. Aastal 1998 mindi teisele katsele uue vaktsiiniga, mis keelustati

2002. aastal, kuna vaktsiinis sisalduv valk võis olla vaktsineeritud inimestel

autoimmuunhaiguste (haigused, kus keha ründab iseennast) tekitajaks. Kuigi Ameerikas

levinud borrelioosi põhjustab teine haigusetekitaja, oleks ehk Euroopagi saanud sammukese

lähemale oma vaktsiini loomisele. (Jõers, 2011)

Vaktsineerida saab oma perearsti juures või tervishoiuasutuse nakkuskabinetis. Täielik

vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise

vaheajaga, kolmas umbes aasta pärast. Immuunsus pärast kahte esimest süsti on hea, aga

kestab vaid ühe hooaja, seetõttu peab tegema veel kolmandagi, et immuniteeti pikendada.

Umbes 95% vaktsineeritutest on täielikult kaitstud. (Ravimifirma.., 2010)

Lisaanus vaktsiini süstitakse seejärel iga viie ja üle 50-aastastel iga kolme aasta järel, et

omandatud immuunsust säilitada. Pärast süsti võib esineda süstekoha tundlikkus ja väike

palavik, halvemal juhul palavik üle 38,5°C või ülitundlikkus vaktsiini mõne koostisosa suhtes.

(Ravimifirma.., 2010)

Tuleb arvestada, et vaktsineerimisest pole kasu, kui puuk on juba hammustanud. Tegu on

ennetava, mitte raviva süstiga. (Reiman, 2011)

Puukide vältimineLihtsaim viis puuke vältida oleks nende levikualadest eemale hoidmine aktiivsusperioodil. See

on aga päris keeruline, arvestades puukide laialdast levikut – neid võib leida isegi linna

haljasaladelt.

Kui puukide aktiivsusperioodil nende elupaiku vältida siiski ei õnnestu, tuleks selga panna

pikad heledad riided. Väga hea on, kui pluusil oleks varrukate otstes ja pükstel alumises servas

soonikud, mis hoiaksid naha lähedale, et takistada puugi ligipääsu nahale. Püksisääred võib

pista ka sokkide või saabaste sisse. Iga pooltunni kuni tunni järel peaks oma riided üle

vaatama – heledatelt riietelt jääb ringi roniv puuk hästi silma.

Lisaks on kauplustes ja apteekides saadaval mitmesuguseid repellente ehk keemilisi

tõrjevahendeid, mis enamasti on suhteliselt lühikese toimeajaga puukide vastu. Repellente ei

soovitata alla kahe aastastele lastele ega nendele, kellel on nahakahjustused (näiteks

päikesepõletus). Selliseid vahendeid kasutades tuleb arvestada maksimaalset toimeaega ja seda

vähendavaid tegureid nagu higistamine ja hõõrumine. Repellente tuleb kanda katmata nahale

ja soovitatavalt ka õhematele riietele. Putukatõrjevahendid enamasti pole veekindlad.

(Peärnberg, 2011)

Koju jõudes kontrollida taaskord üle oma riided ja keha. Puuk ei klammerdu esimesse

ettejuhtuvasse kohta, vaid valib hoolikalt niiskemaid ja soojemaid kohti kehal ning pehmemat

nahka: nabaauk, kaenlaalused, kubeme piirkond, kõrvatagused. (Peärnberg, 2011)

Puugi eemaldaminePuuk tuleb võimalikult ruttu eemaldada, sest näiteks borrelioosi nakatumiseks peab puugiga

kokkupuutes olema vähemalt 24 tundi. Ohtlik on eemaldamisel puugi tagakeha kõvasti suruda

või pigistada, sellega võib viia hammustuskohta haigusetekitajaid. Kasutada tuleks

peeneotsalisi pinsette, mille abil võib puuki haarata pea poolt nii naha lähedalt kui võimalik.

Seejärel tuleb puuk ettevaatlikult otsesuunas välja tõmmata. (Reiman, 2011)

Pärast puugi eemaldamist soovitatakse haav vee ja seebi või desinfitseerimisvahendiga pesta.

Sümptomite märkamisel tuleks koheselt pöörduda arsti poole. (Reiman, 2011)

Naha sisse söönud puugile ei tohiks mitte mingil juhul peale kallata õli, alkoholi või muid

aineid. See põhjustab puugil hapnikupuuduse, ta võib oksendada, suurendades niimoodi riski

nakatuda borrelioosi. (Peärnberg, 2011)

Samuti tuleb olla ettevaatlik ihusse jäänud suisetega, mis võivad põhjustada pikaajalist

põletikku. Sisse jäänud puugi pea või suised võib lasta eemaldada arstil või äärmisel juhul

eemaldada ise torkides desinfitseeritud nõelaotsa või süstlaga. (Peärnberg, 2011)

Puugid ja koduloomadParaku ei ole puukide kahjuliku mõju eest kaitstud ka lemmikloomad, eriti ohtlikud on puugid

koertele. Euroopas on koduloomi nakatavatest haigustest enimlevinud borrelioos, babesioos,

erlihhioos ja anaplasmoos. Need haigused on ebatüüpilise kliinilise pildi tõttu sageli

aladiagnoositud ning seetõttu ka ebapiisavalt ravitud, põhjustades koertele tõsiseid

tervisekahjustusi. Hilisemas haiguse järgus alustatud ravi ei pruugi anda oodatud tulemust.

(Laaneoja, 2009)

Kuna puukide poolt siirutatud haigused on üha laialdasema levikuga, tuleb oma koduloomi

nende eest kaitsta. Puukidelt tuleb võtta võimalus koeri hammustada ja nakatada, sest kui puuk

on ennast juba looma külge kinnitanud, on tal ka võimalus haigusetekitaja koerale üle kanda.

(Laaneoja, 2009)

Parim viis puugid koerast eemale hoida on kasutada sobivat puugitõrjevahendit. Soovitatav on

kasutada preparaati, mis toimiks puuke peletavalt. Sobiva puugitõrjevahendi valimisel tuleb

arvestada, et loomale manustatav doos oleks õige. Kuna enamik veterinaarravimeid

doseeritaksegi vastavalt lemmiklooma kehakaalule, tuleb teada looma kaalu. Oluline on

meeles pidada, et ühe pere lemmikutele tuleb parasiiditõrjet teha üheaegselt, nii on vastulöök

suurem ja ka teised pereliikmed on paremini kaitstud. Pärast jalutuskäike õues on soovitatav

loom üle vaadata ja puukide leidmisel need kiiresti eemaldada. (Laaneoja, 2009) Kui siiski

juhtub, et jäädakse tõrje tegemisega hiljaks või on vaatamata selle tegemisele puugil

õnnestunud end ohvri nahale kinnitada, pole soovitatav teda käsitsi eemaldada, vaid tuleb

kasutada spetsiaalset abivahendit. (Laaneoja, 2009)

Lemmikloomadele tuleks parasiiditõrjet teha mitte ainult looma, vaid ka omaniku ja terve pere

pärast. Kui puuk pole veel kinnitunud, on tal tubaste loomade puhul lihtne liikuda ka

inimesele.

MATERJAL JA METOODIKA

KüsitlusUurimaks teadlikkust puukidega levivatest haigustest viidi Internetis läbi küsitlus, mis koosnes

20-st küsimusest, juhuslikult valitud 9-49 aastaste hulgas. See koostati Google Documents’i

abil, mis ühtlasi tegi ka esialgse analüüsi jooniste kujul. Vastanute seas oli nii mehi kui naisi,

keda kokku oli 122. Vastanutest olid 94 naised ja 28 mehed, millest võib järeldada, et

vabatahtlikult täitsid küsitlust rohkem naised.

Küsitlusele vastamise käigus tulid esile kaks probleemi. Esiteks ei suutnud inimesed otsustada,

kas nad on puukborrelioosi vastu vaktsineeritud või ei, mistõttu tuli antud küsimuse

vastusevariantidesse hiljem lisada valik „Ma ei tea”. Teiseks oli küsimuse „Mitu korda oled

põdenud puukborrelioosi?” vastusevariandid antud täppidena, kus ükskõik millise variandi

valimisel, antud vastust enam kustutada ei saanud, küll aga muuta. Seegi muudeti pärast kuue

valevastuse (kuus inimest, kes polnud kunagi põdenud borrelioosi vastasid, et on seda

põdenud korra) ilmumist: täpivariant asendati linnukesekastidega, kust oli vajadusel võimalik

ka vastus eemaldada. Kogutud andmestiku kandmisel Exceli tabelisse said vigased vastused

siiski välja arvatud.

TULEMUSED JA ARUTELU

Küsitluse vastuste analüüs

Puugihammustuste esinemine

Vastanutest 32 inimest ei ole kunagi puugirünnaku ohvriks sattunud, aga 90 oli.

Puugihammustuste esinemise jaotus arvudes

Protsentuaalselt oleks oodata olnud suuremat puugirünnakute ohvrite arvu, sest entsefaliiti ja

borrelioosi haigestumine on suurenenud 2011. aastal võrreldes 2010. aastaga vastavalt 24% ja

34% (Reiman, 2011)

Puugihammustuste esinemine asukoha järgiKokku mainiti ära 38 asukohta, mille seas oli kolm erinevat riiki: Eesti, Urkaina ja Saksamaa

ning kaks erinevat linna: Pärnu ja Kuressaare. Enamik kohanimedest esines vaid ühe korra

ning neid graafikul ei esitatud.

Välja toodi ka Sõrve valda või poolsaart ja seda neljal korral. Tegelikkuses aga sellist valda

olemas ei ole ja need neli tulemust loeti Salme vallas esinenud puugirünnete alla. Vähem kui

pooled ei suutnud määratleda kohta, kus rünnak toimus.

Puugi eemaldamineEnamus, 58 vastanut, eemaldab puugi tavaliste pintsettidega. Üllatavalt teeb seda vaid kolm

inimest spetsiaalsete puugipintsettidega, mida müüakse apteegis, ja neli spetsiaalsete

tangidega. Samas tunnistati 42 korral, et puuke eemaldatakse ka küüntega, kuid mõned neist

vaid juhul, kui pintsette pole parasjagu käepärast. Vastanutest 20 ütles, et eelistavad, kui puugi

eemaldab keegi teine: vastavalt siis kas arst, sõber või pereliige.

Erinevate puugieemaldus viiside esinemissagedus arvudes.

Erinevaid puugieemaldusviise hindas ka doktor Toomas Tartes, kes ütles, et mitte mingil juhul

ei tohiks puuki enne eemaldamist ükskõik millise ainega kokku määrida, sest puugil võib

tekkida hapnikupuudus, mille tulemusel ta oksendab ja haigus võibki üle kantud saada.

Olenemata sellise viisi mittesoovitamisest, kasutavad seda seitse vastanut. Küsimusele kumb

on parem: kas puuki tõmmata otse või keerates eemaldada, mida teevad 12 inimest, vastas

doktor, et sellel pole vahet nii kaua, kui puugist võetakse kinni piisavalt naha lähedalt, et ta

tervelt kätte saada. Samuti pidas arst hõõrumist sobilikuks tehnikaks vaid juhul, kui puuk pole

veel täielikult kinnitunud, sest muidu see lihtsalt ei toimi.

KOKKUVÕTEAutor uuris teadlikkust puukidega levivatest haigustest ja nendest hoidumisest. Eesmärgiks oli

vastava kirjanduse lühiülevaade, viia läbi küsitlus ja selle analüüs. Kõik seatud eesmärgid

täideti.

Borreelioosi ja entsefaliiti haigestumine on viimaste aastatega sagenenud. Küsitletutest 90 olid

sattunud puugirünnaku ohvriks, kuid vaid kolm olid põdenud borrelioosi ja mitte ükski polnud

nakatunud entsefaliiti. Alla poole vastanutest olid vaktsineeritud puukentsefaliidi vastu ja

koguni 33 inimest ei teadnud, mille vastu nad süsti saanud on või ei ole.

Valdav enamus eemaldas puuke ise pintsettide või nende puudumisel küüntega. Vastanutest

20 eelistas saada abi arstilt või tuttavalt. Esines ka valesid eemaldusviise, nagu õli ja alkoholi

määrimist puugile.

Puugirünnakuid esines kõige rohkem Kaarma vallas ja toimumisajana toodi enim välja juuli

kuud. Talvel polnud keegi puukidega kokku puutunud. Vastanutest 86 omab koduloomana

kassi või koera, kuid alla poolte omanikest teevad oma lemmikule puugitõrjet.

Hüpotees, et inimestel pole piisavalt teadmisi puukide ja nendega levivate haiguste vallas,

leidis kinnitust. Ka vaktsineerimas käiakse oodatust vähem.

Teadlikkuse tõstmiseks oleks sobilik võtta läbi puukide teema põhjalikumalt näiteks bioloogia

tunnis. Samuti tuleks õpilastele selgitada, milliste haiguste vastu koolis vaktsineeritakse ja

anda lühiülevaade nende tõvede kliinilisest pildist.

Täiendavalt oleks võinud uurida ka tõrjevahendite ning vaktsiinide hindu ja võrrelda neid

erinevate firmade ja müügikohtade puhul. Täpsemate tulemuste saamiseks pidanuks olema

küsitlenute arv suurem ja selgemini piiritletud (näiteks Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilased).

Kuna puugihaigustesse nakatumine on suur ja tähelepanu pööramine nendele haigustele on

väga oluline, siis edaspidistel uurimistööde tegijatel tasuks eelnimetatud oma uuringutes

arvestada.

KASUTATUD ALLIKADKert Jõers. 2011. Puukidega levivad infektsioonhaigused. Ettekanne Saaremaa Arstide Seltsi

juubelikonverentsilt.

Artur Jõgiste, Kalju Kutsar, Jürgen Varjas, Ott Barotov. 2001. Puukidega levivad haigused

Eestis. Eesti arst, 7, 27-28.

Linda Laaneoja. 2009. Puugid on ka koertele ohtlikud!. Lemmik, 2, 42-43.

Merike Martin. 2010. Puugid, meie igapäevased vaenlased. Eesti loodus, 3, 20-22.

Laur Moosar. 2010. Borrelioosi kliiniline pilt, diagnoosimine ja ravi. AS Lääne-Tallinna

Keskhaigla koolitus.

Maarit Muld. 2012. Eestis alustas ringsõitu vaktsineerimist pakkuv puugibuss.

http://uudised.err.ee/index.php?06250334. 16. aprill 2012.

Mihkel Peärnberg. 2011. Saaremaa puugid on kõige ohtlikumad. Loodusesõber, 2, 34.

Tiit Prükk. 2001. Puukborrelioosi immunoloogiline diagnostika. Eesti arst, 2, 43-45.

Tiit Prükk. 2010. Puuknakkused Eestis. Eesti loodus, 3, 23-25.

Raul Reiman. 2011. Igasuvine nuhtlus: puugid ja sääsed. Kodutohter, 6, 32-33.

Viktor Vassilenko. 2010. Puuk kui entsefaliidiviiruse kandja. Eesti loodus, 3, 26-27.

Angela Vilbaste. 1978. Puugid ja meie. Eesti loodus, 7, 43-45.