Nicholas Sparks

„Päevaraamat“

Originaal tiitel: Nicholas Sparks

The Notebook Warner Books

A Time Warner Company

Pühendan selle raamatu armastusega oma naisele ja sõbrale Cate’ile

Tänuavaldus

See, et käesolev lugu kujunes lõpuks just niisuguseks, on kahe väga haruldase inimese teene, ja ma tahan neid tänada kõige eest, mis nad tegid. Üks on Theresa Park, kirjastusagent, kes mind tundmatusest välja noppis. Tänan Teid Teie lahkuse ja kannatlikkuse eest, kõigi nende paljude tundide eest, mida Te minuga töötamiseks kulutasite. Jään igavesti tänulikuks kõige eest, mida Te tegite. Teine on minu toimetaja Jamie Raab. Tänan Teid Teie tarkuse, Teie huumorimeele ja heasüdamliku olemuse eest. Tänu Teile oli see mulle võrratu elamus, ja ma olen rõõmus, et tohin Teid oma sõbraks nimetada.

1

Imed

Kes ma olen? Ja kuidas see lugu küll ükskord lõppeb? Päike on tõusnud ja ma istun akna all, mis on möödunud elu hingusest udune. Täna hommikul kujutan ma endast tõelist vaatamisväärsust: kaks särki ülestikku, paksud püksid, sall kaks korda ümber kaela, otsad topitud sooja pulloveri alla, mille mu tütar mulle kolmekümne aasta eest sünnipäevaks kudus. Termostaat minu toas on seatud kõrgeima pügalani ja väiksem soojapuhur kükitab otse mu selja taga. See plõksub ja oigab ja sülitab kuuma õhku nagu muinasjutulohe, et ometi lõdiseb mu keha külmast, mis eales ei lakka, külmast, mis on end kaheksakümmend aastat tulekule sättinud. Kaheksakümmend aastat, mõtlen ma vahel, ja hoolimata sellest, et olen oma vanusega leppinud, imestan ikka veel, et ma pole George Bushi presidendiajast saadik kordagi sooja saanud. Ei tea, kas kõigi minuealistega on sama lugu? Minu elu? Seda polegi nii lihtne seletada. See pole olnud mingi üldist vaimustust äratav tähelend, nagu ma omal ajal lootsin, kuid ega ma muti moodi mullas ka pole tuhninud. Arvan, et pigem meenutab see aktsiabörsi kõikumist: enam-vähem stabiilne, rohkem tõuse kui langusi ja ajapikku ülespoole suunduva trendiga. Hea ost, õnnelik ost, ja ma olen märganud, et mitte igaüks ei saa seda oma elu kohta ütelda. Kuid ärge laske end eksitada. Ma ei ole midagi erilist; selles olen ma kindel. Olen tavaline inimene, tavaliste mõtetega, ja ma olen elanud tavalist elu. Mulle ei ole püstitatud monumente ja minu nimi unustatakse õige pea, kuid ma olen armastanud teist inimest kõigest hingest ja südamest, ja minu jaoks on see olnud piisav. Romantikud nimetaksid seda jutustus armastusromaaniks, küünikud nimetaksid seda tragöödiaks. Minu meelest on ta pisut nii ühte kui teist, ja ükskõik, kuidas teile lõpuks ka ei tundu, kätkeb mu lugu kõigele vaatamata suurt osa minu elust ja teest, mille ma valisin. Ma ei kaeba oma tee üle ega paikade üle, kuhu see mind on viinud; on palju muid asju, mille üle kaevata ja millega saaks vist terve tsirkusetelgi ära täita, kuid tee, mille ma valisin, on alati õige olnud ja ma ei tahaks tagantjärele midagi teisiti teha. Õnnetuseks ei lase aeg mul enam nii lihtsalt kursil püsida. Tee on küll sirge nagu alati, aga nüüd on seal rohkesti kive ja lahtist kruusa, mis sinna paika elu jooksul on kogunenud. Veel kolm aastat tagasi oleks kerge olnud sellest üle olla, ent nüüd on see võimatu. Mu kehas vingerdab haigus; ma pole enam tugev ega terve, ja mu päevad on otstarbetud nagu vana õhupall pärast pidu: lössis, krimpsus ja aina rohkem lössi nad ajapikku vajuvad. Ma köhin, ja kissis silmil uurin kella. Näen, et on aeg minna. Tõusen akna juurest toolilt ja lähen jalgu lohistades üle toa, peatudes kirjutuslaua ääres, et võtta päevaraamatut, mida olen sada korda lugenud. Ma ei ava seda, selle asemel pistan ta kaenla alla ja jätkan teekonda sinna, kuhu pean minema. Kõnnin kiviparketil, mis on valge- ja hallikirju. Nii nagu minu juuksed ja peaaegu kõigi siinsete inimeste juuksed, kuigi täna hommikul pole koridoris peale minu kedagi. Nad on oma tubades, üksinda oma televiisoritega, kuid nemad, nii nagu ma isegi, on sellega harjunud. Inimene harjub kõigega, kui talle piisavalt aega anda. Kuulen kuskilt kaugelt summutatud nuukseid ja tean täpselt, kes see on, kes niimoodi häälitseb. Siis märkavad õed ja me naeratame vastastikku ja ütleme tere hommikust. Nad on minu sõbrad ja me vestleme tihtipeale, kuid olen kindel, et nad imestavad nii minu kui mu igapäevaste ettevõtmiste üle. Kuulen, kuidas nad pärast minu möödumist omavahel sosistama hakkavad. „Juba ta läheb jälle,“ kostab minuni. „Loodan, et see lõppeb hästi.“ Kuid otse suu sisse ei ütle nad midagi. Olen kindel, et nad kardavad nii vara hommikul sellest rääkides mulle haiget teha, ja nii palju kui ma ennast tunnen, on neil arvatavasti õigus. Veidi aja pärast jõuangi sinna tuppa. Uks on minu jaoks lahti jäetud nagu tavaliselt. Toas on veel kaks inimest ja nemadki naeratavad mulle, kui ma sisse astun. „Tere hommikust,“ ütlevad nad rõõmsal häälel ja viivitavad natuke, et mu laste ja koolide ja läheneva koolivaheaja kohta küsimusi esitada. Vestleme nutu taustal paar minutit. Neid ei paista see häirivat; nad on selles suhtes tuimaks jäänud ja tõele au andes peab tunnistama, et mina ise ka.

2

Hiljem istun ma toolis, mis on juba minu järgi kuju võtnud. Nad on oma toimetustega lõpul; haigel on riided seljas, kuid ta nuuksub edasi. Tean, et nutt vaibub pisut, kui nad on lahkunud. Hommikune askeldamine ärritab teda alati, ja tänane päev pole mingi erand. Lõpuks lükatakse sirm kõrvale ja õed lähevad välja. Minust möödudes puudutavad mõlemad mind õlast ja naeratavad mulle. Huvitav, mida see peaks tähendama. Istun hetke ja vaatan teda, kuid ta ei vasta mu pilgule. Ma mõistan, sest ta ei tea, kes ma olen. Olen talle võõras inimene. Siis pööran kõrvale, langetan pea ja palvetan vaikselt, et mulle tuge antaks, mida ma nüüd nii väga vajan. Olen alati kindlalt uskunud Jumalasse ja palve jõusse, kuid ausalt öeldes on mu usk tõstatanud terve rea küsimusi, millele ma kindlasti loodan vastuse saada, kui ma olen siit ilmast lahkunud. Olen nüüd valmis. Prillide ette, luup taskust välja. Asetan selle seniks lauale, kuni ma päevaraamatu lahti löön. Pean kaks korda oma krõnksus sõrme märjaks lakkuma, enne kui õnnestub kulunud kaant esimeselt leheküljelt kergitada. Siis sean luubi käepärast. Enne kui lugema hakkan, tuleb alati hetk, kus ma vaimus võpatan ja endalt küsin: Kas see juhtub täna? Ma ei tea, sest seda ei või kunagi ette teada, ja sügavamalt järele mõeldes ei ole sel ka mingit tähtsust. See, mis mind käigus hoiab, on võimalus, minu seisukohalt pigem õnnemäng kui kindel garantii. Ja kuigi te võite mind unistajaks või hulluks või kelleks tahes tituleerida, usun ma, et kõik on võimalik. Ma mõistan, et tõenäosus ja teadus on ülekaalukalt minu vastu. Kuid teadus ei ole veel kogu vastus; seda ma tean, seda olen elu jooksul kogenud. Ja see annab mulle usu, et imed, ükskõik kui seletamatud või uskumatud need ka poleks, on tegelikult olemas ja võivad asjade loomulikust käigust hoolimata siiski aset leida. Ja taas kord, nagu ma seda päevast päeva teen, hakkan talle valjusti ette lugema päevaraamatut, et ta seda kuuleks, lootuses, et ime, mis mu elu nii tugevalt on mõjutanud, veel kord oma jõudu ilmutaks. Ja võimalus, väike võimalus siiski on.

3

Kummitused

Oli 1946. aasta oktoobri algus, Noah Calhoun istus oma vana plantaatorihäärberi ringrõdul ja vaatas, kuidas sügisene päike aina madalamal vajus. Talle meeldis siin õhtuti istuda, eriti pärast rasket tööpäeva, lastes mõtetel ilma neid teadlikult suunamata vabalt uidata. Tal oli harjumuseks niimoodi lõõgastuda – selle kombe oli ta oma isalt õppinud. Eriti meeldis talle vaadata puid ja nende peegelpilti jõel. Põhja-Carolina puud on südasügisel kaunid: rohelised, kollased, punased, ruuged ja kõigis vahepealsetes varjundites. Nende pimestavad värvid kiiskavad päikeses, ja küllap vist sajandat korda arutles Noah Calhoun endamisi, kas maja algsed omanikud oma õhtuid veetes samasuguseid mõtteid mõtlesid. Maja oli ehitatud 1772. aastal, see oli üks New Berni vanemaid ja ühtlasi ka suuremaid kodusid. Algselt oli see olnud töötava istanduse peahoone, tema aga oli ostnud selle kohe pärast sõja lõppu ja oli selle remontimisele kulutanud viimased üksteist kuud ja terve väikse varanduse. Raleigh’ päevalehe reporter oli mõne nädala eest sellest artikli kirjutanud, nimetas seda üheks kõige ilusamaks renoveerinuks, mida ta oli kunagi näinud. See kehtis vähemalt elumaja kohta. Ülejäänud valdusega oli teine lugu, ja seal oli ta peaaegu terve päeva töötanud. Maja asetses kaheteistkümne aakri suurusel krundil Bricesi jõe kaldal, ja ta oli vaeva näinud puust tara kallal, mis piiras maavaldust kolmest ülejäänud küljest, otsides kõdunenud või termiitidest puretud kohti, asendades poste, kus see tarvilikuks osutus. Tal jäi seal veel paljugi teha, eriti läänepoolses küljes, ja tööriistu ära pannes otsustas ta järgmisel päeval kindlasti helistada ja puitu juurde tellida. Seejärel oli ta majja läinud, klaasitäie teed joonud ja duši all käinud. Päeva lõpus käis ta alati duši all, lasi veel mustuse ja väsimuse maha uhtuda. Pärast oli ta juuksed üle pea kamminud, pleekinud teksad jalga ja pikkade käistega sinise särgi selga tõmmanud, veel ühe klaasi teed kallanud ja välja rõdule läinud, kus ta nüüd istuski, kus ta iga päev sel kellaajal istus. Ta sirutas käed üle pea, siis külgedele ja lõpetas harjutuse õlalihaste lõdvestusega. Tal oli nüüd hea puhas ja värske tunne. Lihased olid väsinud ja ta teadis, et homme on selg pisut valus, kuid ta oli rahul, et ta oli peaaegu kõigi kavandatud töödega valmis jõudnud. Noah võttis kitarri ja seejuures tuli talle meelde isa, kellest ta ikka veel suurt puudust tundis. Ta lõi akordi, pingutas kahte keelt, lõi uuesti. Nüüd oli kõla päris korralik ja ta hakkas mängima. Pehme muusika, vaikne muusika. Alguses ümises ta natuke kaasa, ja kui hämaraks läks, hakkas laulma. Ta mängis ja laulis, kuni päike silmapiiri taha vajus ja taevas mustaks tõmbus. Kell oli natuke seitse läbi, kui tal õpetas, toolil seljakile laskus ja kiikuma hakkas. Harjumust mööda vaatas ta üles ja nägi Orioni ja Suurt Karu, Kaksikuid ja Põhjanaela sügistaevas vilkumas. Ta hakkas peas arve kokku liitma, kuid loobus siis. Ta teadis, et oli peaaegu kõik säästud maja peale kulutanud ja et varsti peab jälle tööd otsima, kuid ta heitis need mõtted kõrvale ja otsustas nautida järgmisi remondikuid, tuleviku pärast muretsemata. Ta oli veendunud, et probleemid lahenevad, nagu nad alati lahenesid. Pealegi olid rahalised arvestused tema meelest alati tüütud. Juba noorest põlvest oli ta õppinud rõõmu tundma lihtsatest asjadest, asjadest, mis pole ostetavad, ja tal oli väga raske mõista inimesi, kes mõtlesid teisiti. Seegi oli isalt päritud iseloomujoon. Jahikoer Clem tuli peremehe juurde, puudutas ninaga ta kätt ja heitis jalge ette maha. „Noh, tüdruk, kuidas elu läheb?“ küsis ta looma pead patsutades ja koer niuksatas tasakesi ning vaatas pehmete pruunide silmadega talle otsa. Clem oli auto alla jäädes jala kaotanud, kuid liikus ikka veel päris vilkalt ja oli talle niisugustel vaiksetel õhtutel seltsiks. Noah oli kolmekümne ühe aastane, mitte veel liiga vana, ent siiski piisavalt vana, et tunda end üksildasena. Pärast kodukohta tagasitulekut polnud ta siin veel ühtegi tüdrukut leidnud, polnud kohanud kedagi, kes talle oleks vähegi huvi pakkunud. See oli tema enda viga ja ta teadis seda. Temas oli midagi, mis sundis teda hoidma distantsi iga naisega, kes talle läheneda püüdis, midagi, millest ta võib-olla ka siis poleks vabaneda suutnud, kui oleks tõsiselt püüdnud. Ja vahetevahel enne uinumist küsis ta endalt, kas tema saatuseks äkki polegi igavesti üksikuks jääda. Õhtu veeres, õhk oli endiselt soe ja leebe. Noah kuulatas ritsikaid ja lehtede kahinat, mõeldes endamisi et looduse hääled on kaugelt tõelisemad ja äratavad mitmekesisemaid tundmusi kui näiteks autod ja lennukid. Tema meelest andsid loodusnähtused alati rohkem kui võisid, ja nende hääled tõid

4

ta alati tagasi inimese algse olemuse juurde. Sõja ajal, eriti pärast tõsisemat lahingut, tuli sageli ette hetki, kus ta mõtles nende lihtsate helide peale. „Need ei lase sul hulluks minna,“ oli isa talle enne laeva väljumist öelnud. „See on Jumala muusika ja see toob sind koju tagasi.“ Ta jõi tee ära, läks tuppa, otsis välja raamatu ja pani taas väljudes rõdulambi põlema. Uuesti istet võtnud, silmitses ta raamatut. See oli vana, kaas rebenenud, lehtedel muda- ja veeplekid. See oli Walt Whitmani „Rohulehed“, ja seda oli ta terve sõjaaja kaasas kandnud. Kord oli see isegi koguni juhusliku kuuli kinni pidanud. Ta hõõrus kaant, puhastas natuke tolmust. Siis lõi ta raamatu huupi lahti ja luges ettesattunud ridu: Nüüd on sinu tund, su vaba lend sõnatusse. Raamatuist ja kunstist pakku, päev kustunud, õppust võetud. Saa iseendaks, vaiki, maitse seda, mis sulle kõige armsam, Ööd, und, surma ja tähti. Ta naeratas endamisi. Mingil põhjusel meenutas Whitman talle alati New Berni, ja ta oli õnnelik, et oli tagasi tulnud. Kuigi ta oli neliteist aastat siit eemal olnud, oli see tema kodu ja ta tundis siin paljusid inimesi, enamikku juba nooruspõlvest peale. Selles polnud midagi imelikku. Nagu nii paljudes lõunaosariikide linnades püsisid siinsed inimesed muutumatuna, nad olid ainult natuke vanemaks jäänud. Praegusel ajal oli ta parimaks sõbraks saanud Gus, seitsmekümneaastane mustanahaline mees, kes elas sama tee ääres natuke maad edasi. Nad olid tuttavaks saanud paar nädalat pärast Noah majaostu, kui Gus tuli külla, tuues külakostiks koduveini ja hautatud liha, ning nad veetsid selle esimese õhtu, juues end koos purju ja pajatades lugusid. Nüüd käis Gus teda iga nädala paaril õhtul vaatamas, tuli tavaliselt kella kaheksa paiku. Kuna tal oli majas neli last ja üksteist lapselast, siis tekkis tal aega-ajalt vajadus kodust välja pääseda ja Noah ei saanud teda hukka mõista. Gus tõi tavaliselt oma lõõtsa kaasa, ja kui nad olid natuke aega juttu puhunud, mängisid nad koos mõne pala. Vahel mängisid nad tundide kaupa. Ta oli hakanud Gusi nagu oma perekonnaliikmeks pidama. Kedagi teist ju ei olnud, vähemalt pärast seda, kui isa möödunud aastal suri. Noah oli pere ainus laps; ema oli surnud grippi, kui ta oli kaheaastane , ja kuigi tal oli omal ajal abielluda tahtnud, ei saanud sellest asja. Ometi oli ta kunagi armunud, seda ta teadis. Ükskord ja ainult üks kord, ja kaua aega tagasi. Ja see oli teda igaveseks muutnud. Täiuslik armastus avaldab inimesele mõnikord niisugust mõju, ja tema armastus oli olnud täiuslik. Merepoolses taevas hakkas aeglaselt kogunema pilvi, mis kuuvalguses hõbedaselt kumasid. Pilved tihenesid , ta lasi pea tagasi, toetas kukla vastu kiiktooli leeni. Ta jalad liikusid nagu iseenesest, ühtlast rütmi hoides, ja nii nagu igal õhtul, tajus ta, kuidas mõtted rändasid samasugusesse sooja õhtusse neliteist aastat tagasi. See oli kohe pärast keskkooli lõpetamist, 1932. aastal, Neuse’i jõepidustuste avaõhtul. Terve linn oli väljas, grilliti liha ja mängiti õnnemänge. Tookord oli niiske õhtu – mingil põhjusel oli see tal selgesti meeles. Ta tuli peole üksinda ja rahva hulgas ringi luusides ja sõpru otsides märkas ta Fini ja Sarah’t, keda ta lapsepõlvest saadik tundis; nad vestlesid tütarlapsega, keda ta polnud kordagi varem näinud. Nagu ta mäletas, oli see ilus tüdruk, ja kui ta lõpuks sõprade juurde jõudis, vaatas ta seda avalal huvitatud polgul. „Hei,“ ütles tüdruk lihtsalt, talle kätt ulatades. „Finley on mulle sinust palju rääkinud.“ Tavaline algus, mis iga teise puhul oleks peagi ununenud. Ent kui ta tüdruku kätt surus ja neid rabavaid smaragdrohelisi silmi nägi, teadis ta juba enne järgmist hingetõmmet, et teist samasugust võib ta kogu elu otsida ja ometi mitte leida. Puuokstes kahises suvine tuul ja sel taustal tundus tüdruk nii võrratu, enneolemata täiuslik. Siitpeale arenes kõik nagu linnutiivul. Fin seletas talle, et tüdruk on koos perekonnaga New Bernis suvitamas, sest ta isa töötab R. J. Reynoldsi juures, ja kuigi Noah selle peale ainult noogutas, jättis neiu pilk talle mulje, et tema vaikimine leiab heakskiitu. Fin hakkas seepeale naerma, sest nägi,

5

mis on toimumas, ja Sarah tegi ettepaneku kirsikokat osta ja nad jäid neljakesi peole, kuni rahvasumm hõredaks jäi ja kõik kohad ööseks suleti. Nad kohtusid järgmisel päeval ja ülejärgmisel päeval ja olid varsti lahutamatud. Igal hommikul peale pühapäeva, mil Noah pidi kirikusse minema, lõpetas ta oma tööd nii ruttu, kui võimalik ja suundus siis otsemat teed Fort Totteni parki, kus neiu teda ootas. Kuna tüdruk oli siin uustulnuk ega olnud väikelinna eluga harjunud, tegelesid nad päevade kaupa asjadega, mis olid talle täiesti uudsed. Noah õpetas talle kuidas õngekonksu otsa sööta panna ja madalikelt suuresuulisi ahvenaid püüda, ja viis ta uurimisretkedele kaugele Croatani metsa. Nad tegid paadisõite ja jälgisid suviseid äikesetorme, ja Noah’le näis, nagu oleksid nad teineteist alati tundnud. Kuid ka tema õppis midagi. Linna tantsuõhtutel tubakakuivatis oli tüdruk see, kes talle valsi- ja tšarlstonisamme õpetas, ja kuigi nad esimeste tantsude ajal koperdasid, kandis õpetaja kannatlikkus lõpuks vilja, ja nad tantsisid koos, kuni orkester lõpetas. Pärast saatis Noah ta koju ja kui nad ukseportaali all pärast jumalagajättu seisma jäid, suudles ta tüdrukut esimest korda ja imestas, miks ta küll sellega nii kaua oli viivitanud. Suve lõpu poole tõi Noah ta sellessesamasse majja ja ütles talle seal valitsevast laosest välja tegemata, et ühel ilusal päeval saab ta selle omanikuks ja teeb kõik korda. Tundide viisi rääkisid nad teineteisele oma unistustest – Noah soovist maailma näha ja tüdruk kunstnikukarjäärist – ja ühel niiskel augustiõhtul kaotasid mõlemad oma süütuse. Kui tüdruk kolm nädalat hiljem ära sõitis, viis ta endaga kaasa tüki Noah’ südamest ja samuti kogu ülejäänud suve. Noah vaatas, kuidas ta ühel vihmasel varahommikul linnast lahkus, vaatas silmil, mida ta polnud öö jooksul kinni saanud, läks siis koju ja pakkis reisikoti kokku. Järgmise nädala veetis ta üksinda Harkersi saarel. Noah tõmbas mõlema käe sõrmedega läbi juuste ja vaatas kella. Kaheksa kaksteist. Ta tõusis, läks maja ette ja vaatas teele. Gusi polnud näha ja Noah oletas, et ega ta enam ei tule. Ta läks kiiktooli juurde tagasi ja võttis uuesti istet. Talle meenus, kuidas ta oli Gusile tüdrukust rääkinud. Niipea kui ta teda esimest korda mainis, hakkas Gus naerma ja pead raputama. „Ah et see siis ongi see kummitus, kelle eest sa pageda püüad.“ Kui ta päris, mida Gus sellega öelda tahab, sai ta vastuseks: „Kummitused pole midagi muud kui mälestused. Ma olen sind vaadanud, kuidas sa ööd ja päevad tööd vihud, muudkui orjad ega anna endale õieti aega hingegi tõmmata. Niisugust asja teevad inimesed kolmel põhjusel. Nad kas on hullud või tobedad või katsuvad midagi unustada. Ja sinu puhul oli mul kohe selge, et katsud midagi unustada. Ainult ma ei teadnud, mida nimelt.“ Ta mõtles Gusi sõnade peale. Gusil oli muidugi õigus. New Bernis elas nüüd kummitus. Siin kummitas selle tüdruku mälestus. Ta nägi teda Fort Totteni pargis, nende kohas, iga kord kui ta sealt möödus. Kas pingil istumas või seismas värava juures, alati naeratades, blondid juuksed pehmelt õlgadel, silmad smaragdrohelised. Kui ta õhtuti kitarriga rõdul istus ja oma lapsepõlve muusikat mängis, nägi ta teda vaikse kuulajana enda kõrval. Sama tunne valdas teda, kui ta Gastoni rohupoodi või Vabamüürlaste teatrisse läks, ja isegi siis, kui ta kesklinna jalutas. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta tüdruku kuju, nägi asju, mis ta uuesti ellu äratasid. Ta sai aru, et see on imelik. Ta oli New Bernis üles kasvand. Esimesed seitseteist eluaastat siin elanud. Ent kui ta New Bernist mõtles, oli tunne, nagu mäletaks ta ainult viimast suve, nende ühist suve. Kõik teised mälestused olid vaid killud, juhuslikud hetked kasvuaastatest, ja mingeid erilisi tundeid need ei äratanud. Ühel õhtul rääkis ta sellest Gusile ja Gus mõistis teda – veel enam, ta oli üldse esimene, kes selle asja ära seletas. Ta ütles lihtsalt: „Minu isa rääkis mulle, et kui sa esimest korda armud, muudab see su elu igaveseks, ja kui väga sa ka ei püüa, see tunne ei kao kuhugi. See tüdruk, kellest sa mulle rääkisid, oli sinu esimene armastus. Ja tee mis sa tahad, tema jääb igavesti sinuga.“ Noah raputas pead, ja kui tüdruku kuju haihtuma hakkas, võttis ta uuesti ette Whitmani. Ta luges tund aega, tõstis aeg-ajalt pilgu ja vaatas, kuidas pesukarud ja opossumid jõe ääres sebisid. Kell pool kümme sulges ta raamatu, läks teisele korrusele magamistuppa ja hakkas päevikut täitma, pani kirja nii isiklikud mõtted kui töö, mida ta maja juures oli teinud. Neljakümne minuti pärast magas ta juba. Clem vantsis trepist üles, nuuskis magavat peremeest ja otsis siis ringi keerutades voodi otsast magamisasendit.

6

Pisut varem samal õhtul sada miili eemal istus Noah’ kummitus üksinda oma vanematekodu rõdul kiikpingil, üks jalg istumise all. Kui ta end siia istuma seadis, oli pingipõhi natuke niiske olnud. Oli sadanud kõva piitsutavad vihma, kuid nüüd hakkasid pilved hõrenema ja ta vaatas nende vahelt tähistaevast, arutades endamisi, kas ta ikka on õige otsuse langetanud. Ta oli päevade kaupa endaga võidelnud – oli vee selgi õhtul kõhelnud –, kuid lõpuks veendumusele jõudnud, et ta ei saa endale iial andestada, kui ta selle võimaluse nüüd käest laseb. Lon ei teadnud tegelikku põhjust, miks ta järgmisel hommikul ära pidi sõitma. Eelmisel nädala oli ta mõista andnud, et kavatseb külastada mõningaid antiigipoode rannikul. „Lähen ainult paariks päevaks,“ ütles ta. „Ja pealegi tahan pulmaettevalmistustest natuke puhkust võtta.“ Paha oli valetada, ent ta ei näinud mingit võimalust, kuidas peigmehele tõde avaldada. Peigmehel polnud kavatsetava sõiduga mingit pistmist ja poleks olnud ilus temalt selles asjas mõistmist nõuda. Teekond Raleigh’st New Berni oli kerge, selleks kulus ainult pisut üle kahe tunni ja ta jõudis kohale veidi enne kella ühtteist. Ta võttis väikeses kesklinna võõrastemajas toa, läks üles, pakkis kohvri lahti, riputas kleidid kappi ja paigutas muud asjad sahtlitesse. Ta einetas kähku, küsis ettekandjalt teed lähimatesse antikvariaatidesse ja veetis mõne tunni sisseoste tehes. Kella poole viieks oli ta oma toas tagasi. Ta istus voodiäärele, võttis telefonitoru ja helistas Lonile. Mees ei saanud pikemalt rääkida, kuna tal oli vaja kohtusse rutata, kuid enne kui nad kõne lõpetasid, andis ta Lonile oma võõrastemaja telefoninumbri ja lubas järgmisel päeval uuesti helistada. Hästi, mõtles ta toru käest pannes. Tavaline vestlus, ei midagi erilist. Ei midagi, mis võiks Lonis kahtlusi äratada. Ta oli nüüd Loniga juba peaaegu neli aastat tuttav; kui nad kohtusid, oli aasta 1942, maailm oli sõjas, Ameerika aasta tagasi sellesse sekkunud. Kõigil oli oma osa täita ja tema töötas vabatahtlikuna kesklinna haiglas. Ta oli seal vajalik ja hinnatud, kuid see kõik oli raskem, kui ta oodata oskas. Esimesed lained noori haavatud sõdureid olid juba koju saabuma hakanud ja ta päevad möödusid murtud mehi ja purustatud kehaosi hooldades. Kui Lon ühel jõulupeol end talle oma sundimatu sarmiga esitles, nägi ta selles mehes just seda, keda ta vajas: kedagi, kel on usku tulevikku ja naljasoont, mis kõik tema hirmud peletaks. Lon oli nägus, intelligentne ja edasipüüdlik, temast kaheksa aastat vanem edukas advokaat, kes tegi oma tööd kirega, mitte üksnes protsesse võites, vaid ka endale nime tehes. Ta mõistis mehe energilist püüdu edu saavutada, sest tema enda isa ja enamus mehi, kellega ta oma seltskonnaringis kokku puutus, olid just samasugused. Nii nagu neid, oli ka Loni samas vaimus kasvatatud, ja Lõuna kastisüsteemis olid perekonnanimi ja saavutused abiellumisel sageli kõige olulisemad tegurid. Mõnel juhul olid need isegi ainsad tegurid. Kuigi ta oli lapsest saadik selle põhimõtte vastu vaikselt mässanud ja suhelnud nii mõnegi mehega, keda võiks ehk uljaspeaks nimetada, leidis ta, et teda tõmbab Loni sundimatu olek, ja pikapeale oli ta meest armastama hakanud. Hoolimata pikkadest tööpäevadest oli Lon tema vastu hea. Ta oli härrasmees, küps ja vastutustundeline, ja neil sõjaaja õudsetel päevadel, kui ta vajas kellegi tuge, ei jätnud Lon teda kunagi hätta. Loni kõrval tundis ta end kaitstuna ja teadis, et ka mees armastab teda, ja seepärast oligi ta abieluettepaneku vastu võtnud. Kõigele sellele mõeldes tundis ta oma retke pärast süümepiina ja mõistis, et peaks asjad kokku pakkima ja ära sõitma, enne kui meelt muudab. Ta oli seda kunagi ammu juba kord teinud ja teadis, et kui ta ka seekord lahkub, ei leia ta kindlasti enam jõudu siia uuesti tagasi tulla. Ta võttis käekoti, kõhkles hetke ja jõudis juba peaaegu ukseni. Kuid teda oli toonud siia asjaolude kokkusattumine, ja ta pani käekoti käest, uuesti mõistes, et kui ta nüüd lahkub, ei saa ta iial teada, mis oleks võinud juhtuda. Ja seda teadmatust oleks olnud võimatu taluda. Ta läks vannituppa ja keeras vee jooksma. Temperatuuri kontrollinud, suundus ta tualettlaua juurde ja võttis üle toa minnes kuldkõrvarõngad kõrvast. Ta otsis välja tualett-tarvete koti, avas selle, võttis välja raseerimisaparaadi ja seebi ning riietus kummuti ees lahti. Teda oli juba väiksest peast ilusaks peetud, ja kui ta nüüd päris alasti oli, vaatas ta end peeglist. Tal oli sile ja heade proportsioonidega keha, pehmelt ümarad rinnad, lame kõht ja sihvakad sääred. Ta oli emalt pärinud kõrged põsesarnad, pehme naha ja blondid juuksed, kuid parim osa temast oli päriselt tema enda oma. Ta silmad olid otsekui ookeanilained, nagu Lon öelda armastas. Võtnud raseerimisaparaadi ja seebi, läks ta uuesti vannituppa, keeras kraani kinni, pani rätiku käeulatusse ja astus ettevaatlikult vette.

7

Talle meeldis kümbluse lõõgastav toime ja ta laskus sügavamale vette. Päev oli olnud pikk ja seljalihased pinge all, kuid tal oli hea meel, et ta oli oma ostud nii ruttu ära teinud. Raleigh’sse tagasi minnes pidi tal olema midagi asjalikku ette näidata ja ta oli selleks otstarbeks välja valinud igati sobivad esemed. Ta otsustas välja uurida veel mõnede kaupluste nimed Beauforti piirkonnas, kuid hakkas samas kahtlema, kas tal neid vaja lähebki. Lon polnud inimene, kes teda kontrollima hakkab. Ta seebitas end sisse ja hakkas jalgu raseerima. Seejuures mõtles ta oma vanemate peale: mida need tema käitumisest arvaksid? Kahtlemata mõistaksid hukka, eriti ema. Ema polnud kunagi päriselt leppinud sellega, mis juhtus tol suvel, kui nad siin suvitasid, ega lepiks sellega ka praegu, ükskõik mis põhjuse ta ette tooks. Ta mõnules veel pisut aega vees, enne kui lõplikult välja tuli ja end ära kuivatas. Siis läks kapi juurde ja vaatas kleidid üle ning valis lõpuks pika kollase, võrdlemisi sügava dekolteega tualeti, nagu see tol ajal Lõunas moes oli. Ta tõmbas kleidi selga, vaatas peeglisse ja uuris end mõlemast küljest. Kleit sobis talle hästi ja tegi ta naiselikuks, kuid lõpuks ei leidnud see siiski tema silmis armu ja ta pani selle riidepuule tagasi. Selle asemel valis ta igapäevasema, väiksema väljalõikega kleidi ja tõmbas selga. See oli helesinine, kitsa pitsiga, eest nööbitav, ja kuigi mitte nii kaunis kui eelmine, jättis see mulje, mis oli tema arust asjakohasem. Ta oli meigiga tagasihoidlik, rõhutas silmi väga ettevaatlikult lauvärvi ja ripsmetušiga. Siis tuli parfüüm, kuid mitte liiga palju. Ta otsis välja väikesed kõrvarõngad, pani kõrva ja lükkas jalga pruunid madala kontsaga sandaalid, mida ta oli hommikupoolikulgi kandnud. Ta harjas oma blonde juukseid, kinnitas need siis nõeltega üles ja vaatas peeglisse. Ei see on liig, mõtles ta ja lasi juuksed uuesti alla. Palju parem. Valmis saanud, astus ta sammu tagasi ja vaatas end hindavalt. Ta nägi hea välja: mitte liiga ehitud, mitte liiga vaba. Ta ei tahtnud üle pakkuda. Pealegi ei teadnud ta, mis teda ees võib oodata. Palju aega oli möödunud – arvatavasti liigagi palju – ja vahepeal võis igasugu asju ette tulla, isegi niisuguseid asju, mille peale ta ei tahtnud mõeldagi. Ta langetas pilgu ja märkas, et käed värisevad, ja see ajas ta naerma. Naljakas; tavaliselt ta nii närviline ei ole. Nagu Lon, oli temagi alati olnud väga enesekindel, juba lapsest saadik. Ta mäletas, et aeg-ajalt tekitas see koguni probleeme, eriti kui tal mõni kavaler oli, sest enamasti tegi ta omavanused poisid sellega närviliseks. Ta võttis käekoti ja autovõtmed, seejärel ka toavõtme. Ta keerutas seda paar korda peos, mõeldes ise: kui sa kord juba oled nii kaugele läinud, siis ära nüüd alla anna. Ta oli juba peaaegu valmis lahkuma, kuid selle asemel istus uuesti voodile. Ta vaatas kella. Hakkas kuus saama. Ta teadis, et peab mõne minuti pärast minema hakkama . ta ei tahtnud pimedas kohale jõuda, kuid pidi end siiski veel natuke koguma. „Mis pagan ma siit üldse otsin?“ sosistas ta. „Ma ei tohiks siin olla. Selleks pole mingit põhjust.“ Aga vaevalt sai ta need sõnad suust, kui mõistis, et see pole tõsi. Midagi siin siiski oli. Kui mitte midagi enamat, siis saab ta vähemalt oma küsimusele vastuse. Ta avas käekoti ja soris selles, kuni leidis kokkumurtud ajaleheväljalõike. Seda peaaegu aukartlikult välja võttes, hoolega vaadates, et paber ei rebeneks, tegi ta selle lahti ja jäi hetkeks silmitsema. „Siin see põhjus ongi,“ ütles ta endamisi. „Selles kogu asi seisabki.“ Noah tõusis kell viis ja aerutas kajakiga tund aega Bricesi jõel, nagu tal tavaks oli. Sõit tehtud, tõmbas ta tööriided selga, soojendas eelmisest päevast jäänud pannkooke, pistis kinni paar õuna ja jõi hommikusöögi peale kaks tassi kohvi. Ta töötas jälle tara kallal, parandades ära enamiku poste, mis vajasid kohendamist. Oli vananaiste suvi, sooja ligi kolmkümmend kraadi, ja eine ajaks oli ta nii higine ja väsinud, et väike puhkus kulus ära. Ta einestas jõe ääres, sest punahabemed tegid parajasti hüppeid. Talle meeldis vaadata, kuidas nad kolm-neli korda hüppasid, õhku sööstsid ja lõpuks jälle soolakasse vette kadusid. Miskipärast oli teda alati võlunud teadmine, et kalade instinktid pole tuhandete, võib-olla isegi kümnete tuhandete aastate jooksul muutunud. Vahel arutles ta endamisi, kas inimese instinktid on selle aja jooksul muutunud, ja jõudis alati järeldusele, et ei ole. Vähemalt põhilises, kõige ürgsemas mõttes mitte. Tema meelest oli inimene

8

alati olnud agressiivne, alati valitsemishimuline, püüdis alati maailma ja kõike, mis seal leidub, enda tahtele allutada. Sõda Euroopas ja Jaapanis tõendas seda. Ta lõpetas töö veidi pärast kella kolme ja läks paadisilla lähedal asuva kuuri juurde. Ta astus sisse, otsis välja õngeridva, paar peibutussööta ja mõned elusad ritsikad, keda ta alati varuks hoidis, lonkis siis paadisillale, pani sööda konksu otsa ja heitis õnge vette. Õngitsedes mõtiskles ta alati oma elukäigu üle ja seda tegi ta nüüdki. Ta mäletas, et oli pärast ema surma elanud paljudes erinevates kohtades, ja mingil põhjusel oli ta lapsena kõvasti kogelema hakanud ning sai selle pärast nokkida. Ta hakkas järjest vähem rääkima ja viieaastaselt ei rääkinud enam peaaegu üldse. Kui ta kooli läks, pidasid õpetajad teda alaarenenuks ja soovitasid ta koolist ära võtta. Isa aga otsustas selle probleemi ise lahendada. Ta ei võtnud poissi koolist ära ja lasi tal pärast tunde tulla enda juurde saekaatrisse, kus ta töötas. Ta pani poisi saematerjali tassima ja virnastama. „Hea, et saame natuke koos olla,“ ütles isa, kui nad kahekesi kõrvuti tööd tegid. „Nagu omal ajal minu isa ja mina.“ Kui nad koos tööd tegid, rääkis isa lindudest ja loomadest või vestis Põhja-Carolinas levinud lugusid ja muinasjutte. Mõne kuu pärast hakkas Noah uuesti rääkima, kuigi mitte hästi, ja isa otsustas teda luuleraamatutest lugema õpetada. „Õpi seda valjust lugema ja sa suudad öelda kõike, mida tahad.“ Isal oli taas õigus, ja aastaga sai Noah kogelemisest lahti. Kuid saekaatris käis ta siiski iga päev edasi, lihtsalt sellepärast, et isa oli seal, ja õhtuti, kui isa ta kõrval kiiktoolis kiikus, luges ta ette Whitmani ja Tennysoni luulet. Sellest ajast peale oligi ta luuletusi lugenud. Veidi vanemaks saades veetis ta nädalalõpud ja koolivaheajad enamasti üksinda. Oma esimese kanuuga tegi ta uurimisretki Croantani metsa, sõites mööda Bricesi jõge kakskümmend miili allapoole, kuni ta enam edasi ei pääsenud, ja matkas siis jalgsi ülejäänud kakskümmend miili rannikuni. Laagrielu ja uurimisretked muutusid lausa kireks ja ta võis tundide kaupa metsas olla, istuda mustakooreliste tammede all tasakesi vilet lastes ja kobrastele, hanedele ja sinistele metshaigrutele kitarri mängides. Luuletajad teadsid, et üksiolek looduses, eemal kõigest tehislikust, on hingele hea, ja tema oli end alati luuletajatega samastanud. Kuigi ta oli vaikse loomuga, aitas aastate vältel tehtud tõstmistöö saekaatris tal spordis häid tulemusi saavutada ja edu mitmel spordialal tagas talle populaarsuse. Talle meeldisid jalgpall ja kergejõustik, ja kuigi meeskonnakaaslased ka oma vaba aja enamasti koos veetsid, käis ta nende seltskonnas väga harva. Mõni pidas teda ülbeks, enamus aga arvas, et ta on lihtsalt teistest natuke kiiremini suureks kasvanud. Koolis oli tal mitmeid sõbratare, kuid ükski neist ei jätnud talle sügavamat muljet. Välja arvatud üks. Ja tema tuli juba pärast kooli lõpetamist. Allie. Tema Allie. Ta mäletas, kuidas Fin esimesel õhtul peolt tulles Allie’st oli rääkinud ja kuidas Fin selle peale naerma hakkas. Seejärel oli ta ennustanud kahte asja: esiteks, et nad armuvad, ja teiseks, et midagi head sellest ei tule. Kala näkkis tasakesi ja Noah mõtles juba ahvena peale, aga kui tõmme vähe aja pärast lakkas, vedas ta nööri sisse, kontrollis sööta ja heitis õnge uuesti vette. Tuli välja, et Fini ennustused läksid mõlemad täppi. Pea terve suve jooksul tuli Allie’l vanemate jaoks alati väikseid valesid välja mõelda, kui nad teineteisega kokku tahtsid saada. Mitte otseselt selle pärast, et Noah poleks neile meeldinud – asi oli selles, et ta kuulus teise ühiskonnaklassi, oli liiga vaene, ja nad ei saanud iial sellega leppida, et nende tütrel mõne niisugusega tõsisemad suhted tekivad. „Mulle ei loe, mida mu vanemad mõtlevad, ma armastan sind, nüüd ja igavesti,“ ütles Allie. „Küll me midagi välja mõtleme, kuidas koos olla.“ Lõpuks jäi see väljapääs siiski leidmata. Septembri alguseks oli tubakas koristatud ja Allie’l polnud muud valikut kui koos perekonnaga Winston-Salemisse tagasi sõita. „Ainult suvi on möödas, Allie, meie ise oleme alles,“ ütles Noah lahkumispäeva hommikul. „Meie ei saa kunagi mööda.“ Aga ta eksis. Mingil põhjusel, mida ta täielikult ei mõistnud, jäid ta kirjad vastuseta. Ta otsustas New Bernist lahkuda, et Allie’t unustada, aga ka seepärast, et suur majanduskriis tegi elatiseteenimise New Bernis peaaegu võimatuks. Algul läks ta Norfolki ja töötas kuus kuud laevatehases, kuni ta sealt vallandati, siis aga kolis New Jerseysse, sest oli kuulnud, et sealne majanduslik olukord ole nii raske. Lõpuks leidis ta tööd prügimäel, kus ta pidi muu prahi hulgast metallijäätmeid välja sorteerima. Omanik, Morris Goldmani nimeline juut, tahtis kõigest hingest nii palju metallijäätmeid

9

koguda, kui vähegi võimalik, olles veendunud, et Euroopas algab sõda ja Ameerika tõmmatakse sellesse jälle kaasa. Noah’le ei läinud põhjused korda. Tal oli lihtsalt hea meel, et tööd sai. Aastad saekaatris olid teda seda sorti rassimiseks karastanud ja ta tegi kõvasti tööd. Päeva jooksul aitas see mõtted Allie’st eemal hoida, ja pealegi oli kõva töörügamine talle loomuomane. Isa oli alati öelnud: „Ühe päeva palk nõuab ka tervet päeva tööd. Kes siit midagi näpistab, see varastab.“ Niisugune hoiak meeldis tööandjale. „Kahju, et sa juut ei ole,“ ütles Goldman korduvalt. „Mitmes muus mõttes oled sa igati tore poiss.“ Goldmani suust oli see ülim kompliment. Ikka veel mõtles ta Allie peale, eriti õhtuti. Ta kirjutas tüdrukule kord kuus, kuid ei saanud iial vastust. Lõpuks kirjutas ta viimase kirja ja sundis end leppima tõsiasjaga, et suvi, mille nad kahekesi veetsid, jääb neile ainsaks ühiseks elamuseks. Ent Allie jäi ometi temaga. Kolm aastat pärast viimast kirja käis ta Winston-Salemis, lootes teda üles otsida. Ta läks tema maja juurde, sai teada, et Allie on ära kolinud ja kui oli naabreid küsitlenud, helistas otsustavalt D. J. Reynoldsi kompaniisse. Neiu, kes kõne vastu võttis, oli uus töötaja ja nimi ei öelnud talle midagi, kuid vastutulelikult soris ta siiski personal kartoteegis. Tuli välja, et Allie isa on firma teenistusest lahkunud ja et kontaktaadressi pole jäetud. See reis jäi esimeseks ja ka viimaseks, mille ta Allie leidmiseks ette võttis. Järgmised kaheksa aastat töötas ta Goldmani juures. Algul oli ta lihtsalt üks tosinast töömehest, kuid ajapikku ettevõte laienes ja teda edutati. 1940. aastaks oli tööprotsess talle selge ja ta juhtis kogu operatsiooni, ta sõlmis tehinguid ja juhtis kolmekümmet alluvat. Prügimäest oli saanud suurim vanametalliettevõte kogu idarannikul. Selle aja jooksul suhtles ta nii mõnegi naisega. Tõsisem vahekord tekkis ühega, kohaliku söökla ettekandjaga, kellel olid sügavsinised silmad ja mustad siidised juuksed. Kuigi nad kurameerisid kaks aastat ja veetsid koos palju ilusaid hetki, ei äratanud naine temas kunagi niisuguseid tundeid nagu Allie. Kuid samas ei suutnud ta seda naist ka unustada. See oli temast paar aastat vanem ja just tema oli see, kes Noah’le õpetas, kuidas naisele rahuldust pakkuda, milliseid kohti puudutada ja suudelda, kus kauemaks pidama jääda, milliseid sõnu kõrva sosistada. Vahel olid nad terve päeva voodis, teineteist hoides ja armastades, nii et nad mõlemad sellest täieliku rahulduse said. Naine mõistis, et nende vahekord ei kesta igavesti. Enne suhete katkemist ütles ta kord Noah’le: „Tahaksin nii väga anda sulle seda, mida sa otsid, aga ma ei tea, mis see on. Sinus on midagi, mida sa varjad kõigi eest, mina kaasa arvatud. Mul on tunne, nagu poleks sa tegelikult minuga. Su mõtted on kellegi teise juures.“ Noah püüdis seda eitada, kuid naine ei uskunud teda. „Ma olen naine – ma tean neid asju. Vahel, kui Sa mind vaatad, saan ma aru, et näed kedagi teist. Nagu ootaksid, et ta äkki kusagilt nagu nõiaväel välja astub ja viib sind siit kaugele ära…“ Kuu aja pärast tuli ta Noah juurde kontorisse ja ütles, et on leidnud kellegi teise. Noah mõistis teda. Nad lahkusid sõpradena ja järgmisel aastal sai ta postkaardi teatega, et naine on abiellunud. Pärast seda polnud ta temast enam midagi kuulnud. New Jerseys elades külastas ta kord aastas jõulude ajal oma isa. Nad käisid kalal ja ajasid juttu ja tegid vahel matka rannikule, et Ocracoke’i lähedal Outer Banksil laagrisse jääda. 1941. aasta detsembris, kui ta oli kahekümne kuue aastane, algas sõda, just nagu Goldman oli ennustanud. Kuu aega pärast seda astus Noah ühel heal päeval Goldmani kabinetti ja teatas talle oma kavatsusest armeesse astuda, ja käis siis ära New Bernis, et isaga jumalaga jätta. Viis nädalat hiljem oli ta juba õppelaagris. Seal viibides sai ta Goldmanilt kirja, milles teda töö eest tänati, ja koopia dokumendist, mis kindlustas talle väikese osaluse utiililaos, kui see peaks kunagi maha müüdama. „Ilma sinuta poleks ma seda kunagi püsti pannud,“ kirjutas Goldman. „Sa oled kõige tublim noormees, kes eales minu juures on töötanud, olgu peale, e sa juut ei ole.“ Noah veetis kolm järgnevat aastat Pattoni Kolmandas Armees, vantsides läbi Põhja-Aafrika kõrbete ja Euroopa metsade, kolmkümmend naela turjal; tema jalaväeosa ei jäänud lahingupiirkonnast kunagi kuigi kaugele. Ta nägi sõpru enda ümber suremas, nägi, kuidas nii mõnigi neist kodust tuhandete miilide kaugusel mulda pandi. Ükskord, kui ta Reini ääres laskepesas kössitas, viirastus talle, et Allie valvab tema üle. Ta meenutas sõja lõppu algul Euroopas ja mõne kuu pärast ka Jaapanis. Vahetult enne demobiliseerimist sai ta kirja ühelt New Jersey advokaadilt, kes esindas Morris Goldmani. Advokaadiga kohtudes sai ta teada, et Goldman oli aasta tagasi surnud ja Noah’le anti tšekk ligi seitsmekümne tuhandele dollarile. Mingil põhjusel suhtus ta sellesse ootamatu ükskõiksusega.

10

Järgmisel nädalal tuli ta tagasi New Berni ja ostis maja ära. Ta meenutas, kuidas ta hiljem isa sinna viis ja talle näitas, mis muutusi ta teha kavatseb. Kui isa seal ringi kõndis, näis ta kuidagi viletsana, köhis ja ägises. Noah hakkas muretsema, kuid isa ütles, et pole häda midagi, kinnitades, et tal on gripp. Vähem kui kuu aja pärast suri isa kopsupõletikku ja maeti oma naise kõrvale kohalikku surnuaeda. Noah püüdis järjekindlalt tema haual käia ja lilli viia; mõnikord jättis ta sinna kirjakese. Ja igal õhtul ilma kordagi vahele jätmata leidis ta hetke, et isa mälestada ja palvetas siis mehe eest, kes oli talle õpetanud kõike, millel elus üldse tähtsust on. Õngenööri sisse kerinud, pani ta varustuse ära ja läks maja juurde tagasi. Seal ootas teda naabrinaine Marha Shaw, kes oli tulnud tänu avaldama ja toonud talle tänutäheks kolm oma küpsetatud leiba ja pisut küpsiseid. Tema mees oli sõjas surma saanud ja jätnud ta üksi kolme lapsega ja laguneva hurtsikuga, kus ta neid kasvatama pidi. Talv oli tulemas ja Noah oli eelmisel nädalal mõne päeva tema juures olnud, katust parandanud, purunenud ruute asendanud ja teisi kinni kittinud, samuti pliiti kohendanud. Võis loota, et nad nüüd talve kuidagi üle elavad. Niipea kui naine oli lahkunud, istus ta oma mõlkis Dodge’i veoautosse ja sõitis Gusi vaatama. Poes käies tegi ta seal alati peatuse, sest Gusi perel ei olnud autot. Üks tütardest hüppas autosse ja sõitis temaga kaasa, ja nad sooritasid oma ostud Capersi segakaupade kaupluses. Koju jõudes ei hakanud ta kohe kaupu lahti pakkima. Selle asemel võttis ta dušši, otsis välja pudeli Budweiserit ja Dylan Thomase raamatu ning läks rõdule istuma.

Allie’l oli seda veel praegugi raske uskuda, kuigi hoidis tõendid käes. Ta oli seda kolm nädalat tagasi ühel pühapäeval oma vanematekodus ajalehest näinud. Ta oli läinud kööki kohvi tooma, ja kui ta laua äärde tagasi tuli, naeratas isa ja näitas lehes üht väikest pilti. „Kas sa seda mäletad?“ Ta ulatas tütrele ajalehe, ja algul erilist huvi tundmata heitis Allie sellele põgusa pilgu, et samas hakkas talle pildi juures midagi silma ja nüüd vaatas ta juba tähelepanelikumalt. „Ei või olla,“ sosistas ta, ja kui isa teda uudishimulikult silmitses, ei teinud ta temast välja, vaid istus ja luges artikli sõnasõnalt läbi. Ta mäletas ähmaselt, kuidas ema laua äärde tuli ja tema vastas istet võttis, ja kui ta lõpuks ajalehe kõrvale pani, vaatas ema teda samasugusel pilgul nagu isa mõni hetk tagasi. „On sul midagi viga?“ küsis ema kohvitassi kohalt. „Sa oled pisut kahvatu.“ Allie ei vastanud kohe, ta lihtsalt ei suutnud, ja just siis oligi ta märganud, et käed värisevad. Sellest see kõik algas. „Ja siin see nüüd nii või teisiti lõppeb,“ sosistas ta uuesti. Ta voltis paberitüki kokku ja pani kotti tagasi, meenutades, et oli tol päeval vanemate juurest lahkudes ajalehe kaasa võtnud, et artiklit välja lõigata. Ta luges selle enne magamaminekut uuesti läbi, püüdes hoomata selle juhusliku kokkusattumuse tähendust. Ja järgmisel hommikul luges selle veelkord läbi, otsekui kinnitust otsides, et tegemist pole unenäoga. Ja nüüd, pärast kolm nädalat väldanud pikki üksildasi jalutuskäike, pärast kolm nädalat kestnud hingevõitlusi olidki need asjaolud teda siia toonud. Kui temalt küsiti, siis ta vastas, et seesugune heitlik käitumine tuleneb stressist. See oli väga hea vabandus; käik jäid uskuma, sealhulgas Lon, ja sellepärast ei hakanudki mees vastu vaidlema, kui ta soovis paariks päevaks ära sõita. Pulmapeo ettevalmistused tekitasid kõigis asjaosalistes stressi. Kutsutud oli ligemale viissada inimest, nende hulgas kuberner, üks senaator ja Ühendriikide Peruu suursaadik. See oli tema arvates ülepakkumine, kuid nende kihlus oli meediasündmus ja leidis seltskonnaveergudel pidevalt kajastamist juba sellest ajast peale, kui nad oma kavatustest kuus kuud tagasi teatasid. Vahel tuli tal tahtmine koos Loniga põgeneda ja end kusagil ilma suurema kärata laulatada lasta. Ent ta teadis, et peigmees ei nõustu; poliitikasse pürgijana nautis ta avalikkuse tähelepanu.

Ta tõmbas sügavalt hinge ja tõusis uuesti püsti. „Kas nüüd või mitte iial,“ sosistas ta, võttis siis asjad ja läks ukse juurde. Ta viivitas vaid hetke, enne kui selle avas ja läks ukse juurde. Ta viivitas vaid hetke, enne kui selle avas ja trepist alla läks. Administraator naeratas talle, kui ta temast möödus, ja isegi võõrastemajast väljudes ja auto juurde minnes tajus ta endal mehe pilku. Ta istus rooli taha, vaatas veel viimast korda peeglisse, käivitas mootori ja pööras otsustavalt Front Streetile.

Teda ei üllatanud, et ta linna ikka veel nii hästi mäletas. Kuigi ta oli siit aastaid eemal olnud, polnud linn ju suur ja ta orienteerus tänavavõrgustikus täiesti vabalt. Ületanud vanamoodsa tõstesilla Trenti jõel, pööras ta kruusateele ja alustas teekonna viimast etappi.

11

Siinsed madalad maad olid kaunid nagu alati. Erinevalt Piedmonti piirkonnast, kus ta üles oli kasvanud, oli maapind siin tasane, kuid siin oli samasugune niiske viljakas pinnas, mis puuvilla ja tubaka kasvatamiseks ideaalselt sobis. Need kaks põllukultuuri ja puit hoidsid osariigi siinseid linnakesi elus, ja kui maantee linna piiridest välja jõudis, nägi ta selle maanurga ilu, mis esimesi asukaid siia oli meelitanud.

Tema jaoks polnud midagi muutunud. Pihustuv päikesevalgus tungis vesitammede ja saja jala kõrguste hikkoripuude vahelt läbi, pannes sügisesed värvid särama. Vasakut kätt lähenes rauakarva jõgi maanteele ja pööras siis kõrvale, loovutades miili võrra kaugemal oma iseseisva elu teisele, suuremale jõele. Kruusatee lookles omasoodu kodusõjaeelsete farmide vahel ja ta teadis, et mõnede farmerite jaoks pole elu nende vanavanemate sünnist saadik oluliselt muutunud. Paiga muutumatus päästis valla mälestustetulva ja ta süda hakkas pitsitama, kui ta üksteise järel ära tundis ammu ununenud maastikutähised.

Vasakut kätt rippus päike parajasti puulatvade kohal, ja pärast teekäänakut möödus ta vanast, aastate eest maha jäetud, kuid ikka veel püsti seisvast kirikust. Ta oli tol suvel seda uurimas käinud, otsinud kodusõja mälestisi, ja kui ta nüüd siit autoga mööda sõitis, meenus see päev nii kirkalt, nagu oleks see kõik juhtunud alles eile.

Järgmiseks tuli nähtavale jõe kaldal kasvav vana majesteetlik tammepuu ja mälestused elavnesid veelgi. Puu oli täpselt samasugune nagu tookord, madalad ja tihedad rõhtsad oksad varjasid maapinda ümber tüve ja neilt rippus loorina alla hispaania sammal. Ta mäletas, kuidas ta kuumal juulipäeval kellegi kõrval puu all istus ja see keegi vaatas teda nii igatseval pilgul, et kõik muu tähtsusetuks muutus. Tol hetkel oli ta esimest korda elus tõeliselt armunud.

Sõber oli temast kaks aastat vanem, ja mööda seda ajamaanteed edasi sõites kerkis tema nägu taas kord selgesti silma ette. Allie’le meenus, et Noah tundus alati oma aastatest vanem. Tal oli tuulest ja päikesest pisut pargitud nägu, peaaegu nagu farmeril, kes pärast pikka tööpäeva põllult koju tuleb. Tal olid pahklikud peopesad ja laiad õlad nagu neil, kes raske tööga leiba teenivad, ja tumedate silmade ümber, mis oleks nagu iga Allie mõtet läbi näinud, hakkasid tekkima esimesed vaevumärgatavad kurrud.

Ta oli pikk ja tugev, helepruunide juustega, omal kombel nägus, kuid kõige paremini on Allie’le meelde jäänud tema hääl. Tol päeval oli Noah talle ette lugenud; oli talle lugenud, kui nad puu all rohus lamasid, oli lugenud pehmel sujuval häälel, mis kõlas peaaegu nagu muusika. See oli hääl, mis oli nagu raadiost tulnud, ja kui Allie’le ette luges, jäi see hääl otsekui õhku kajama. Ta mäletas, et oli tähelepanelikult kuulates silmad sulgenud, lastes loetud sõnadel oma hinge puudutada.

See meelitab mind uttu ja hämarusse. Ma haihtun, ma raputan oma valgeid lokke põgeneva päikese poole… Ta lehitses eeslikõrvul lehtedega vanu raamatuid, raamatuid, mida oli sada korda lugenud. Ta

oli veidi aega lugenud, siis vahet pidanud, ja nad olid juttu ajanud. Allie rääkis talle, mida ta elus teha tahab – oma tulevikuplaanidest ja unistustest – ja noormees kuulas pingsa tähelepanuga, tõotas siis kõigi ta soovide täitumist. Ja viis, kuidas ta seda ütles, pani Allie teda uskuma, ja samas mõistis ta, kui palju see sõber talle tegelikult tähendab. Mõnikord, kui Allie küsis, rääkis ta endast või selgitas, miks ta teatava luuletuse oli valinud ja mida ta sellest arvab, ja mõni teine kord lihtsalt uuris Allie’t talle omasel pineval pilgul.

Koos vaatasid nad päikeseloojangut ja sõid kahekesi tähtede all. Oli juba üsna hiline tund ja Allie teadis, et vanemad oleksid tulivihased, kui teaksid, kus ta viibib. Ometi ei lugenud see talle tol hetkel midagi. Ta suutis mõelda vaid sellest, kui eriline see päev oli olnud, kui eriline oli tema sõber, ja kui nad mõne minuti pärast Allie kodu poole sammusid, võttis noormees ta käe ja ta tundis, kuidas see teda tagasiteel soojendas.

Järjekordne teekäänak, ja nüüd lõpuks hakkas sõidusiht kaugelt paistma. Maja oli tema mälestustega võrreldes hämmastavalt muutunud. Lähenedes võttis ta kiirust maha, pööras pikale puudest palistatud muldkattega sissesõiduteele; ees vilkus majaks, mis oli teda Raleigh’st siia kutsunud.

12

Ta sõitis aeglaselt, vaadates maja poole, ja tõmbas sügavalt hinge, kui nägi meest rõdul autot jälgimas. Ta oli lihtsalt riides. Eemalt tundus ta samasugusena kui vanasti. Hetkeks, kui päike teda selja tagant valgustas, paistis ta tagapõhjaga peaaegu ühte sulavat.

Auto jätkas sõitu, veeres aeglaselt ja peatus siis lõpuks tamme all, mis majaesist varjas. Mehelt pilku pööramata lülitas ta süüte välja ja mootor jäi turtsatades vait.

Mees astus rõdult alla ja lähenes talle kergel sammul, aga kui Allie autost väljus, tardus äkki paigale. Tükk aega ei suutnud nad muud teha, kui teineteist liikumatult silmitseda.

Allison Nelson, kakskümmend üheksa aastat vana, kihlatud, seltskonnadaam, kes otsis vastuseid küsimustele, mis teda vaevasid, ja Noah Calhoun, unistaja, kolmkümmend üks aastat vana, keda tuli külastama kummitus, mis valitses kogu ta elu.

13

Taaskohtumine

Nad silmitsesid teineteist, kumbki ei liikunud paigast Noah ei saanud sõna suust, ta lihased olid nagu jäätunud, ja hetkeks mõtles Allie, et mees ei

tunne teda ära. Äkki tundis ta end süüdi, et oli sel kombel ilma ette teatamata siia ilmunud, ja see tegi asja veel raskemaks. Ta oli mõelnud, et kõik läheb kuidagi kergemini, et ta leiab õigeid sõnu. Aga ta ei leidnud. Kõik mis pähe tuli, tundus kohatu, kuidagi küündimatu.

Mõtted kunagi jagatud suvest tulvasid uuesti pähe, ja kui ta meest vaatas, märkas ta, kui vähe Noah tegelikult viimasest kohtumisest saati oli muutunud. Ta näeb nii hea välja, leidis Allie. Särk lõdvalt vanadesse pleekinud teksapükstesse torgatud, samad laiad õlad, mida ta mäletas, kitsasteks puusadeks ahenev piht, lame kõht. Ja ta oli päevitunud, nagu oleks ta kogu suve väljas töötanud, ja kuigi ta juuksed olid vahest pisut õhemad ja heledamad, kui Allie mäletas, nägi ta välja just samasugune, kui talle nende viimasest kohtumisest oli meelde jäänud.

Kui Allie end lõpuks koguda suutis, tõmbas ta sügavalt hinge ja naeratas. „Tere, Noah. Kui armas sind jälle näha.“ See lause pani mehe võpatama, ja ta vaatas Allie’t hämmastunud silmil. Ja siis, kergelt pead

raputades, suutis temagi lõpuks naeratada. „Sind ka…,“ kogeles ta. Ta katsus käega lõuga ja Allie märkas, et ta habe on ajamata. „Kas see

oled ikka sina? Ma ei suuda seda uskuda…“ Allie kuulis ta hääles jahmatust ja talle endalegi üllatuseks sai nüüd äkki kõik paika – siiatulek,

kohtumine. Ta tundis, kuidas midagi temas liigatas, midagi sügavat aja ürgset, midagi, mis pani korraks pea pööritama.

Ja ta märkas, et püüab kõigest väest enesevalitsemist säilitada. Midagi niisugust polnud ta oodanud, ei tahtnud, et see juhtuks. Ta oli nüüd ju kihlatud. Ta polnud ju mitte selleks siia tulnud… aga ometi…

Aga ometi… Kuid see tundmus püsis temast sõltumatult ja ühel põgusal hetkel tundis ta end taas

viieteistaastasena. Tundis seda, mida polnud aastaid enam tundnud, tundis, et kõik unistused võivad siiski täide minna.

Tundis, nagu oleks ta lõpuks koju jõudnud. Enam sõnagi lausumata langesid nad teineteise embusse, nagu oleks see kõige loomulikum

asi maailmas, ja Noah võttis tal ümbert kinni, tõmbas ta enda vastu. Nad hoidsid teineteist kõvasti kinni, lisasid sellele hetkele tõelisust, lasid neljateistkümnel lahus olud aastal süvenevasse hämarusse haihtuda.

Nende sülelus kestis kaua, enne kui Allie lõpuks eemale tõmbus, et meest silmitseda. Lähedalt vaadates märkas ta muutusi, mida ta algul tähele ei pannud. Noah oli nüüd mees ja ta näost oli kadunud poisilik pehmus. Endised vaevu märgatavad kortsud silmade ümber olid sügavamaks muutunud ja lõual oli haavaarm, mida seal varem ei olnud. Temas oli mingit uutmoodi jõudu; Noah tundus nüüd vähem süütu, kuidagi ettevaatlikum kui vanasti, aga tema sülelus aitas Allie’l mõista, kui väga ta kõik need aastad selle mehe järele oli igatsenud.

Kui nad teineteisest lõpuks lahti lasid, tulid Allie’le pisarad silma. Neid silmanurkadest pühkides hakkas ta tasakesi närviliselt naerma.

„Mis viga on?“ küsis Noah, silmis samal ajal tuhat muud küsimust. „Anna andeks, ma ei tahtnud nutma hakata…“ „Pole midagi,“ ütles Noah naeratades. „Ma ei suuda siiani uskuda, et see oled sina. Kuidas sa

mu üles leidsid?“ Allie taganes sammu võrra, püüdis end koguda, pühkis viimaseid pisaraid. „Paar nädalat tagasi nägin Raleigh’ lehes lugu, selle maja kohta ja ma lihtsalt pidin tulema, et

sind uuesti näha.“ Noah näole ilmus lai naeratus. „Ma olen südamest rõõmus, et sa tulid.“ Temagi astus

sammukese tagasi. „Jumala eest, sa näed vapustav välja. Oled praegu isegi ilusam kui siis.“ Allie tundis, kuidas veri näkku tõuseb. Just nii nagu neliteist aastat tagasi. „Tänan. Sa näed ise ka suurepärane välja.“ Ja kahtlemata oli see tõsi. Aeg oli Noah’d

armulikult kohelnud.

14

„Nii et kuidas Sul on siis läinud? Miks sa praegu siin oled?“ Noah küsimused tõid Allie maa peale tagasi, tõid arusaamisele, mis juhtuda võib, kui ta

piisavalt ettevaatlik ei ole. Ära ohje lõdvaks lase, noomis ta end; mida kauem see kestab, seda raskemaks kõik kujuneb. Ja ta ei tahtnud, et see veel raskemaks kujuneb.

Aga mu Jumal, need silmad. Need mahedad tumedad silmad. Ta pööras kõrvale ja tõmbas sügavalt hinge, ei teadnud, kuidas seda ütlema peaks, ja kui ta

lõpuks alustas, oli ta hääl vaevu kuuldav. „Noah, enne kui sa mind valesti mõistad, ütlen, et ma tahtsin sind näha. Aga asi on keerulisem.“ Ta vaikis hetkeks. „Mul oli siiatulekuks oma põhjus. Tahan sulle midagi rääkida.“

„Mida siis?“ Allie vaatas kõrvale ja oli pisut aega vait, imestades ise, et ei suuda Noah’le korrapealt kõike

ära öelda. Tekkinud vaikuses tundis Noah, kuidas südame alt läks külmaks. Oli see mis tahes, midagi head ei olnud oodata.

„Ma ei tea, kuidas seda öelda. Algul arvasin, et tean, aga nüüd enam ei oska hästi.“ Õhku rebestas äkki pesukaru terav karjatus ja rõdu alt ronis välja Clem, tõredalt haukudes.

See kuri vahelesegamine tõmbas mõlema tähelepanu endale ja Allie oli selle eest tänulik. „Kas see on sinu koer?“ küsis ta. Noah noogutas, tajudes, kuidas kurgus pigistab. „Ta on emane. Nimi on Clementine. Minu

koer jah.“ Nad jälgisid, kuidas Clem pead raputas, end sirutas ja häälte suunas minema vantsis. Kui loom longates eemaldus, vaatas Allie talle kergelt kulme kergitades järele.

„Mis ta jalaga on juhtunud?“ küsis ta, et aega võita. „Jäi mõne kuu eest auto alla. Loomaarst Harrison helistas mulle ja küsis, kas ma tahan teda

endale, sest endine omanik ei tahtnud enam. Kui ma nägin, mis on juhtunud, ei suutnud ma vist leppida mõttega, et ta magama pannakse.“

„Sa olid alati nii hea südamega,“ ütles Allie, püüdes pingest vabaneda. Ta vaikis hetkeks ja vaatas siis Noah’st mööda maja poole. „Oled selle imeliselt ära remontinud. Maja on lausa täiuslik, just nagu ma omal ajal ette kujutasin.“

Noah pööras pilgu samas suunas, endamisi imestades, mis selle pealispindse lobisemise taga peitub ja mis see küll olla võib, mida Allie tunnistada ei taha.

„Tänan, meeldiv kuulda. See oli siiski suur ettevõtmine, ma ei tea kas ma seda teist korda teha suudaksin.“

„Kindlasti suudaksid,“ vastas Allie. Ta teadis, mis tunded Noah’l selle paiga suhtes on. Aga samas teadis ta, kuidas see mees üldse kõigesse suhtub – või oli seda vähemalt kunagi ammu teinud.

See mõte tõi ta arusaamisele, kui palju on sellest ajast peale muutunud. Nüüd olid nad võõrad; meest vaadates nägi ta seda selgesti. Nägi, et neliteist lahus veedetud aastat on pikk aeg. Liiga pikk.

„Mis sul südamel on, Allie?“ Noah pöördus tema poole, sundis endale otsa vaatama, kuid Allie vahtis endiselt maja poole.

„Ma olen täielik tobu, kas sa ei leia?“ küsis Allie, püüdes naeratada. „Mida sa sellega mõtled??“ „Tervet seda lugu. Ilmun heast peast siia, teadmata, mida ma öelda tahan. Ilmselt arvad, et

ma olen peast põrunud.“ „Sa pole sugugi põrunud,“ vastas Noah leebelt. Ta tõmbas Allie käe pihku, ja mehe kõrval

seistes lubas Allie tal seda hoida. Noah jätkas: „Isegi kui ma ei tea, mis see nii on, näen ma ometi, et see on sulle raske. Kui läheks jalutaks natuke?“

„Nagu vanasti?“ „Miks mitte? See mõjuks meile mõlemale hästi.“ Allie lõi kõhklema ja vaatas maja esiukse poole. „On Sul ehk vaja kellelegi teatada?“ Noah raputas pead „Ei, mul pole kedagi, kellele teatada. Oleme Clemiga kahekesi.“ Kuigi Allie seda küsis, aimas ta ette, et kedagi teist ei ole, ja südamepõhjas ei teadnud ta õieti,

kas rõõmustada või kurvastada. Ometi oli nüüd isegi veel pisut raskem öelda, mis tal öelda oli. Oleks Noah’l keegi teine, oleks kõik palju lihtsam.

15

Nad jalutasid jõe poole ja pöörasid kaldaäärsele rajale. Noah imestuseks laskis Allie tal käest lahti ja hoidis end parajas kauguses, et nad kõndides kogemata teineteise vastu ei puutuks.

Noah silmitses teda. Ta oli endiselt kaunis, paksude juuste ja mahedate silmadega, ja liikus nii nõtkelt, peaaegu et liuglevalt. Noah oli ometi ennegi kauneid naisi näinud, kes pilku köitsid, kuid tema meelest puudusid neil enamasti omadused, mida tema kõige ihaldusväärsemaks pidas. Sellised omadused nagu arukus, usaldusväärsus, vaimujõud, kirglikkus, omadused, mis innustasid teisi suurtele tegudele, omadused, mida ta ka iseendale igatses.

Ta teadis, et Allie’l on need omadused olemas, ja sel hetkel siin jalutades tajus neid taas kord pealispinna all. „Elus luuletus“ – need olid sõnad, mis talle alati pähe turgatasid, kui püüdis kellelegi Allie’t kirjeldada.

„Kui kaua sa juba siin elad?“ küsis Allie, kui rada väikesele rohusele künkale keeras. „Möödunud septembris tulin. Töötasin mõnda aega põhjapool, siis olin kolm aastat

Euroopas.“ Allie vaatas teda küsival pilgul. „Sõjas?“ Noah noogutas ja Allie jätkas. „Ma arvasingi, et küllaps sa seal oled. Kui hea, et sa terve nahaga pääsesid.“ „Muidugi.“ „Oled sa õnnelik, et jälle kodus oled?“ „Olen muidugi. Mu juured on siin. Siin on minu koht.“ Ta vaikis. „Aga sina?“ Ta küsis seda

tasasel häälel, peljates kõige hullemat. Möödus tükk aega, enne kui Allie vastas. „Ma olen kihlatud.“ Nende sõnade peale lõi Noah silmad maha, äkki kadus jõud tema liikmetest. Nii et selles siis

asi ongi. Seda oligi Allie talle ütlema tulnud. „Soovin õnne,“ ütles ta viimaks, kaheldes, kas see just eriti veenvalt kõlas. „Millal see õnnelik

päev siis kätte tuleb?“ „Laupäeval kolme nädala pärast. Lon tahtis, et pulmad oleksid novembris.“ „Lon?“ „Lon Hammond juunior. Minu peigmees.“ Noah noogutas ega imestanud põrmugi. Hammondid luulusid osariigi kõige võimsamate ja

mõjukamate perekondade hulka. Puuvilla raha. Erinevalt tema enda isast oli Lon Hammond seeniori surm kohalikus ajalehes esiküljeuudis. „Olen neist kuulnud. Ta isa rajas silmapaistva ettevõtte. Kas Lon võttis äri üle?“

Allie raputas pead. „Ei, ema on advokaat. Tal on linnas oma kontor.“ „Tema nime arvestades peaks tal palju tööd olema.“ „Ongi. Ta töötab kõvasti.“ Ta tabas Allie hääles mingi erilise alatooni ja järgmine küsimus tuli juba iseenesest. „Kas ta on sinu vastu hea?“ Allie ei vastanud kohe, just nagu poleks ta ellele küsimusele varem mõelnud. Siis ütles ta: „Jah. Ta on hea mees, Noah. Ta meeldiks sulle.“ Hääl kostis nagu kusagilt kaugelt, või vähemalt tundus see talle niimoodi. Aga see võis ka

meelepete olla. „Kuidas isa elab?“ päris Allie. Noah kõndis veidi maad vaikides ja vastas siis: „Ta suri selle aasta algul, varsti pärast minu

tagasitulekut.“ „Tunnen kaasa,“ ütles Allie vaikselt, teades, kui palju isa Noah’le tähendas. Noah noogutas ja pisut aega sammusid nad vaikides Nad jõudsid künkale ja seisatasid. Eemalt paistis tammepuu, päike selle taga hõõgus

punakaskollaselt. Puud vaadates tundis Allie endal mehe pilku. „Sellega on nii palju mälestusi seotud, Allie.“ Allie naeratas. „Jah. Tundsin selle puu juba tulles ära. Kas mäletad seda päeva, mis me selle

puu all veetsime?“ „Mäletan,“ vastas Noah, söandamata midagi enamat lisada. „Kas sa mõtled vahel selle peale?“

16

„Vahel mõtlen,“ vastas Noah. „Tavaliselt siis, kui ma siinkandis töötan. Tamm on nüüd minu maa peal.“

„Sa ostsid selle ära?“ „Ma ei suutnud taluda mõtet, et temast hakatakse köögikappe tegema.“ Allie naeris tasakesi, see vastus pakkus talle kummalist rahuldust. „Loed sa ikka veel luulet?“ Noah noogutas. „Jah. Pole kunagi pooleli jätnud. See on mul nähtavasti veres.“ „Tead, Noah, sa oled ainus luuletaja, keda ma elus olen kohanud.“ „Mina ei ole luuletaja. Ma loen, aga värsse kirjutada ei oska. Olen proovinud.“ „Luuletaja oled sa sellegi poolest, Noah Taylor Calhoun.“ Allie hääl mahenes. „Praegugi

mõtlen sageli selle peale. See oli esimene kord, kus keegi mulle üldse luuletusi luges. Tegelikult on see ainsaks korraks jäänudki.“

Need sõnad viisid mõlemad mälestuseradadele, ja minevikku meenutades sammusid nad aeglaselt teist teed mööda paadisilla juurest ringiga tagasi maja poole. Kui päike madalamale vajus ja taevas punakaskollaseks tõmbus, küsis Noah:

„Kui kauaks sa siia jääd?“ „Ei tea. Mitte kauaks. Võib-olla homseni või ülehomseni.“ „Kas su peigmees on siin ametiasju ajamas?“ Allie raputas pead. „Ei, tema jäi Raleigh’sse.“ Noah kergitas kulmu. „Kas ta teab, et sa siia tulid?“ Allie raputas jälle pead ja vastas pikkamisi: „Ei. Ma ütlesin talle, et sõidan antiikasju ostma.

Tema ei oskaks mõista, miks ma siia tulin.“ Allie vastus tundus Noahl’le pisut üllatavana. Üks asi on külla tulla, kuid peigmehe eest tõde

varjata on juba hoopis midagi muud. „Sul polnud vaja selleks siia tulla, et mulle oma kihlusest teatada. Oleksid võinud kirjutada või

isegi helistada.“ „Jah, muidugi. Kuid millegipärast pidasin vajalikuks seda isiklikult teha.“ „Miks?“ Allie lõi kõhklema. „Ma ei tea…“ vastas ta lauset pooleli jättes, kuid ometi lausus ta neid sõnu

nii, et Noah jäi neid uskuma. Sõnatult astusid nad mõne sammu edasi, kruus rudises jalge all. Siis küsis Noah:

„Allie, kas sa armastad teda?“ Vastus tuli pikemalt mõtlemata. „Jah, ma armastan teda.“ Need sõnad tegid haiget. Kuid taas näis Noah’le, nagu oleks tabanud Allie hääletoonis mingi

varjundi, need sõnad kõlasid nii, nagu oleks Allie püüdnud iseennast veenda. Noah jäi seisma ja võttis Allie’l õrnalt õlgadest kinni, sundis teda endale otsa vaatama. Kui Noah rääkima hakkas, peegeldus Allie silmis loojenev päike.

„Kui sa oled õnnelik, Allie, kui sa armastad teda ja tahad tema juurde tagasi minna, siis ma ei tee mingit katset sind takistada. Aga kui üks osa sinust päris kindel ei ole, siis ära tee seda. See on niisugune asi, mida ei saa teha poolikult.“

Allie vastus tuli peaaegu liigagi kähku. „Noah, minu otsus on õige.“ Noah silmitses teda hetke, arutledes endamisi, kas jääda uskuma või mitte. Siis noogutas ta ja

nad hakkasid koos edasi astuma. Veidi aja pärast ütles ta: „Ma vist ei tee seda asja sinu jaoks lihtsamaks?“

Allie naeratas. „Pole viga. Sind ei saa milleski süüdistada.“ „Aaga ikkagi, palun andeks.“ „Ära palu. Sa pole ju midagi teinud. Hoopis minu kohus oleks vabandada. Võib-olla oleksin

siiski pidanud kirjutama.“ Noah raputas pead. „Ausalt öeldes on mul ikkagi hea meel, et sa tulid. Kõigest hoolimata. Nii

armas on sind jälle näha.“ „Tänan sind, Noah.“ „Mis sa arvad, kas meil oleks võimalik uuesti alustada?“ Allie vaatas teda üllatunult.

17

„Sa olid parim sõber, kes mul eales on olnud, Allie. Tahaksin sinuga ikka sõbraks jääda, olgu peale, et oled kihlatud, kestku see sõprus siis kas või ainult paar päeva. Kuidas oleks, kui katsuksime teineteist uuesti tundma õppida?“

Allie kaalus seda, kaalus, kas jääda või lahkuda, ja otsustas siis, et kuna Noah on nüüd tema kihlusest teadlik, võiks sellega vahest nõustuda. Või vähemalt poleks selles midagi halba. Ta naeratas põgusalt ja noogutas.

„Mul pole midagi selle vastu.“ „Hästi. Kuid läheks õhtust sööma? Ma tean siin linnas kohta, kus kõige paremaid vähke

pakutakse.“ „Kõlab väga meeldivalt. Kus see koht on?“ „Minu majas. Mul on püünised nädal otsa sees olnud ja paari päeva eest nägin, et minu

parajat poissi on sees. Kuidas oleks?“ „Muidugi. Suurepärane.“ Noah naeratas ja osutas pöidlaga üle õla. „Olgu nii. Need on paadisilla juures. Mul kulub

ainult mõni minut.“ Allie vaatas talle järele ja tajus, et pinge, mis teda kihlusest teatamisel oli vallanud, hakkab

tasapisi haihtuma. Silmi sulgedes tõmbas ta sõrmedega läbi juuste ja laskis kergel tuuleõhul põske silitada. Ta hingas sügavalt sisse, pidas viivuks hinge kinni ja siis tundis välja hingates, kuidas pinge õlalihastes veelgi kahanes. Siis avas ta jälle silmad ja imetles kaunist vaatepilti enda ümber.

Talle olid alati meeldinud niisugused õhtud, õhtud, kus leebe lõunatuul kannab turjal nõrka sügislehtede aroomi. Ta armastas puid ja puude kohinat. See heli aitas tal veelgi lõdvestuda. Hetk hiljem vaatas ta Noah’d vaatas teda peaaegu nagu erapooletu võõras.

Jumala eest, ta näeb tõesti hea välja. Isegi pärast kõiki neid aastaid. Ta vaatas, kuidas Noah vette ulatava köie järele küünitas. Noah hakkas köit välja tõmbama ja

hoolimata laskuvast hämarusest nägi Allie, kuidas ta käelihased püünist sikutades mänglesid. Noah lasi püünisel pisut aega vee kohal rippuda, et vesi välja voolaks. Siis pani ta püünise paadisillale, avas selle ja korjas vähid ükshaaval välja ja pistis ämbrisse.

Ritsikate siristamist kuulates hakkas Allie paadisilla poole minema ja talle meenus üks lapsepõlvetarkus. Ta luges minuti jooksul kuuldud sirinad kokku ja liitis summale kakskümmend üheksa. Kokku tuli kuuskümmend seitse kraadi ja ta naeratas endamisi.

Kes teab, oli see täpselt õige, kuid enam-vähem sinnapoole tundus olevat küll. Jalutades vaatas ta ringi ja tunnistas, et oli vahepeal unustanud, kui värske ja ilus siin kõik on.

Ta vaatas selja taha maja poole. Noah oli mõned tuled põlema jätnud ja maja tundus olevat ümbruskonnas ainuke. Või vähemalt ainuke, kus oli elekter sees. Siin, linna piiridest väljas, ei saanud millelgi kindel olla. Tuhandetel maamajadel puudus ikka veel elektrivalguse luksus.

Ta astus paadisillale ja see kääksatas jala all. Hääl meenutas vana harmooniumi. Noah vaatas üles ja pilgutas silma, jätkates siis vähkide ülevaatust, et kindlaks teha, kas kõik on ikka õiges mõõdus. Allie läks paadisillale toodud kiiktooli juurde ja puudutas seda, silitas seljatuge. Ta kujutles, kuidas Noah siin istub, õngitseb, mõtiskleb, loeb. Tool oli vana ja ilmastikust puretud, käe all kare. Allie püüdis ette kujutada, kui palju on mees siin ihuüksinda istunud ja mis mõtteid ta selle aja jooksul on heietanud.

„See oli mu isa tool,“ ütles Noah pilku tõstmata ja Allie noogutas. Taeva taustal liuglesid nahkhiired ja konnad olid õhtukontserdiks ritsikatega ühinenud.

Allie läks silla teise serva, tundes, nagu oleks mingisse lõppjaama välja jõudnud. Ta oli tulnud siia kinnismõtte sunnil, ja esimest korda kolme nädala jooksul tajus ta, et on painest vabanenud. Millegi pärast oli ta oluliseks pidanud, et Noah tema kihlusest teada saaks, seda mõistaks, sellega lepiks – nüüd oli ta selles kindel – , ja mõtetega tema juures olles meenus üks ühise suve mälestus. Pea kummargil kõndis ta aeglaselt ringi, kuni leidis selle üles – noaga lõigatud sõnad. Noah armastab Allie’t, südame sees. Mõni päev enne ärasõitu paadisilla sisse lõigatud.

Tuulehoog katkestas vaikuse ja tekitas kõhedust, sundis kätega õlgade ümbert haarama. Ta seisis selles asendis, silmitsedes seda vaheldumisi jõge ja puusse lõigatud sõnu, kuni kuulis enda kõrval Noah samme. Ta tundis mehe lähedust ja soojust ja ütles unistavalt:

„Siin on nii rahulik.“ „On tõesti. Käin siin viimasel ajal päris tihti, et vee ääres olla. See tekitab hea tunde.“ „Sinu asemel teeksin sedasama.“

18

„Kuule, läheme nüüd pealegi. Sääsed hakkavad ründama ja kõht on kole tühi.“ Taevas oli tumedaks tõmbunud ja Noah hakkas maja poole astuma, Allie tihedalt tema

kõrval. Vaikuses läksid mõtted omapead uitama ja mööda jalgrada sammudes tundis Allie end juba pisut kergemeelsena. Ei tea, mida Noah tema siiatulekust mõtleb? Ja ega temagi ei osanud seda kuigi täpselt põhjendada. Kui nad paari minuti pärast maja juurde jõudsid, tervitas neid Clem, märg nina vales kohas. Noah peletas ta minema ja koer eemaldus, saba jalge vahel.

Noah osutas Allie autole. „Jätsid ehk midagi sisse, mida oleks vaja ära tuua?“ „Ei, ma käisin enne hotellist läbi ja pakkisin asjad lahti.“ Ta hääl tundus iseendale kuidagi

võõrana, nagu oleks vahepealsed aastad äkki olematuks muutunud. „Siis on hästi,“ ütles Noah tagumise rõdu juurde jõudes ja trepist üles astudes. Ta pani ämbri

ukse juurde maha, läks siis ees majja sisse ja suundus kööki. Köök oli avar ruum kohe paremat kätt ja lõhnas värske puidu järele. Kapid olid tammepuust, samuti põrand, ja aknad avarad, vaatega itta, et hommikupäike sisse paistaks. Remont oli tehtud maitsekalt, mitte ülepakutult, nagu niisuguste majade taastamisel tollal tavaline.

„Kas lubad mul natuke ringi vaadata?“ „Palun lahkelt. Ma käisin enne poes ja pean veel toidukraami pakki tõstma.“ Nende pilgud kohtusid hetkeks ja selga pöörates ning köögist väljudes tundis Allie, et mees

teda ikka veel jälgib. Uuesti käis temast läbi väike tuttav võpatus. Veidi aega luusis ta mööda maja, käis toad läbi, imestas, kui ilus siin oli. Rongkäiku lõpetades

oli peaaegu võimatu meenutada, kui räämas siin kõik kunagi oli. Ta tuli trepist alla, vaatas köögi poole ja nägi mehe profiili. Hetkeks näis Noah taas seitsmeteistaastase noorukina, ja see mõte sundis Allie viivuks seisatama. Pagan võtaks, mõtles ta endamisi, võta aru pähe. Ära unusta, et sa oled kihlatud.

Noah seisis köögileti ääres, paar kapiust valla, tühjad kandekotid põrandal, ja vilistas vaikselt endamisi. Ta naeratas Allie’le, enne kui järgmised konservpurgid kappi tõstis. Allie jäi temast mõne sammu kaugusel seisma ja nõjatus vastu köögiletti, üks jalg üle teise. Pead raputades imestas ta, kui suure töö oli Noah suutnud ära teha.

„Lausa uskumatu, Noah. Kui kaua see remont sul aega võttis?“ Mees lõpetas kandekoti tühjendamise ja tõstis pilgu. „Peaaegu aasta.“ „Tegid kõik ise?“ Noah naeris tasakesi. „Ei. Kui ma noor olin, mõtlesin ikka, et saan üksinda hakkama, ja

alguses alustasingi omal käel. Aga mis liig see liig. See oleks aastaid võtnud, ja lõpuks olin sunnitud siiski mõned mehed palkama… tegelikult palju mehi. Kuid isegi nende abiga oli see suur töö, ja enamuse ajast sain magama alles pärast keskööd.“

„Mis sind nii rängalt rassima sundis?“ Kummitused, oleks ta öelda tahtnud, ent ei öelnud. „Ma ei tea isegi. Tahtsin vist töö kaelast ära saada. Soovid ehk midagi juua, enne kui ma

hakkan õhtusööki valmistama?“ „Mida sul pakkuda on?“ „Suurt mitte midagi. Õlut, teed, kohvi.“ „Tee sobiks küll.“ Noah tõstis poest toodud toidukraami kappi ja tõi siis köögi kõrvalt väikesest ruumist

teekarbi. Siis võttis ta karbist paar teekotikest, asetas need pliidi kõrvale käepärast ja lasi kannu vett täis. Kannu plaadile pannud, läitis ta tiku ja Allie kuulis leekide sahinat, kui gaas põlema lahvatas.

„See võtab ainult hetke,“ ütles ta. „Pliit läheb kiiresti kuumaks.“ „Tore.“ Kui teekann vilisema hakkas, valas Noah kaks tassi täis ja ulatas ühe Allie’le. Allie naeratas ja rüüpas lonksu, siis osutas akna poole. „Homme hommikul, kui päike sisse

paistab, on köögis kindlasti ilus.“ Noah noogutas. „On küll. Lasin siia majakülge just sel põhjusel suuremad aknad panna. Isegi

üles magamistubadesse.“ „Küllap su külalised tunnevad sellest rõõmu. Kui nad just kaua magada ei taha.“ „Tegelikult pole veel ükski külaline siia ööseks jäänud. Peale isa surma ei oskagi ma kedagi

kutsuda.“

19

Noah hääletooni järgi otsustades oli see lihtsalt pealiskaudne seltskondlik vestlus. Kuid mingil imelikul põhjusel tundis Allie end teda kuulates… kuidagi üksildasena. Noah nähtavasti aimas, mis tunne see oli, aga enne kui ta jõudis selle üle pikemalt järele mõelda, tegi Noah teist juttu.

„Enne kui ma vähke aurutama hakkan, lähen toon nad sisse ja panen natukeseks ajaks marineerima,“ ütles ta teetassi letile asetades. Ta läks kapi juurde, võttis välja suure aurutusrestiga poti. Ta tõi poti kraani juurde, laskis vett sisse ja tõstis pliidile.

„Kas saan sind millegagi aidata?“ Noah vastas üle õla: „Muidugi. Vahest tahaksid praadimiseks aedvilja hakkida? Külmkapis on

seda küllalt ja kauss on näe seal.“ Ta osutas köögikapile valamu kõrval, Allie võttis veel lonksu teed, pani siis tassi käest ja otsis

kausi välja. Ta läks sellega külmkapi uurde ja leidis alumiselt riiulilt okrat, suvekõrvitsat, sibulaid ja porgandeid. Noah tuli tema juurde avatud külmkapi ette ja Allie nihkus kõrvale, et talle ruumi teha. Kui mees ta lähedale seisma jäi, tundis Allie tema lõhna – puhast, tuttavat, erilist lõhna – ja käsivarre puudutust, kui ta kummardus ja käe kappi sirutas. Noah võttis kapist õlut, pudeli tšillikastet ja läks siis tagasi pliidi juurde.

Ta avas õllepudeli ja valas selle sisu vette, lisas siis tšillikastet ja veel mingeid maitseaineid. Vett seganud, et vürtsid korralikult lahustuksid, läks ta tagauksest välja vähke tooma.

Enne kui ta kööki tagasi tuli, seisatas ta hetkeks ja silmitses Allie’t, kes parajasti porgandeid lõikas. Ta ei suutnud siiani taibata, miks neiu siia tuli, eriti veel nüüd, kus ta on kihlatud. Tema meelest ei tahtnud see asi kuidagi klappida.

Aga teisest küljest – eks Allie’l on alati üllatusi varuks. Noah naeratas endamisi, meenutades, milline ta omal ajal oli olnud. Äge, spontaanne, kirglik

– nagu kunstnikud Noah meelest olema pididki. Ja kunstnik ta kindlasti oli. Tema kunstianne oli taeva kingitus. Ta meenutas, kuidas ta New Yorgi muuseumides pilte vaadates oli mõnikord mõelnud, et need polnud Allie töödest sugugi paremad.

Allie oli tol suvel, enne lahkumist talle ühe maali kinkinud. See rippus elutoas kamina kohal. Tüdruk oli öelnud, et see on pilt tema enda unistustest, ja Noah meelest oli see ülimalt meeleline. Kui ta maali vaatas, nagu ta õhtuti tihtipeale tegi, nägi ta selle värvides ja joontes kirglikku ihalust, ja teraselt vaadates suutis ta koguni kujutleda, mida Allie oli iga pintslitõmbega mõelnud.

Kuskil kaugel haukus koer ja Noah taipas äkki, et seisab juba tükk aega lahtise ukse taga. Ta sulges ruttu ukse ja tuli kööki tagasi. Ja samas küsis ta endalt, kas Allie on tähele pannud, et ta nii kauaks ära jäi.

„Kuidas läheb?“ küsis ta nähes, et Allie on tööga peaaegu valmis. „Hästi. Olen siin enam-vähem lõpetanud. Kas sul on õhtusöögiks veel midagi ette nähtud?“ „Tahtsin veel kodus küpsetatud leiba pakkuda.“ „Kodus küpsetatud?“ „Naabri käest sain,“ ütles Noah ämbrit valamusse asetades. Ta keeras kraani lahti ja hakkas

vähke loputama; ta hoidis loomakest veejoa all, võttis järgmise ja lasi eelmise kraanikaussi ringi ronima. Allie võttis teetassi ja jäi Noah toimetamist vaatama.

„Kas sa ei karda, et nad sind näpistavad, kui sa nad kätte võtad?“ „Ei karda. Võtta tuleb niimoodi,“ ütles Noah ja näitas ette. Allie naeratas. „Mul läks meelest, et sa oled seda ju eluaeg teinud.“ „New Bern on väike, kuid elu kõige olulisemad asjad õpitakse siin selgeks.“ Seistes Noah lähedal, nõjatus Allie köögiletile ja jõi tassi tühjaks. Kui vähid olid loputatud,

pani ta nad potiga pliidile. Käsi pestes ütles Allie’le: „Tahad ehk veidi aega rõdul istuda? Laseksin neil pool tundi liguneda.“ „Muidugi,“ nõustus Allie. Noah kuivatas käed ja nad läksid koos tagumisele rõdule. Majast väljudes süütas Noah lambi,

istus ise vanemasse kiiktooli ja pakkus uuemat Allie’le. Märgates, et Allie tass on tühi, käis ta veelkord köögis, täitis Allie teetassi ja võttis endale pudeli õlut. Ta ulatas tassi, Allie võttis selle vastu, rüüpas lonksu ja pani tassi tooli kõrvale lauale.

„Kui ma tulin, siis sa vist istusid siinsamas?“ End mugavamalt istuma seades vastas Noah: „Jah. Istun siin igal õhtul. Mul on nüüd

niisugune komme.“

20

„Saan aru, mispärast,“ ütles Allie ringi vaadates. „Millega sa siin viimasel ajal tegeled?“ „Tegelikult ei tee ma praegu midagi muud, kui töötan maja kallal. See rahuldab mu

loomingulisi vajadusi.“ „Kuidas sul on võimalik… tähendab, ma tahan küsida…“ „Morris Goldman.“ „Kuidas, palun?“ Noah naeratas. „Minu endine boss seal põja pool. Tema nimi oli Morris Goldman. Kui ma

sõjaväkke läksin, tõotas ta mulle anda osaluse oma äris, aga ta suri enne, kui ma tagasi jõudsin. Kui ma Ühendriikidesse tagsi tulin, saatsid tema advokaadid mulle nii suure tšeki, et sellest jätkus maja ostmiseks ja taastamiseks.“

Allie naeris tasakesi. „Sa rääkisid mulle alati, et küllap sa mingi mooduse leiad, kuidas seda teha.“

Pisut aega istusid mõlemad vaikides, endisi aegu meenutades. Allie rüüpas veel lonksu teed. „Kas mäletad, kuidas me kohe esimesel õhtul, kui olid mulle sellest majast rääkinud, siia

vaatama hiilisime?“ Noah noogutas ja Allie jätkas: „Tol õhtul jäin kojutulekuga natuke hilja peale ja mu vanemad olid maruvihased, kui ma

lõpuks sisse astusin. Mul on veel praegu silme ees, kuidas ise elutoas seisis ja sigaretti tõmbas, ema aga istus sohval ja vahtis ühte punkti enda ees. Usu mind, neil oli niisugune nägu peas, nagu oleks keegi meie perekonnast ära surnud. See oli esimene kord, kus mu vanemad teada said, et mul on sinuga tõsine vahekord ja meil oli emaga veel samal õhtul pikk jutuajamine. Ta ütles mulle: „Sa kindlasti mõtled, et ma ei saa aru, mida sa praegu läbi elad, kuid sa eksid. Asi on lihtsalt selles, et mõnikord määrab meie tuleviku see, kes me oleme, ja mitte see, mida me tahame.“ Mäletan, et need sõnad riivasid mind valusalt.“

„Järgmisel päeval sa ju rääkisid mulle. Need riivasid ka minu tundeid. Sinu vanemad meeldisid mulle ja mul polnud aimugi, et mina neile ei meeldi.“

„Asi polnud meeldimises. Nende, meelest ei väärinud sa mind.“ „Mis erilist vahet seal on?“ Neid sõnu öeldes kõlas Noah hääles nukker noot ja Allie mõistis, et mehe tunded on

põhjendatud. Ta vaatas tähtede poole, tõmbas käega läbi juuste, lükkas näole vajunud salgud üle pea.

„Ma tean seda. Olen seda alati teadnud. Võib-olla selles ongi põhjus, mis mul emaga rääkides on alati tunne, nagu oleks meie vahel sein.“

„Kuidas sa nüüd sellele vaatad?“ „Nii nagu ennegi. Mõistan, et see on vale, et see pole õiglane. Noorele tüdrukule oli see

kohutav õppetund. Kogeda, et saatus on tähtsam kui tunded.“ Noah naeratas leebelt selle vastuse peale, aga ei öelnud sõnagi. „Pärast seda suve pole ma sind kordagi unustanud,“ jätkas Allie. „Kas tõesti?“ „Miks sa mind ei usu?“ Allie oli silmnähtavalt üllatunud. „Sa ju ei vastanud mu kirjadele.“ „Sa kirjutasid mulle?“ „Kümneid kirju. Kirjutasin sulle kaks aastat, ilma et oleksin ühelegi vastust saanud.“ Allie raputas aeglaselt pead ja langetas siis pilgu. „Ma ei teadnud…“ ütles ta viimaks vaikselt, ja Noah taipas, et küllap kontrollis ema tütre

posti ja võttis Allie teadmata tema kirjad ära. Ta oli seda ammugi kahtlustanud ja nüüd nägi ta, kuidas Allie samale järeldusele jõudis.

„Tal polnud õigust seda teha, Noah, ja mul on väga kahju, et ta nii talitas. Aga püüa aru saada. Kui olin juba korra lahkunud, arvas ta ilmselt, et nii on mul kergem kogu seda lugu katki jätta. Ta ei saanud eales aru, kui palju sa mulle tähendasid, ja ausalt öeldes ei tea ma isegi seda, kas ta mu isa kunagi niimoodi armastas nagu mina sind. Oma arust püüdis ta üksnes minu tundeid säästa ja nähtavasti arvas, et kõige targem on sinu kirjad ära näpata.“

„See polnud tema otsustada,“ ütles Noah vaikselt. „Ma tean.“ „Kui sa ka need kätte oleksid saanud, kas siis sellest oleks ka midagi muutunud?“

21

„Muidugi oleks. Ma oleksin väga teada tahtnud, kuidas sul läheb.“ „Ei, ma mõtlen midagi muud. Kas sa arvad, et me oleksime oma tahtmise maksma pannud?“ Allie vaikis viivu, enne kui vastas. „Ma ei tea, Noah. Ma tõesti ei tea, ja ega sina ka ei tea. Me pole enam samad inimesed, kes

me toona olime. Oleme muutunud, oleme kasvanud. Mõlemat.“ Ta pidas pausi. Noah ei vastanud ja maad võtnud vaikuses vaatas ta jõe poole. Allie jätkas: „Aga sul on vist õigus, Noah. Arvatavasti oleksime enda juurde kindlaks jäänud. Mulle

vähemalt meeldib seda uskuda.“ Noah noogutas, vaatas maja ja pööras näo kõrvale. „Missugune see Lon on?“ Allie, kes seda küsimust oodata ei osanud, lõi kõhklema. Loni nime mainimine tõi pinnale

kerge süütunde ja veidi aega ei teadnud ta, kuidas vastata. Ta võttis tassi, rüüpas veel ühe sõõmu ja kuulatas, kuidas rähn kauguses toksis. Allie alustas tasakesi:

„Lon on nägus, šarmantne ja edukas, ja enamik mu sõbratare on pööraselt armukadedad. Nende meelest on ta täiuslik, ja eks ta mitmes mõttes ongi. Ta on minu vastu hea, ajab mind naerma, ja ma tean, et omal kombel armastab ta mind.“ Ta vaikis viivu, kogus mõtteid. „Kuid meie suhtes jääb alatiseks midagi vajaka.“

See vastus üllatas teda ennastki, aga ta teadis, et see on ometi tõsi. Ja Noah poole vaadates nägi ta, et mees oli seda vastust ette aimanud.

„Mispärast?“ Allie naeratas nukralt ja kehitas õlgu. Ta vastas peaaegu sosinal. „Otsin vist ikka veel niisugust armastust, nagu meil sel suvel oli.“ Noah jäi tükiks ajaks tema sõnade üle mõtlema, tuletas meelde teisi vahekordi, mis ta pärast

Allie’t oli sõlminud. „Ja sina?“ küsis Allie. „Mõtlesid sa kunagi meie peale?“ „Kogu aeg. Mõtlen ikka veel.“ „Käid sa kellegagi?“ „Ei,“ vastas Noah pead raputades. Nüüd maadlesid nähtavasti mõlemad selle teemaga, püüdes sellest eemalduda, kuid ei

suutnud. Noah tegi õllepudelile lõpu peale, imestades ise, et see oli nii ruttu tühjaks saanud. „Lähen panen vee keema. Kas toon Sulle midagi?“ Allie raputas pead ja Noah läks kööki, pani vähid aurupotti ja leiva praeahju. Ta segas jahu ja

maisitärklist, puistas aedviljadele ja pani pannile rasva. Kuumuse madalaks keeranud, lülitas ta ajamääraja sisse ja võttis enne rõdule tagasiminekut külmikust veel ühe õlle. Kõiki neid toimetusi tehes mõtles ta Allie ja armastuse peale, mis nende mõlema elus puudus.

Ka Allie mõtles. Mõtles Noah’le, iseendale, mõtles paljudele asjadele. Korraks soovis ta, et parem kui seda kihlust polekski, ent sedamaid mõistis ta end hukka. See polnud Noah, keda ta armastas; ta armastas seda, mis neil Noah’ga oli olnud. Pealegi olid niisugused tundmused täiesti loomulikud. Tema esimene tõeline armastus, ainuke mees, kellele ta oli kunagi andunud – kuidas võikski ta seda kõike unustada?

Ent kas see ikka loomulik, et ta sisemuses iga kord tuksatab, kui see mees talle läheneb? Kas on loomulik pihtida asju, millest ta iial mitte kellelegi ei suudaks rääkida? Kas on loomulik kolm nädalat enne pulmi siia tulla?

„Ei, ei ole,“ sosistas ta endamisi, vaadates õhtutaevast. „Kõik see ei ole üldse loomulik.“ Sel hetkel ilmus Noah uksele ja Allie naeratas talle, rõõmustades, et mees tagasi tuli ja et ta ei

pea nüüd enam selle küsimusega pead vaevama. „Mõni minut läheb veel,“ ütles Noah istet võttes. „Pole viga. Ega ma nüüd nii näljane ka ei ole.“ Sel hetkel vaatas Noah talle otsa ja Allie nägi soojust tema silmades. „Mul on hea mee, et sa

tulid Allie,“ ütles ta. „minul ka. Kuid ma oleksin äärepealt tulemata jätnud.“ „Miks sa tulid?“ Ma lihtsalt pidin, oleks ta tahtnud öelda, aga ei öelnud. „Lihtsalt tulin sind vaatama, tahtsin teada, millega sa tegeled, kuidas sul läheb.“ Noah’le tundus, et midagi jäi nagu ütlemata, kuid ei hakanud rohkem pärima. Ta tegi teist

juttu.

22

„Muide, ma tahtsin küsida, kas sa ikka maalid veel?“ Allie raputas pead. „Enam mitte.“ Noah oli vapustatud. „Mispärast? Sa oled ju nii andekas.“ „Ma ei tea…“ „Tead küll. Sul pidi mingi põhjus olema.“ Noah’l oli õigus. Põhjus oli olemas. „See on pikk jutt.“ „Terve õhtu on ees,“ vastas Naoh. „Pidasid sa mind tõesti andekaks?“ küsis Allie vaikselt. „Tule läheme,“ ütles Noah, võttes ta käe. „Tahan sulle midagi näidata.“ Allie tõusis ja järgnes Noah’le elutuppa. Mees jäi kamina ett e seisma ja osutas simsi kohal

rippuvale maalile. Allie jahmatas, imestades, et polnud seda ennist märganud, ent veel enam imestas, et see üldse siin oli.

„Sa hoidsid selle alles?“ „Loomulikult hoidsin alles. See on imeline.“ Allie heitis talle kahtleva pilgu ja Noah selgitas. „Seda vaadates tunnen, et olen elus. Vahel pean koguni püsti tõusma ja seda puudutama.

See on nii tõeline – vormid, varjud, värvid. Mõnikord näen seda isegi unes. See on uskumatu, Allie – võin seda tundide kaupa vahtida.“

„Räägid sa tõsiselt?“ küsis Allie vapustatult. „Nii tõsiselt, kui üldse saab.“ Allie ei öelnud sõnagi. „Kas see tähendab, et keegi teine pole seda sulle kunagi öelnud?“ „Minu õpetaja ütles,“ tunnistas Allie lõpuks, „aga ma vist ei uskunud teda.“ Noah aimas, et see pole veel kõik. Allie pööras pilgu kõrvale ja jätkas siis: „Olen lapsest saadik joonistada ja maalida armastanud. Kui ma natuke vanemaks sain,

hakkasin vist uskuma, et mul on annet. Pealegi pakkus see mulle lõbu. Mäletan, kuidas ma tol suvel selle maali kallal töötasin, iga päev midagi lisasin, meie suhete muutudes ka pilti muutsin. Ma isegi ei mäleta, millest see alguse sai või mis mul tegelikult mõttes oli, aga nii see lõpuks välja kukkus.

Mul on meeles, et kui ma tol suvel koju jõudsin, tegelesin lakkamatult maalimisega. Arvatavasti püüdsin sellega kuidagi vaigistada hingevalu, mida ma tundsin. Igal juhul valisin kolledžis põhiaineks kunsti, sest kunst oli see, mida ma pidin tegema; mul on meeles, kuidas ma veetsin tunde ihuüksinda ateljees ja nautisin iga hetke. Armastasin vabadustunnet, mida looming mulle andis, seda sisemist rõõmu, mida ma ilu luues tundsin. Enne lõpetamist ütles minu õpetaja, kes oli muuseas ka ajalehe kunstikriitik, et olen üsna andekas. Ta soovitas mul kunstnikuna õnne proovida. Aga ma ei võtnud teda kuulda.“

Allie vaikis viivuks, kogus mõtteid. „minu vanemate arust ei kõlvanud minusugustel inimestel maalimisega leiba teenida. Mõne

aja pärast jätsingi pooleli. Ma pole enam aastaid pintslit kätte võtnud.“ Allie vaatas maali. „Kavatsed sa veel kunagi maalima hakata?“ „Ma ei tea, kas ma enam suudan. Nii kaua aega on möödunud.“ „Allie, suudad küll. Ma tean, et suudad. Sul on anne, mis tuleb sinu seest, sinu südamest,

mitte sõrmedest. See, mida sina omad, ei saa iial kaduda. Teised inimesed võivad sellest vaid unistada. Sina, Allie, oled kunstnik.“

Need sõnad kõlasid nii ausalt, et need ei võinud olla lihtsalt viisakuse pärast öeldud. Noah’l oli siiras usk tema võimetesse, ja millegipärast tähendas see Allie’le kaugelt rohkem, kui ta oodata oskas. Kuid sel hetkel juhtus veel midagi, midagi veel vägevamat.

Mis see juhtus, seda ei saanud ta iial teada, ent just sel hetkel hakkas müür Allie ees varisema, see müür, mille ta oli ise ehitanud, et hingevalu ja elu meeldivusi lahus hoida. Ja ta kahtlustas juba siis, vahest küll üksnes alateadvuses, et siin on mängus midagi enamat, kui ta ise endale tunnistada söandab.

Ometi ei jõudnud see kõik silmapilkselt tema teadvusse ja ta pöördus Noah poole. Ta küünitas mehele lähemale ja puudutas kõhklevalt, hellalt ta kätt, imestades, et kuigi nii palju aastaid on möödunud, teab Noah ometi täpselt, mille järele Allie tegelikult januneb. Kui nende pilgud

23

kohtusid, mõistis ta taaskord, kui eriline inimene Noah siiski on. Ja ühel põgusal hetkel, ühe tillukese ajahelme vältel, mis hõljus õhus nagu jaanimardikad suvetaevas, välgatas ta peas mõte, et võib-olla on ta Noah’sse uuesti armunud.

Köögis andis tasase tilinaga märku ajamõõtja ja Noah pööras hetke lummust katkestades

pead, samas ometi kummaliselt haaratud sellest, mis äsja oli nende vahel juhtunud. Allie silmad olid temaga kõnelnud, olid sosistanud midagi, mida ta kuulda igatses, aga sellegi poolest ei suutnud ta vaikima sundida häält, mis ta peas kumises, Allie häält, mis oli talle rääkinud armastusest teise mehe vastu. Kööki minnes kirus ta vaikselt ajamõõtjat ja võttis leiva ahjust välja. Ta oleks äärepealt sõrmi kõrvetanud, pillas siis leivapätsi letile ja märkas, et praepann on parajalt kuum. Ta kallas aedviljad pannile ja kuulis, kuidas need särisema hakkasid. Endamisi pomisedes võttis ta külmikust võid, määris seda natuke leivale ja sulatas osa vähkide jaoks.

Allie oli talle kööki järele tulnud ja ütles ärevalt neelatades: „Võin ma hakata lauda katma?“ Noah näitas leivanoaga suunda. „Jah muidugi, taldrikud on seal. Noad-kahvlid ja salvrätid

seal. Vaata et sa neid julgem võtad – vähid ju määrivad, neid läheb tarvis.“ Rääkides ei suutnud ta Allie’le otsa vaadata. Ta kartis tõdemust, et on sellest, mis nende vahel äsja toimus, äkki valesti aru saanud. Ta ei tahtnud, et see mulje osutub ekslikuks.

Ka Allie mõtiskles äsja kogetu üle ja see mõte soojendas teda. Ta laskis Noah sõnadel nagu magnetofonilindilt uuesti kõlada, samal ajal lauakatmiseks kõike vajalikku välja otsides: taldrikud, linikud, sool, pipar. Kui Allie lauaga valmis sai, ulatas Noah talle leivapätsi ja nende sõrmed puutusid korraks kokku.

Noah pööras taas tähelepanu praepannile ja keeras aedvilju. Ta kergitas aurupoti kaant, nägi, et vähkidel läheks veel minut aega ja jättis poti veel viivuks tulele. Nüüd oli ta end juba pisut kogunud ja suutis jälle kergelt seltskondlikku vestlust arendada.

„Oled sa enne kunagi vähki söönud?“ „Paar korda olen. Aga ainult salatites.“ „Siis ootab sind põnev seiklus,“ naeris Noah. „Üks hetk.“ Ta kadus viivuks ülakorrusele ja tuli

tagasi mereväesinise meestesärgiga ja oli valmis seda Allie’le selga aitama. „Näe, võta see. Ma ei taha, et sa oma kleidi ära määrid.“ Allie pani särgi selga ja tundis sellest õhkuvat lõhna – tema lõhna, erilist, loomulikku. „Ära muretse,“ ütles Noah Allie ilmet märgates, „see on puhas.“ Allie hakkas naerma. „Tean küll. See vaid tuletab meelde meie esimest tõelist kohtumist.

Mäletad, sel õhtul andsid sa mulle oma pintsaku selga.“ Noah noogutas. „Jah, miks ei mäleta. Fin ja Sarah olid ka seal. Kui me sinu vanemate maja

poole jalutasime, nügis Fin mind kogu aeg küünarnukiga, et ma sul käest kinni võtaksin.“ „Aga sa ei võtnud.“ „Ei võtnud,“ vastas Noah pead raputades. „Miks?“ „Ju ma siis häbenesin või kartsin. Ei tea. Ilmselt ei pidanud ma seda tol ajal õigeks.“ „Kui meelde tuletada, siis ehk sinus mingit omamoodi häbelikkust tõepoolest oli, eks ju?“ „Minu meelest kõlaks „rahulik eneseusaldus“ paremini,“ vastas Noah silma pilgutades ja Allie

naeratas. Lõpuks said vähid ja aedvili valmis. „Ettevaatust, nad on tulised,“ ütles Noah talle vaagnat

ulatades, ja nad istusid teineteise vastu väikese puust laua taha. Märgates, et tee on letile jäänud, tõusis Allie püsti ja tõi selle ära. Leivatüki ja pisut juurvilja taldrikule tõstnud, lisas Noah kummalegi vähi ja Allie jäi seda viivuks liikumatult vahtima.

„See on justkui mardikas.“ „Aga siiski hea mardikas,“ ütles Noah. „Oota, ma näitan, kuidas see käib.“ Ta näitas kiiresti, kui lihtne see on, eraldas liha ja pani Allie taldrikule. Esimesel või veel

teiselgi korral purustas Allie sõrgade kooriku liiga jõuliselt ja tal tuli sõrmed appi võtta, et seda liha küljest eraldada. Algul tundis ta enda saamatuna, kartes, et Noah iga ta eksimust tähele paneb, kui ta taipas, et need hirmud lähtuvad temast endast. Noah niisugustest asjadest ei hooli. Polnud kunagi hoolinud.

„Ja mis Finist on saanud?“ päris Allie.

24

Vastus viibis veidi aega. „Ta sai sõjas surma. Tema hävitaja sai neljakümne kolmandal aastal torpeedotabamuse.“ „Tunnen kaasa,“ ütles Allie. „Ma tean, kui hea sõber ta sulle oli.“ Noah rääkis nüüd kuidagi muutunud, veidi madalamal häälel. „Oli tõesti. Olen ta peale viimasel ajal palju mõelnud. Mul on eriti meeles viimane kord, kui

ma teda nägin. Tulin enne sõjaväkke minekut koju jumalaga jätma ja me saime juhuslikult kokku. Ta oli siin pankur nagu ta isagi, ja järgmise nädala jooksul kohtusime korduvalt ja ajasime tundide kaupa juttu. Vahel mõtle, et kas mina meelitasingi teda armeesse astuma. Ma ei usu, et ta oleks seda muidu teinud, poleks ma eeskuju andnud.“

„Sa teed endale ülekohut,“ ütles Allie, kahetsedes, et oli selle teema üles võtnud. „Sul on õigus. Ma lihtsalt tunnen temast puudust.“ „Ta meeldis minule samuti. Ajas mind naerma.“ „Seda ta tõesti oskas.“ Allie heitis talle kavala pilgu. „Kas tead, et ta oli minust sisse võetud?“ „Tean küll. Ta ise rääkis mulle.“ „Rääkis? Mis ta ütles?“ Noah kehitas õlgu. „Nagu tal kombeks oli. Et peab sind malakaga eemale peletama. Et sa ajad

teda pidevalt taga, midagi niisugust.“ Allie naeris tasakesi. „Kas sa uskusid teda?“ „Loomulikult,“ vastas Noah. „Miks ma ei oleks pidanud uskuma?“ „Muidugi, mehed hoiavad alati kokku,“ ütles Allie üle laua küünitades ja sõrmedega mehe

käsivart torkides. Ta jätkas: „Räägi nüüd mulle kõigest, mis sa selle aja jooksul teinud oled, kui ma sind viimati nägin.“

Nüüd hakkasid nad rääkima, püüdes kaotatud aega tasa teha. Noah jutustas, kuidas ta New Bernist lahkus, töötas laevatehases ja New Jersey prügimäel. Ta ütles häid sõnu Morris Goldmani kohta ja puudutas põgusalt sõjasündmusi, üksikasju enamasti vältides, rääkis isast ja sellest, kui väga ta temast puudust tunneb. Allie rääkis õpingutest kolledžis, maalimisest ja vabatahtlikust tööst haiglas. Ta rääkis oma perekonnast ja sõpradest ja heategevusest, millega ta seotud oli. Kumbki ei nimetanud kedagi, kellega olid vahepeal kurameerinud. Isegi Lonist ei räägitud, ja kuigi mõlemad seda märkasid, mindi sellest vaikides mööda.

Hiljem püüdis Allie meenutada, millal nad viimati Loniga niiviisi olid vestelnud. Kuigi Lon oli hea kuulaja ja neil oli harva lahkarvamusi, polnud ta peigmees üldse niisugune inimene, kellega oleks saanud sel kombel juttu puhuda. Nii nagu Allie enda isa, ei armastanud ka Lon oma mõtteid ja tundeid teistega jagada. Allie oli oma peigmehele seletada püüdnud, et ta vajab tema lähedust, kuid paistis, et sellest ei muutunud midagi.

Ent praegu siin istudes sai talle kõik selgeks, millest ta oli ilma jäänud. Õhtu edenedes tõmbus taevas tumedamas ja kuu kerkis kõrgemale. Seda endale ise

teadvustamata, lähenesid nad taas teineteisele, muutusid koduselt lahedaks nagu kunagi ammu. Õhtueinega igati rahule jäädes lõpetasid nad söömise ja nende vestlus vaibus. Noah vaatas

kella ja nägi, et aeg on juba üsna hiline. Tähed särasid heledalt ja ritsikate siristamine oli pisut vaiksemaks jäänud. Allie’ga oli rõõm vestelda, kuid Noah hakkas kartma, kas ta äkki liiga palju ei lobisenud, kas ta ikka suutis oma elust õige pildi anda, lootes, et heal juhul võib see ehk siiski midagi muuta.

Noah tõusis ja täitis uuesti teekannu. Kahekesi koos viisid nad nõud valamu juurde ja koristasid laua, Noah valas kahte tassi uuesti kuuma vett ja lisas mõlemasse ka teekotikese.

„Kui läheks õige jälle rõdule?“ küsis ta Allie’le tassi ulatades, ja kui Allie nõustus, hakkas ees minema. Noah haaras kaasa teki, juhuks kui Allie’l peaks külm hakkama, ja juba istusid nad jälle endistel kohtadel, Allie’l tekk põlvedel, kiiktoolid õõtsumas. Noah jälgis teda silmanurgast. Jumal, kui ilus ta on, mõtles ta. Ja ta süda valutas.

Sest õhtusöögi ajal oli midagi juhtunud. Ta oli lihtsalt uuesti armunud. Nüüd, kus nad siin kahekesi kõrvuti istusid, teadis ta seda

kindlasti. Oli armunud uude Allie’sse, mitte pelgalt tema mälestusse. Aga samas polnud ta ju kunagi lakanudki teda armastamast, ja see, natu ta mõistis, oli tema

saatus.

25

„Oli ilus õhtu,“ ütles Noah vaikselt. „Oli küll,“ vastas Allie. „Imeilus õhtu.“ Noah tõstis silmad tähtede poole, mille vilkuv valgus tuletas talle meelde, et Allie läheb varsti

ära, ja tal käis kerge külmajudin südame alt läbi. Ta soovis, et see õhtu kestaks igavesti. Kuidas ta peas seda Allie’le ütlema? Mida peaks ütlema, et teda kinni hoida?

Ta ei teadnud. Ja seepärast otsustas ta üldse mitte midagi öelda. Ja samas taipas ta, et ta on lasknud võimaluse käest.

Kiiktoolid õõtsusid vaikses rütmis. Taas nahkhiired jõe kohal. Ööliblikad suudlesid rõdulaternat. Noah teadis, et samal ajal teised kuskil armastavad.

„Räägi minuga,“ ütles Allie lõpuks kuidagi meeleliselt. Või oli see vaid Noah pettekujutelm? „Mida ma peaksin rääkima?“ „Räägi nii, nagu sa seal tamme all mulle rääkisid.“ Ja Noah rääkis, luges unarusse jäänud värsse, ütles õhtule toosti. Whitman ja Thomas, sest ta

armastas nende kujundeid. Tennyson ja Browing, sest nende teemad tundusid nii omased. Allie toetas pea vastu kiiktooli seljatuge, sulges silmad, ja kui Noah lõpetas, oli tal juba pisut soojem tunne. Sooja ei andnud mitte üksnes luuletused vaid Noah hääl, vaid ka see kõik koos, kusjuures tervik oli suurem kui liidetavate summa. Ta ei püüdnud ega tahtnudki seda tervikut osadeks lahutada, sest see polnud mõeldud sel kombel kuulamiseks. Luulet ei kirjutata analüüsi tarvis, see on mõeldud mõjutama hinge ja ilma mõistuse vahelesegamiseta, puudutama ning arusaamiseta.

Tänu Noah’le oli ta kolledžis õppides käinud mõnel inglise kirjanduse kateedri luuleõhtul ta istus ja kuulas erinevaid inimesi, erinevaid luuletusi, kuid Loobus varsti pettunult, sest keegi ei puudutanud ta hinge ega olnud nii hingestatud, nagu tõelised luulearmastajad peaksid olema.

Nad kiikusid veidi aega, rüüpasid teed, istusid vaikselt, lasid mõtted uitama. Kinnismõte, mis oli teda siia toonud, oli nüüd kadunud – ja sellest oli tal hea meel –, ent teda panid muretsema tunded, mis olid selle asemel tärganud, kihud, mis tillukeste pööristena naha all keerlesid nagu kullatolm uhtmispannil. Ta oli püüdnud neid salata, nende eest pakku pugeda, kuid nüüd mõistis ta, et ei tahagi neist vabaneda. Juba pikki aastaid polnud ta midagi niisugust tundnud.

Lon ei suuda temas niisuguseid tundeid äratada. Pole kunagi suutnud ega suuda ilmselt ka tulevikus. Sellepärast ehk ei olegi ta Loniga kordagi voodis käinud. Mees oli seda algul küll korduvalt üritanud, kasutades kõiki vahendeid lilledest kuni enesesüüdistusteni välja, kuid Allie oli alati ettekäändeks toonud, et tahab abiellumiseni oodata. Tavaliselt neelas Lon selle vaikselt alla, ja vahel mõtles Allie, et küllap oleks ta väga solvunud, kui Noah’st kuulda saaks.

Ometi oli veel midagi, mis Allie’t viivitama sundis, ja see puudutas otseselt Loni ennast. Mees oli oma tööle andunud ja kogu tema tähelepanu koonduski põhiliselt sellele. Töö oli kõige tähtsam ja tal polnud aega luule ja kasutute õhtute ja rõdul kiikumise peale raisata. Allie mõistis, et see oli tema edu pant, ja mõnes mõttes austas ta teda selle eest. Kuid samas tundis ta, et sellest ei piisa. Ta tahtis midagi muud, midagi teistsugust, midagi enamat. Vahest oli see ehk kirg ja romantika või vaiksed vestlused toas küünlavalgel, aga võib-olla ka lihtsalt soov olla number üks.

Ka Noah mõtted veeresid oma rada. Temale jääb see õhtu meelde kui üks elu kõige tähtsamaid hetki. Toolil kiikudes jättis ta meelde selle õhtu viimse kui üksikasja, kordas endale kõik uuesti üle. Kõik, mida Allie oli teinud, mõjus kuidagi elektriseerivalt, kandis mingit võimast laengut.

Nüüd siin Allie kõrval istudes oleks ta nii väga teada tahtnud, kas temagi oli kõigi nende lahus oldud aastate jooksul eales samasugustest asjadest unistanud. Oli ta kunagi unistanud, et nad taas kord mahedas kuuvalguses teineteist kallistavad ja suudlevad? Või läks ta ehk veel kaugemale ja unistas nende alasti kehadest, mida juba liiga kaua oli lahus hoitud…

Ta vaatas tähti ja meenutas neid tuhandeid lohutuid õhtuid, mida ta pärast lahkuminekut oli veetnud. Taaskohtumine tõi need tunded pinnale ja tal oli võimatu neid alla suruda. Sel hetkel teadis ta, et tahab uuesti Allie’ga magada ja tema vastuarmastust tunda. Seda vajas ta kõigest rohkem siin ilma peal.

Kuid samas mõistis ta, et see on võimatu. Nüüd, kus Allie on kihlatud. Noah vaikimisest järeldas Allie, et mees mõtleb temale ja leidis, et see valmistab talle

naudingut. Ta ei teadnud, mis mõtted need täpsemalt olid, ega hoolinud tegelikult sellest: peaasi, et need olid seotud temaga, ja see teadmine oli küllaldane.

Ta tuletas meelde nende vestlust söögilauas ja hakkas mõtlema Noah üksindusest. Millegipärast ei suutnud ta kujutleda Noah’d kellelegi teisele luuletusi lugemas või oma unistusi

26

mõne teise naisega jagamas. Noah ei olnud seda tüüpi mees. Nii see pidi olema, või siis ei tahtnud ta vastupidist uskuda.

Ta pani teetassi käest ja tõmbas sõrmedega läbi juuste, sulges silmad. „Oled väsinud?“ küsis Noah, end lõpuks oma mõtteist lahti rebides. „Natuke jah. Pean nüüd küll kohe minema hakkama.“ „Selge,“ ütles Noah noogutades, täiesti rahulikul toonil. Allie ei tõusnud kohe. Selle asemel jõi ta tassi põhjani, tundes, kuidas tee ta kurku soojendas.

Kõigi meeltega püüdis ta seda õhtut jäädvustada. Kuu seisis nüüd juba kõrgel, puuokstes kahises tuul, õhk jahenes. Siis vaatas ta Noah’d. Külje pealt oli ta arm tema näol selgesti näha. Ta oleks teada tahtnud,

kas see pärineb sõjaajast, samas ei teadnud ta sedagi, kas ta üldse on haavata saanud. Noah ei maininud seda ja tema ei küsinud, peamiselt küll sellepärast, et ei tahtnud teda haavatuna ette kujutada.

„Ma pean nüüd minema,“ ütles ta viimaks, tekki Noah’le tagasi andes. Noah noogutas ja tõusis siis sõnatult püsti. Ta võttis teki ja kahekesi kõndisid nad Allie auto

poole, langenud lehed krabisesid jalge all. Kui Noah avas autoukse, tahtis ta laenatud särki seljast võtta, kuid mees peatas teda.

„Jäta endale,“ ütles ta. „Tahan, et sa selle omale võtaksid.“ Allie ei pärinud, miks, sest ka ta ise tahtis seda endale. Ta kohendas särgi uuesti õlgadele ja

pani siis jaheduse pärast käed vaheliti. Mingil põhjusel meenus talle, kuidas ta pärast üht keskkooli tantsupidu kodutrepil oli suudlust oodanud.

„Tänane õhtu oli mulle suur elamus,“ ütles Noah. „Aitäh, et sa mind üles otsisid.“ „Mulle samuti,“ vastas Allie. Noah võttis julguse kokku. „Kas näeme homme veel?“ Lihtne küsimus. Allie teadis, kuidas peaks vastama, eriti veel siis, kui ta ei taha oma elu

keeruliseks teha. „Arvan, et parem mitte,“ oli kõik mida ta ütlema pidanuks, ja kogu lugu oleks sealsamas otsemaid lõppenud. Kuid ta jäi viivuks mõtlema.

Valikuvabaduse kuradike astus talle vastu, õrritas teda, esitas väljakutse. Miks ei suuda ta seda ütelda? Ta ei teadnud. Ent vaadates Noah’le silma sealt vajalikku vastust otsides, nägi ta meest, kellesse ta kunagi oli armunud, ja äkki sai kõik selgeks.

„Jah, hea meelega.“ Noah oli üllatunud. Ta polnud niisugust vastust oodanud. Ta oleks tahtnud Allie’t puudutada,

tal ümbert kinni võtta, ent ei teinud seda. „Saad sa hommikupoole, umbes kella kaheteistkümne ajal tulla?“ „Miks mitte. Mis sul plaanis on?“ „Küll sa siis näed,“ vastas Noah. „Mul on üks koht, kuhu minna.“ „Olen ma seal enne käinud?“ „Ei ole, aga see on üks eriline koht.“ „Kus see on?“ „Jäägu see saladuseks.“ „Kas see meeldib mulle?“ „Isegi väga,“ ütles Noah. Allie pööras ringi, andmata Noahl’le võimalust end suudelda. Ta ei teadnud, kas Noah seda

kavatseski, kuid miskipärast teadis ta, et kui see nii sünniks, oleks juba väga raske meest pidurdada. Praegu, kui tal peas kõik segi on, ei tuleks ta sellega toime. Ta istus rooli taha ja ohkas kergendatult. Noah sulges ta järel ukse ja Allie käivitas mootori. Enne kui auto liikuma hakkas, keeras Allie akna pisut alla.

„Homme näeme,“ ütles ta ja ta silmis peegeldus kuuvalgus. Noah lehvitas, kui Allie tagurdas auto teele. Allie pööras ümber ja sõitis mööda teed üles

linna poole. Noah vahtis autole järele, kuni tuled kaugete tammede taha kadusid ja mootorimüra vaibus. Clem vantsis ta juurde ja Noah kükitas, et koera patsutada, pöörates erilist tähelepanu kaelale, sügades kohta, kuhu loom enam ise ei ulatanud. Vaadanud veel viimast korda maantee poole, läksid na kahekesi kõrvuti tagumisele rõdule.

27

Noah istus uuesti kiiktooli, seekord juba üksinda, püüdis veel kord vaagida möödunud õhtut. Läbi mõelda. Veel kord üle mängida. Uuesti näha. Uuesti kuulata. Aegluubis läbi vaadata. Tal polnud praegu tahtmist kitarri mängida, polnud tahtmist lugeda. Ta ei teadnud, mida ta õieti tunneb.

„Ta on kihlatud,“ sosistas ta lõpuks ja jäi siis mitmeks tunniks vagusi, ainsaks saatjaks kiiktooli nagin. Õhtu oli vaikne, keegi ei liikunu peale Clemi, kes teda aeg-ajalt vaatama tuli, otsekui küsides: „Kas kõik on korras?“

Ja selle selge oktoobriöö ühel hetkel, varsti pärast keskööd, kasvas see kõik tal äkki üle pea ja teda valdas talumatu igatsus. Kui keegi oleks teda näinud, siis oleks see inimene näinud vana meest, rauka, kes mõne tunniga oli vananenud terve eluea võrra. Ta konutas kiiktoolis, nägu käte vahel, pisar silmis.

Ta ei teadnud, kuidas neid peatada.

28

Telefonikõned Lon pani telefonitoru hargile. Ta oli helistanud kell seitse, siis kell pool üheksa ja nüüd vaatas ta jälle kella. Kolmveerand kümme.

Kus Allie on? Ta teadis, et Allie on seal, kus ta end ütles olevat, kuna ta oli varem juba võõrastemaja

administraatoriga rääkinud. Jah, daam oli end sisse registreerinud ja teda oli viimati nähtud kella kuue paiku. Läks ehk lõunale, arvas administraator. Ei, pärast seda pole ta teda näinud.

Lon raputas pead ja laskis toolikorjule. Nagu tavaliselt oli ta kontoris viimane ja kõik oli ümberringi vaikne. Ent see oli käimasoleva protsessi puhul normaalne asi, isegi kui protsess hästi kulges. Õigusteadus oli tema kirg ja üksinda veedetud tunnid pärast tööpäeva andsid talle võimaluse segamatult töösse süveneda.

Ta teadis, et võidab protsessi, kuna on hea jurist ja oskab vandemeestekogu võluda. See õnnestus tal alati ja kaotusi tuli viimasel ajal harva ette. Osalt tagas talle edu ka võimalus valida kohtuasju, mille võitmiseks tal kogemusi oli. Tema praksis oli juba sellele tasemele välja jõudnud. Linnas oli vaid väheseil väljavalituil selline positsioon, ja see kajastus tema sissetulekutes.

Kuid tema edu peamiseks tagatiseks oli siiski kõva töö. Ta oli alati üksikasjadele tähelepanu pööranud, eriti oma karjääri alguses. Väikesed asjad, hämarad asjaolud – see oli talle nüüd juba harjumuseks muutunud. Oli siis tegemist seaduseparagrahvi või varjundiga asja esitamisel – alati mõtles ta kõik hoolikalt läbi, ja see oli juba karjääri alguses aidanud tal võita mõned kohtuasjad, mis tegelikult oleks kaotama pidanud.

Ka nüüd häiris teda üks väike üksikasi. Aga mitte seoses protsessiga. Ei, sellega oli kõik korras. See oli midagi muud. Midagi seoses Allie’ga. Aga pagana päralt, ta ei saanud otsa peale. Kõik oli korras, kui Allie hommikul ära sõitis.

Vähemalt tundust talle nii. Kuid natuke aega pärast pruudi telefonikõnet, vahest ehk tunni aja möödudes, kõlksatas tal peas midagi. Väike üksikasi.

Üksikasi. Midagi tähtsusetut? Midagi olulist? Mõtle… mõtle… Neetud, mis see võis olla? Jõlle kõlksatas midagi. Midagi… midagi… midagi, mis keegi ütles? Kas keegi ütles midagi? Jah, käes. Ta teadis seda. Aga mis see oli? Kas Allie oli midagi telefonis

öelnud? Sealt oli see tunne alguse saanud ja ta võttis kõne mõttes uuesti läbi. Ei, mitte midagi ebatavalist.

Aga ometi oli asi just selles, ei mingit kahtlust. Mida siis Allie õieti ütles? Sõit läks hästi, ta võttis toas, käis oste tegemas. Jättis telefoninumbri. Enam-vähem kõik. Nüüd peatusid ta mõtted Allie juures. Ta armastas Allie’t. Ta oli selles veendunud. Allie

polnud mitte ainult ilus ja võluv, vaid ta sisendas ka kindlustunnet, oli Loni parim sõber. Pärast rasket tööpäeva oli Allie esimene, kellele ta helistas. Allie kuulas teda, naeris õigel kohal ja mingi kuues meel nähtavasti sosistas talle, mida on vaja Lonile öelda.

Kuid enamgi veel – Lon imetles tema siirast otsekohesust. Tal oli meeles, et pärast mõningaid kohtumisi oli Allie’le öelnud sedasama, mida ta kõigile oma naistuttavatele öelda tavatses – et ta pole valmis püsivamaid suhteid sõlmima. Kuid erinevalt teistest oli Allie lihtsalt noogutanud ja öelnud: „Hästi.“ Ent uksest välja minnes oli ta veel ümber pöörand ja öelnud: „Ometi pole sinu probleem mitte minus ega sinu töös ega sinu vabaduses ega milleski muus, mida sa endale ette kujutad. Sinu häda on selles, et sa oled üksinda. Sinu isa tegi Hammondi nime kuulsaks ja arvatavasti on sind eluaeg temaga võrreldud. Sa pole eales omaette isiksus olnud. Niisugune elu teeb sind seest õõnsaks, ja nüüd otsid sa kedagi, kes selle tühimiku kuidagi nõiaväel ära täidaks. Aga see pole mitte kellegi võimuses peale sinu enese.“

Kogu õhtu püsisid need sõnad tal meeles ja järgmisel hommikul mõistis ta nende paikapidavust. Ta oli uuesti helistanud, veel üht võimalust palunud, ja Allie oli pärast teatavat vastupuiklemist tõrksalt nõustunud.

29

Nende neli aastat väldanud sõpruse jooksul oli Allie talle igati meelepäraseks kaaslaseks saanud ja ta teadis väga hästi, et peaks neiuga rohkem koos viibima. Kuid advokaadipraksis ei võimaldanud kuidagi töötunde kokku tõmmata. Allie oli sellest alati aru saanud, kuid ometi kirus ta ennast, et pole osanud vaba aega leida. Ta tõotas endale, et kui nad kord juba abielus on, teeb ta tööpäevad lühemaks. Ta laseb sekretäril registreerida päevaplaanis ainult hädavajaliku, nii et ta end üle ei pingutaks…

Registreerida? Ja jälle plõksatas ta peas midagi Registreerida… registreerida… sisse registreerida? Ta vaatas lakke. Sisse registreerida? Jajah, siin see on. Ta sulges silmad ja jäi hetkeks mõttesse. Ei. Mitte midagi. Aga edasi? Pea kinni, ära nüüd käest lase. Mõtle, pagan võtaks, mõtle. New Bern. Just siis kargas talle see mõte pähe. Jah, New Bern. Nimelt see. Väike üksikasi või vähemalt

osa sellest. Kuid midagi on veel. New Bern, mõtles ta uuesti, ja nimi tuli tuttav ette. Ta tundis seda linna natuke, põhiliselt

mõne kohtuprotsessi kaudu, milles ta oli osalenud. Oli teel rannikule seal paar korda peatunud. Ei midagi erilist. Allie’ga koos polnud ta seal kunagi käinud.

Kuid Allie oli seal varem käinud… Ja mõte hakkas juba haakuma, veel üks detail sai paika. Üks detail… kuid neid oli rohkem… Allie, New Bern… ja midagi kusagil peoõhtul. Juhuslik märkus. Allie ema suust. Tookord ei

pööranud ta sellele tähelepanu. Kuid mida oli ema mulle öelnud? Ja nüüd, kus see talle meenus, läks Lon näost valgeks. Kui meenus, mida nii ammu aega tagasi

öeldi. Kui meenus, mida Allie ema oli öelnud. Asi puudutas Allie kunagist armumist ühesse New Bernis pärit noormehesse. Ema nimetas

seda laste armulooks. Õige mul asi, oli ta seda kuuldes mõelnud ja Allie’le naeratanud. Kuid Allie ei naeratanud vastu. Ta oli vihane. Ja siis oli Lon taibanud, et Allie armastus selle

inimese vastu oli hoopis tõsisem, kui ema näidata püüdis. Võimalik, et isegi sügavam kui armastus tema enda vastu.

Ja nüüd oli ta seal. Huvitav. Lon pani peopesad nagu palvetades kokku ja surus käed vastu huuli. Kokkusattumus? Võib-

olla tõesti. Võib-olla oli kõik täpselt nii, nagu Allie ütles. Võib-olla stress ja antiikasjad. Võimalik. Isegi tõenäoline.

Ent… ent… kuid siiski? Lon kaalus teist võimalust ja esimest korda üle pika aja hakkas tal hirm. Kui siiski? Kui ta on siiski selle mehe juures? Ta kirus kohtuprotsessi, tahtis, et see juba läbi oleks. Tahtis, et oleks Allie’ga kaasa läinud.

Püüdis mõistatada, kas Allie oli talle tõtt rääkinud, ja lootis, et see nii oli. Ja siis tegi ta otsuse, et ei lase Allie’t käest. Ta teeb mis iganes võimalik, et teda endale hoida.

Allie oli tema jaoks kõik, mida ta elus vajas ja teist samasugust ei leia ta kunagi. Ja värisevate kätega valis ta juba neljandat ja viimast korda võõrastemaja numbri. Ja ikka ei vastanud keegi.

30

Kajakid ja ununenud unelmad Järgmisel hommikul ärkas Allie musträstaste lakkamatu vidina peale varakult üles, hõõrus silmi ja tundis, et ta keha on kange. Ta oli halvasti maganud, iga unenäo järel ärgates, ja ta mäletas, kuidas ta öö jooksul silmitses kellaosutite erinevaid asendeid, mis justkui aja kulgemist tõendama pidanuks.

Ta oli maganud Noah antud pehme särgiga ja uuesti nuusutas ta mehe lõhna, mõeldes koos veedetud õhtule. Meenus muretu naer ja vestlus, eriti aga viis, kuidas Noah tema maalist oli rääkinud. See oli nii ootamatu, ent ometi nii tiivustav, ja kui sõnad ta peas uuesti kõlama hakkasid, taipas ta, milline andestamatu viga oleks olnud Noah’d mitte vaatama minna.

Ta vaatas aknast välja ja jälgis sädistavaid linde koiduvalguses toitu otsimas. Nagu ta teadis, oli Noah alati olnud varane tõusja, kes omal kombel koidikut tervitas. Ta teadis, et mees armastab kajaki või kanuuga sõitmas käia, ja talle meenus üks hommik, kui nad Noah kanuuga päiksetõusu vaatama läksid. Selleks tuli tal aknast välja ronida, sest vanemad poleks teda minna lubanud, kuid teda ei tabatud, ja ta mäletas, kuidas Noah talle käe ümber pani ja ta enda ligi tõmbas, kui taevasse tõusis koit. „Vaata,“ oli ta sosistanud, ja Allie oli oma esimest päiksetõusu jälginud, pea Noah õlal, mõeldes, kas saab midagi paremat olla kui see, mis parajasti toimus.

Kui ta voodist välja ronis ja pesema läks, jalge all külma põrandat tundes, arutles ta endamisi, kas Noah on ka täna hommikul jõel uue päeva algust vaatamas, ja jõudis millegipärast järeldusele, et küllap ta on.

Allie’l oli õigus. Noah oli enne kukke ja koitu üleval ja riietus kähku: samad teksad, mis eelmisel õhtul,

alussärk, puhas flanellsärk, sinine teksajakk ja saapad. Ta pesi enne allaminekut hambaid, jõi kiiresti klaasi piima ja haaras juba ukse poole suundudes kaasa mõne küpsise. Kui Clem oli teda tervituseks paar korda märja keelega limpsanud, läks ta paadisilla juurde, kus ta oma kajakki hoidis. Talle meeldis lasta jõe võlujõul end värskendada, lihaseid lõdvestada, keha soojaks ajada, vaimu puhastada.

Vana, tublisti kasutatud ja jõeveest laiguline kajakk rippus paadisilla külge kinnitatud roostes konksude otsas parajasti vee kohal, et vääneljalalisi eemal hoida. Ta tõstis selle konksude otsast alla ja pani jalge ette maha, et seda kiiresti üle kontrollida, ja viis selle siis kaldale. Paari kogenud, aja jooksul lihvitud liigutusega lükkas ta süsta vette, ja juba sõudiski ta vastuvoolu, ise nii tüürimehe kui motoori osa täites.

Õhk tundus nahapinnal jahe, peaaegu külm, ja taevas erinevates värvides vinetav: otse pea kohal mustav nagu mäetipp, siis kõikvõimalikes sinistes toonides, mis all silmapiiril helendasid halliks triibuks. Ta hingas paar korda sügavalt sisse, nautides mändide ja soolaka vee lõhna, ja jäi mõttesse. Üks peamisi asju, millest ta Põhjas elades puudust tundis, oli paadisõit. Pikkade tööpäevade tõttu ei jätkunud paadimatkadeks enam aega. Telgis elamine, matkamine, jõgedel sõudmine, naistega kurameerimine, töölkäimine… millestki tuli loobuda. Parimal juhul leidis ta aega jalgsi New Jersey loodusesse uurimisretki teha, kuid nende neljateistkümne aasta jooksul polnud ta kordagi kanuud või kajakki kasutada saanud, kodukanti tagasi pöördudes oli see üks esimesi asju, mida ta ette võttis.

Jõelt päiksetõusu jälgida oli tema jaoks mingi väga eriline, peaaegu müstiline harrastus, ja viimasel ajal lubas ta seda endale peaaegu iga päev. Olgu ilm päiksepaisteline ja selge või külm ja kõle – selle polnud mingit tähtsust: tema aina sõudis oma sisemise muusika taktis, rühkis edasi üle raudhalli vee. Ta märkas krüüslite perekonda pooleldi vee alla vajunud puurondil puhkamas ja vaatas, kuidas kalakull õhku tõusis, liugles peaaegu veepinda riivates üle jõe ja kadus siis hõbedasse hämarusse, mis käib päiksetõusu eel.

Ta sõudis välja jõe keskele ja jälgis sealt kollakaspunast kuma, mis aeglaselt laotus üle vee. Nüüd ei sõudnud ta enam kõigest jõust, kulutas jõudu parajasti nii palju, et paigal püsida, istus ia vaatas, kuidas valgus hakkas lõpuks läbi puuokste imbuma. Talle meeldis alati päiksetõusu hetkel peatus teha – see oli vapustav vaatepilt, otsekui oleks maailm uuesti sündinud. Pärast seda hakkas ta kõvasti sõudma, pinget maha võtma, eelseisvaks päevaks valmistuma.

Selle kõige juures karglesid ta peas küsimused nagu veepiisad praepannil. Ta püüdis mõistatada, mis sorti mees see Lon õieti on, missugused on nende omavahelised suhted. Peamiselt huvitas teda siiski Allie ja tema küllatuleku põhjus.

31

Kui ta lõpuks koju tagasi jõudis, oli ta nagu uuesti sündinud. Kella vaadates nägi ta imestusega, et oli kaks tundi ära olnud. Jõel kadus aeg alati märkamatult ja selle üle ei imestanud ta enam ammugi.

Ta riputas kajaki kuivama, tegi paar minutit sirutusharjutusi ja läks siis kuuri, kus ta kanuud hoidis. Ta tassis selle kaldale ja pani veepiirist mõne jala kaugusele maha, ja kui ta maja poole astuma hakkas, märkas ta, et jalad on ikka veel pisut kanged.

Hommikune uduvine polnud veel hajunud, ja kogemuste põhjal teadis ta, et pinge jalgades ennustab harilikult vihma. Ta vaatas läänetaevasse ja märkas pakse ja raskeid tormipilvi, mis olid küll kaugel, kuid siiski täiesti olemas. Tuul polnud vali, kuid see tõukas pilvi lähemale. Otsustades nende värvuse järgi, oleks targem katuse all olla, kui nad ükskord kohale jõuavad. Tont võtaks. Palju tal aega jääb? Võib-olla mõni tund või pisut enam. Võib-olla ka vähem.

Ta käis duši all, tõmbas jalga uued teksad ja mustad kauboisaapad, pani selga punase särgi, harjas juukseid ja läks alla kööki. Ta pesi eelmise õhtu nõud puhtaks, koristas natuke maja, tegi endale kohvi ja läks siis rõdule. Taevas oli nüüd tumedam ja ta vaatas baromeetrit. Praegu veel muutusteta, kuid ta teadis, et varsti hakkab langema. Läänetaevas tõotas seda.

Talle oli juba ammu selgeks saanud, et ilma ei tohi alahinnata, ja ta hakkas kahtlema, kas on üldse tark tegu matka ette võtta. Vihmaga saab veel hakkama; äiksega on teine lugu. Eriti jõel. Kanuus pole just eriti mõnus istuda, kui niiske õhk elektrist ragiseb.

Ta jõi kohvi ära ja jättis otsustamise pärastiseks. Ta läks riistakuuri ja võttis kirve. Pöidlaga tera proovinud ihus ta selle luisuga teravaks. „Nüri kirves on palju ohtlikum kui terav kirves,“ oli isa teda õpetanud.

Järgmised kakskümmend minutit lõhkus ta puid ja ladus riita. Töö oli kerge, kirvelöögid nii täpsed ja tõhusad, et ei ajanud higistamagi. Ta tõstis mõned halud kõrvale, ja kui oli töö lõpetanud, tassis need tuppa ja pani kamina juurde valmis.

Jälle vaatas ta Allie maali, sirutas käe ja puudutas selle pinda, meenutas, kui uskumatu see taaskohtumine õieti oli. Jumala eest, mis see küll oli, mida Allie kiirgas, et temas niisugused tunded ärkasid? Isegi pärast kõiki neid aastaid. Mis imeline võim sel naisel tema üle on?

Lõpuks pööras ta pead raputades maalile selja ja läks tagasi rõdule. Ta vaatas uuesti baromeetrit. See polnud ikka veel langema hakanud. Seejärel vaatas ta kella.

Allie on varsti siin. Allie oli juba vannis käinud ja riietunud. Ka oli ta juba jõudnud akna avada ja temperatuuri

kontrollida. Väljas polnud külm ja ta otsustas selga panna pikkade käiste ja kõrge kaelusega kreemika kevadkleidi. See oli pehme ja mugav, vahest ehk pisut liiga kodune, kuid jättis hea mulje, ja sinna juurde valis ta sobivad valged sandaalid.

Ta veetis hommikupooliku kesklinnas ringi jalutades. Majanduskriis oli siingi oma lõivu võtnud, ent ometi märkas ta, et jõukus hakkab tasapisi tagasi tulema. Vabamüürlaste teater, mis oli selle maa vanim tegutsev teater, oli väliselt pisut veelgi alla käinud, kuid töötas siiski ja pakkus vaatamiseks paari viimase aja filmi. Fort Totteni park oli täpselt samasugune nagu neliteist aastat tagasi ja Allie oletas, et küllap ka lapsed, kes siin pärast kooli kiikumas käivad, on ikka samasugused. Naeratades meenutas ta vanu aegu, kui kõik oli palju lihtsam. Või vähemalt näis olevat.

Nüüd polnud enam miski lihtne. Nii uskumatu kui see ka oli – kõik asetus äkki oma kohale, ja Allie püüdis ette kujutada, mida ta oleks praegu teinud, kui ta poleks kunagi seda ajaleheartiklit näinud. Seda polnudki raske ära arvata, sest tal olid kindlalt välja kujunenud harjumused. Oli kolmapäev, mis tähendas bridžiseltskonda maaklubis, edasi tuli Noorte Naiste Liidu koosolek, kus nad tõenäoliselt organiseeriksid järjekordset rahakogumist kohaliku erakooli või haigla toetuseks. Pärast seda mõni visiit koos emaga, seejärel koju, et valmistuda õhtusöögiks Loniga, sest sel päeval võttis Lon end alati kell seitse töölt vabaks. See oli ainus õhtu nädalas, kus nad korrapäraselt kohtusid.

Ta surus alla sellega seonduvad nukrustunde lootuses, et mees ükskord siiski muutub. Lon oli seda nii tihti lubanud ja mõne nädala ka oma lubadust pidanud, seejärel taas endise töörutiini juurde tagasi pöördudes. „Täna õhtul ma ei saa, kallis,“ seletas ta tavaliselt. „Anna andeks, aga ma ei saa. Küll ma selle kunagi tasa teen.“

Talle ei meeldinud Loniga sel teemal vaielda, peamiselt just sellepärast, et nagu ta teadis, rääkis mees tõtt. Kohtutöö oli pingeline, niihästi enne protsessi kui protsessi jooksul, ometi ei

32

suutnud Allie vahel mõista, miks Lon tema käe püüdmiseks nii palju aega kulutanud, aga olles eesmärgi saavutanud, ei taha nüüd temaga sagedamini koos viibida.

Ta möödus kunstigaleriist, kõndis mõttessevajunult juba uksest mööda, kuid pöördus siis tagasi. Viivuks peatus ta uksel, imestades, et pole nii ammu enam ühtegi kunstinäitust külastanud. Vähemalt kolm aastat, kui mitte rohkem. Miks ta oli neid vältinud?

Ta astus sisse – siin avati uksed samal ajal kui teisteski Front Streeti kauplustes – ja hakkas maale vaatama. Enamuses oli tegemist kohalike kunstnikega ja nende tööd lõhnasid kõvasti mere järele. Rohkesti ookeanivaateid, liivarandu, pelikane, vanu purjekaid, puksiire, sadamasildu, kajakaid. Kuid kõige enam oli laineid. Kõikvõimalikus vormis, mõõdus ja värvis laineid, ja kui ta oli neid mõnda aega silmitsenud, tundusid kõik ühesugused. Kas puudub kunstnikel inspiratsioon või on nad lihtsalt laisad, mõtles Allie endamisi.

Ühel seinas leidis ta siiski mõned maalid, mis pisut rohkem tema maitsele vastasid. Kõik need oli maalinud kunstnik nimega Elyan, kellest ta polnud midagi kuulnud, ja enamuse inspiratsiooniallikaks oli Kreeka saare arhitektuur. Maalil, mis talle kõige rohkem meeldis, oli kunstnik perspektiivi meelega avardanud, kasutades elusuurusest väiksemaid inimfiguure, tugevaid kontuure, ja jõulisi pintslitõmbeid, nii et kõik oli pisut fookusest väljas. Kuid pööristesse põimunud värvid olid ergud ja pilkupüüdvad, otsekui suunda näidates, kuhu järgmiseks vaadata. Kogumulje oli dünaamiline, dramaatiline. Mida enam ta sellele mõtles, seda enam maal talle meeldima hakkas, ja ta kaalus selle ostmist veel enne, kui taipama hakkas, et pilt meeldib talle, sest meenutab tema enda töid. Ta uuris seda lähemalt ja arutles endamisi, et Noah’l võib õigus olla. Võib-olla peaks tõesti uuesti maalima hakkama.

Kell pool kümme lahkus Allie galeriist ja suundus kesklinna Hoffman-Lane’i kaubamajja. Soovitu leidmiseks kulus küll pisut aega, kuid koolitarvete osakonnast sai ta kõik vajaliku kätte. Paber, pastellid ja pliiatsid, küll mitte kõige paremad, kuid siiski piisavalt head. See polnud maalimine, kuid see oli algus, ja oma tuppa tagasi jõudes oli ta rõõmsalt elevil. Ta istus laua taha ja asus tööle: mitte midagi erilist, lihtsalt selleks, et uuesti tunnet tabada, lasta noorusaja värvidel ja vormidel mälust välja voolata. Mõne minuti abstraktsete joontega katsetanud, visandas ta aknast paistva tänavapildi, üllatudes, kui kergelt see tuli. Ta tundus nagu polekski ta vahepeal maalimisest loobunud.

Kui pilt valmis sai, uuris ta seda lähemalt ja jäi saavutatuga rahule. Ta kaalus, mida järgmiseks proovida, ja jõudis lõpuks otsusele. Kuna tal puudus modell, manas ta selle enda töölehakkamist vaimusilmas ette. Olgugi et see oli keerulisem kui tänavapilt, sujus kõik pingutusteta ja hakkas peagi kuju võtma.

Aeg lendas. Ta ei katkestanud hetkekski tööd, ent vaatas tihti peale kella, et mitte hilineda, ja pisut enne kahtteist oli pilt valmis. Aega oli kulunud peaaegu kaks tundi, kuid tulemus üllatas teda. Tundus, nagu oleks selle kallal palju kauem vaeva nähtud. Pildi kokku rullinud, pistis ta selle kotti ja korjas muud asjad kokku. Enne väljumist heitis ta pilgu peeglisse ja tundis end kuidagi ootamatult värskena, teadmata isegi, miks.

Taas trepist alla ja uksest välja. Väljudes kuulis ta selja tagant kellegi häält. „Preili!“ Ta pööras ümber, teades, et see hüüatus oli määratud talle. Administraator. Sama mees kes

eilegi, uudishimulik ilme näol. „Jah?“ „Eile õhtul helistati teile mitu korda.“ Allie jahmus. „Minule?“ „Jah. Kõik kõned olid kelleltki härra Hammondilt.“ Oh taevas. „Helistas Lon?“ „Jah, preili, neli korda. Kui ta teist korda helistas, rääkisin temaga pikemalt. Ta oli teie pärast

üsna mures. Ütles, et on teie peigmees.“ Allie naeratas hädiselt, püüdes oma mõtteid varjata. Neli korda? Neli? Mida see pidi

tähendama? Äkki on kodus midagi juhtunud? „Kas ta ütles midagi? Kas on midagi lahti?“ Mees raputas kähku pead. „Ta ei täpsustanud, preili, aga niisugust muljet küll ei jäänud.

Tegelikult tundus ta rohkem nagu teie pärast muretsevat.“

33

Hästi, mõtles Allie. Siis on korras. Aga samas pistis äkki südames. Miks nii paaniliselt? Miks nii mitu kõnet? Oli ta Lonile eile midagi öelnud? Miks ta nii visalt helistas? See polnud hoopiski tema moodi.

Kas on võimalik, et Lon on kuidagi teada saanud? Ei… see on võimatu. Kui just mõni tuttav teda eile juhtumisi ei märganud ja Lonile ei helistanud… kuid see inimene oleks pidanud teda siis Noah majani jälitama. Keegi poleks niisugust asja teinud.

Ta peab Lonile otsekohe helistama, sellest pole pääsu. Kuid imelikul kombel ei tahtnud ta seda teha. See aeg kuulub temale ja ta teeb sellega, mida ise tahab. Ta oli kavatsenud Lonile alles hiljem helistada, ja millegipärast tundus talle peaaegu, et kui ta praegu Loniga räägiks, rikuks see päeva ära. Ja pealegi, mis tal Lonile öelda on? Kuidas ta oma hilist väljasolekut seletab? Hiline õhtusöök ja seejärel jalutuskäik? Võib-olla. Või kinoskäik? Või…

„Preili?“ Peaaegu kaksteist, mõtles ta. Kus Lon praegu on? Oma kabinetis, nagu võib oletada… Ei.

Kohtusaalis, taipas ta äkki ja tundis otsekohe kergendust, nagu oleks vangiraudadest vabanenud. Praegu ei saa ta temaga mitte kuidagimoodi rääkida, isegi kui ta seda sooviks. Need tunded üllatasid teda ennastki. Ta teadis, et niimoodi tunda ei tohi, ometi ei pannud see teda muretsema. Teesklevalt heitis ta pilgu kellale.

„Kas tõesti hakkab juba kaksteist saama?“ Ka administraator vaatas kella ja noogutas. „Jah, tegelikult on kolmveerand.“ „Kahju küll,“ alustas Allie, „aga praegusel hetkel on ta kohtus ja ma ei saa teda kuidagi kätte.

Kui ta peaks uuesti helistama, siis ehk ütlete talle edasi, et ma läksin ostusid tegema ja püüan talle hiljem helistada.“

„Arusaadav,“ vastas mees. Ent Allie nägi ta silmis küsimust: Aga kus sa eile õhtul olid? Ta teadis täpselt, millal Allie tagasi jõudis. Liiga hilja üksiku naisterahva jaoks selles väikeses linnas, selge see.

„Tänan teid,“ vastas ta naeratades. „Oleksin teile väga tänulik.“ Paari minuti pärast istus ta juba autos teel Noah juurde, õhinal eelseisvat päeva oodates,

telefonikõnede pärast suuremat muretsemata. Eile oleks ta veel muretsenud ja ta ei teadnud, millega oma meelemuutust seletada.

Kui ta vähem kui neli minutit pärast hotellist lahkumist üle tõstesilla sõitis, helistas Lon kohtumajast.

34

Voolav vesi Noah istus kiiktoolis, jõi magusat teed ja kuulatas, kas auto mürin hakkab juba kostma, kuni lõpuks kuuliski seda sissesõiduteel. Ta läks maja ette ja vaatas lähenevat sõidukit, kuni see tamme all peatus. Sealsamas kus eilegi. Saba liputades ja haukudes tuli Clem Allie’t autoukse juurde tervitama ja Noah nägi, kuidas Allie talle autost lehvitas.

Allie astus välja, patsutas meelitavalt Clemi pead, pööras siis ja naeratas Noah’le, kes talle vastu tõttas. Ta näis muretum ja enesekindlam kui eelmisel päeval ja taas läbis Noah’d teda nähes kerge võpatus. Kuid võrreldes eilsega oli kõik ometi teistmoodi. Tunded olid uued, mitte enam lihtsalt mälestused. Allie külgetõmbejõud oli üleöö veelgi tugevnenud, tajutavamaks muutunud ja tema lähedus tegi Noah pisut närviliseks.

Nad kohtusid poolel teel. Allie’l oli väike kott käes. Noah üllatuseks suudles ta teda õrnalt põsele ja kui ta eemale tõmbus, viivitas ta vaba käsi veel hetkeks Noah pihal.

„Hei,“ ütles ta säravail silmil, „kus siis üllatus jääb?“ Noah tundis kergendust ja tänas Jumalat. „Sa ei ütle isegi mitte „Tere päevast“ või „Kas

magasid hästi?““ Allie naeratas. Kannatlikkus polnud kunagi tema tugevamaid külgi. „Olgu. Tere päevast. Kas magasid hästi? Ja kus on mu üllatus?“ Noah turtsus tasakesi naerda, ent vaikis siis. „Allie, mul on halbu uudiseid.“ „Ja nimelt?“ „Tahtsin sind kuhugi viia, aga nüüd, kus pilvi üles ajab, kahtlen, kas tasub minna.“ „Miks mitte?“ „Torm on tulemas. Me võime väljas märjaks saada. Ja pealegi on oodata äikest.“ „Praegu ei saja ju veel. Kui kaugel see on?“ „Umbes üks miil ülesjõge.“ „Ja mina pole seda enne näinud?“ „Igatahes mitte praegusel kujul.“ Allie jäi ringi vaadates pisut mõtlema. Kui ta rääkima hakkas, kõlas ta hääles otsusekindlus. „Siis läheme. Ma ei hooli vihmast.“ „Oled ikka kindel?“ „Täiesti.“ Noah sihtis uuesti pilvi ja märkas, et need on lähemale tulnud. „Sel juhul teeme kähku,“ ütles

ta. „Kas viin su asjad sisse?“ Allie noogutas, andis koti Noah kätte, kes jooksis sellega kohe majja ja pani elutoas toolile.

Siis haaras ta kiiruta leivatüki, pistis pauna ja võttis majast lahkudes kaasa. Nad läksid kanuu juurde, Allie tema kõrval. Pisut lähemal kui eile. „Mis koht see täpsemalt on?“ „Küll sa näed.“ „Sa ei taha isegi umbkaudu vihjata?“ „Noh, olgu,“ ütles Noah, „kas mäletad, kui me kanuuga päikesetõusu vaatamas käisime?“ „Ma mõtlesin sellele täna hommikul. Mäletan, see ajas mind nutma.“ „Selle kõrval, mida sa täna näha saad, on tookordne vaatepilt üsna igapäevane.“ „Seda tuleb vist lugeda eriliseks eesõiguseks.“ Noah astus mõne sammu, enne kui ta vastas. „Sa oledki eriline,“ ütles ta lõpuks, ja viis, kuidas ta seda ütles, jättis mulje, nagu oleks ta veel

midagi lisada tahtnud. Ometi ei lisanud ta midagi ja Allie naeratas ning pööras siis pilgu kõrvale. Samas tundis ta näol tuult ja tõdes, et see on hommikust saati tublisti tugevnenud.

Hetke pärast olid nad juba paadisillal. Visanud koti kanuusse, kontrollis Noah veel kiiresti, ega ta midagi unustanud pole, ja lükkas siis kanuu vee äärde.

„Saan ma midagi teha?“ „Ei, istu ainult sisse.“ Kui Allie oli sisse roninud, tõukas Noah kanuu kaugemale vette paadisilla kõrvale. Nõtkelt

laskus ta siis paadisillalt kanuusse, otsides jalaga ettevaatlikult õiget kohta, et kanuu ümber ei läheks. Allie’t hämmastas ta osavus, sest ta teadis, et see, mida Noah nii vilkalt ja näilise kergusega tegi, oli tegelikult palju raskem, kui paistis.

35

Allie istus kanuu ninas, selg sõidusuunas. Sõudma hakates oli Noah küll maininud, et ta vaateväli jääb niimoodi piiratuks, kuid Allie raputas pead, kinnitades, et ta tunneb end igati mugavalt.

Ja see oli tõsi. Ta sai ju pead pöörates kõike vaadata, mida ta tegelikult vaadata tahtis, kuid eelkõige tahtis

ta silmitseda Noah’d. Teda oli ta vaatama tulnud, mitte jõge. Mehe ülemised särginööbid olid lahti ja Allie nägi, kuidas ta rinnalihased igal tõmbel paisusid. Ka käised olid üles kääritud ja Allie võis jälgida ta käsivarrelihaste tukslemist. Ta lihased olid igahommikusest sõudmisest hästi arenenud.

Taidurlik, mõtles Allie. Kui ta seda teeb, on temas midagi peaaegu taidurlikku. Midagi loomuomast, nagu oleks veepinnal liikumine midagi alateadvuslikku, mingi tundmatu geeniga edasiantav pärilik omadus. Teda jälgides mõtles Allie, et umbes samasugused võisid olla kunagised maadeuurijad, kes selle piirkonna esmakordselt avastasid.

Ta ei teadnud kedagi, kes Noah’ga kas või ligilähedaltki sarnaneks. Ta oli keerukas natuur, mitmes mõttes isegi vastuoluline, ometi lihtne, kummaliselt erootiline kombinatsioon. Väliselt oli ta maapoiss, hiljuti sõjast koju tulnud, ja arvatavasti nägi ta iseennast just kategooriates. Ometi oli temas midagi palju enamat. Võib-olla tegi luule ta teistsuguseks, võib-olla olid need talle isa poolt kasvueas sisendatud väärtushinnangud. Nii või teisiti, tema näis elu hoopis sügavamalt nautivat kui teised, ja algul oli just see Allie’t tema juures kõige enam köitnud.

„Millele sa mõtled?“ Allie süda tuksatas ärevalt, kui Noah hääl ta maa peale tagasi tõi. Ta mõistis, et oli

teeleasumisest peale väga sõnaaher olnud ja ta hindas kõrgelt vaikimisvõimalust, mille Noah oli talle andnud. Noah oli sellistes asjades alati tähelepanelik.

„Mõtlen häid mõtteid,“ vastas Allie vaikselt ja nägi ta silmist, et Noah teab, kelle peale ta mõtleb. Allie’le meeldis, et Noah seda teab, ja ta lootis, et Noah samamoodi tema peale mõtleb.

Ja nüüd tajus ta, et ta hinges on midagi liikuma hakanud, samamoodi nagu kunagi aastate eest. See tunne tekkis, kui ta Noah’d vaatas, tema keha liikumist jälgis. Ja kui nende pilgud üheks põgusaks hetkeks kohtusid, tundis ta, kuidas kael ja rinnad kuumaks läksid, ja ta punastas, pöörates pea enne kõrvale, kui Noah seda märgata jõudis.

„Kui palju sinna veel maad on?“ küsis ta. „Umbes pool miili. Mitte rohkem.“ Vaikus. Siis ütles Allie: „Siin on nii ilus. Nii puhas. Nii vaikne. Tundub peaaegu, nagu liiguksime

ajas tagasi.“ „Mõnes mõttes see ongi nii. Jõgi voolab läbi metsa. Siit kuni allikateni pole ühtki farmi ja vesi

on puhas nagu vihm. Küllap vist puhas nagu aegade alguses.“ Allie küünitas mehele lähemale. „Ütle, Noah, mis sulle sellest meie ühisest suvest kõige

rohkem on meelde jäänud?“ „Kogu suvi.“ „mitte mingi üksikjuhtum?“ „Ei,“ vastas Noah. „Sa ei mäleta enam?“ Noah vastas hetke pärast, vaikselt, tõsiselt. „Ei, asi pole selles. Mitte nagu sina arvad. Mõtlesin seda tõsiselt, kui ütlesin „kogu suvi“. Ma

mäletan iga koos oldud hetke ja igaüks neist oli omamoodi imeline. Ma ei oska valida ühtki, mis oleks mulle rohkem tähendanud kui teised. Kogu suvi oli täiuslik, see oli niisugune suvi, mis peaks igale inimesele osaks saama. Kuidas ma saan üht hetke teisele eelistada?

Luuletajad kirjeldavad armastust sageli kui tunnet, mis on kontrollimatu, tunnet, mis ei allu loogikale ega tervele mõistusele. Nii oli minuga ka. Ma ei kavatsenud sinusse armuda, ja ma kahtlen, kas sina minusse armuda kavatsesid. Aga niipea kui me kohtusime, oli selge, et kumbki meist ei suuda seda kontrollida, mis meiega toimub. Me armusime, vaatamata oma erinevustele, ja kui me juba armusime, siis sündis midagi erakordset ja kaunist. Minu elus on niisugust armastust ainult üks kord ette tulnud ja sellepärast on iga meie koos veedetud hetk mulle mällu põletatud. Iial ei unusta ma sellest ainsatki hetke.“

Allie vaatas teda pärani silmi. Keegi polnud talle eales midagi niisugust öelnud. Mitte ealeski. Ta ei teadnud, mida vastata, ja vaikis, palged õhetamas.

36

„Anna endeks, Allie, kui ma sulle piinlikust valmistasin. Ma ei tahtnud seda. Kuid see suvi on mulle igaveseks meelde jäänud. Ja küllap see nii jääbki. Ma tean, et meie suhted ei saa enam endised olla, kuid tunded, mis mul tookord sinu vastu olid, sellest ei muutu.“

Allie rääkis vaikselt, üleni kuum. „See ei valmistanud mulle mingit piinlikust, Noah… Asi on lihtsalt selles, et ma pole harjunud

niisuguseid sõnu kuulma. Sa rääkisid nii ilusasti. Selleks, et niimoodi rääkida, peab olema luuletaja, ja nagu ma ütlesin, oled sina ainus luuletaja, keda ma elus kohanud olen.“

Neid hõlmas rahulik vaikus. Kusagil kaugel karjatas kalakotkas. Meriärn sulpsatas kalda lähedal. Mõla liikus rütmiliselt, tekitades väikeseid keeriseid, mis paadi õige tasakesi õõtsuma panid. Tuul oli raugenud ja pilved tumenesid sedamööda, kuidas kanuu tundmatule sihtkohale lähenes.

Allie pani kõike tähele, iga heli, iga mõtet. Ta meeled olid ergastunud, andnud talle jõudu, ja ta mõtted rändasid tagasi kahele viimasele nädalale. Ta meenutas ärevust, mida siiatuleku mõte oli põhjustanud. Jahmatus ajaleheartiklit nähes, unetud ööd, kannatamatu kärsitus päeval. Isegi eile veel oli ta kartnud ja tahtnud minema joosta. Nüüd oli pinge viimseni kadunud, millegi muuga asendunud, ja sõnatult vanas punases kanuus istudes tundis ta sellest rõõmu.

Ta oli kuidagi kummaliselt rahul, et oli siia tulnud, rõõmus, et Noah’st oli saanud mees, kes igati ta ettekujutustele vastas, ta oli rõõmus, et see teadmine saadab teda elu lõpuni. Viimastel aastatel oli ta kohanud liigagi palju mehi, keda oli hävitanud sõda või aeg, või isegi ainult raha. Et oma sisemisele veendumusele truuks jääda, läks jõudu tarvis, ja Noah oli sellega hakkama saanud.

Meie maailm on tööinimeste, mitte luuletajate maailm, mõtles Allie, ja inimestel on kindlasti raske Noah’d mõista. Ameerika liigub nüüd täiel käigul edasi, nagu ajalehtedes kirjutatakse, ja ka inimesed tormavad edasi, sõjakoledusi seljataha jättes. Allie sai põhjustest aru, aga ta teadis ka, et nii nagu Lon, tormavad nad aina pikemate tööpäevade ja kasumite poole, hüljates asjad, mis toovad maailma ilu.

Kas ta teab Raleigh’s kedagi, kes vahel aja maha võtab, et ühtki maja taastada? Või Whitmani ja Elioti lugeda, otsides mõttekujundeid, vaimseid asju? Või kanuukäilast koidikut küttida? Need pole asjad, mis ühiskonda edasi viivad, ent ometi tundis Allie, et neid ei tohiks tähtsusetuks pidada. Need teevad elu elamisväärseks.

Tema jaoks oli kunstil sama toime, kuigi ta oli seda alles siia tulles taibanud. Või pigem meenutanud. Ta oli seda kunagi teadnud, ja taas manas ta end, et oli unustanud midagi nii olulist, nagu seda on ilu loomine. Tema osa siin elus on maalimine, selles oli ta nüüd kindel. Tänahommikused tunded olid seda kinnitanud ja ta teadis, et juhtugu mis tahes, ta võtab selle uuesti käsile. Ausalt käsile, ükskõik, mida teised ütlevad.

Kas Lon julgustab teda maalima? Ta meenutas, kuidas ta Lonile paar kuud pärast nende tutvuse algust üht oma maali näitas. See oli abstraktne maal ja oli mõeldud mõtete äratamiseks. Teataval määral sarnases see pildiga Noah kamina kohal, sellega, mida Noah nii täielikult mõistis, kuigi oli ehk tsipake vähem kirglik. Lon oli seda vahtinud, peaaegu uurinud ja siis küsinud, mida see endast kujutab. Allie ei vaevunud vastama.

Samas raputas ta pead, tunnistades, et ta pole mitte päris õiglane. Ta armastas Loni ja oli teda algusest peale armastanud hoopis muudel põhjustel. Kuigi Lon polnud Noah, oli ta ometi hea inimene, just niisugune mees, kes talle ta ammust veendumust mööda oli abikaasaks määratud. Loniga pole mingeid ootamatusi karta ja on lohutav ette teada, mida tulevik tõotab tuua. Lonist saab talle hea abikaasa ja temast Lonile hea naine. Ta rajab endale kodu sõprade ja perekonna lähedale, tal on lapsed ja auväärne koht seltskonnas. See on elu, mida ta on alati lootnud elada, elu, mida ta tahab elada. Ja kuigi tema ja Loni suhted ei saaks just kirglikeks nimetada, oli ta endale ammu selgeks teinud, et kirg pole mehe ja naise suhtes hädavajalik komponent, isegi kui on tegemist inimesega, kellega ta kavatseb abielluda. Kirg tuhmub ajapikku niikuinii ja selle asemele astub sõprus ja vastastikune sobivus. Nendele rajaneski tema suhe Loniga ja ta oli enesestmõistetavaks pidanud, et midagi enamat tal vaja ei ole.

Ent praegu, kui ta Noah sõudmist jälgis, muutus see põhiline eeldus kahtlaseks. Kõigist mehe liigutustest, kogu ta olemusest kiirgas seksuaalsust, ja Allie tabas end Noah’le mõtlemas niisugusest vaatepunktist, mis ühele kihlatud naisele ei kõlba. Ta hoidus Noah’t ainiti vahtimast, pööras sageli pilgu mujale, kuid mehe keha nõtke liikumine otse tema silme ees tegi selle ülesande kaunis raskeks.

„Olemegi päral,“ ütles Noah, juhtides kanuud kaldal kasvavate puude suunas. Allie vaatas ringi, kuid ei märganud midagi. „Kus see siis on?“

37

„Siinsamas,“ ütles Noah, suunates kanuu vana mahalangenud puu poole, mis läbipääsu peaaegu täielikult varjas.

Ta juhtis kanuu ümber puutüve ja mõlemad küürutasid, et mitte pead ära lüüa. „Pane silmad kinni,“ sosistas Noah ja Allie kuulas sõna, peitis näo kätesse. Ta kuulis

veevulinat ja tunnetas kanuu liikumist, kui Noah selle jõuliselt jõevoolust välja pööras. „Olgu,“ ütles Noah lõpuks mõla sisse tõmmates. „Võid nüüd silmad lahti teha.“

38

Luiged ja tormid

Nad olid väikese järve keskel, mis toitus Bricesi jõe vetest. See polnud suur, võib-olla umbes sada jardi lai, ja Allie imestas, kui märkamatu see veel mõne hetke eest oli olnud.

See oli imeline vaatepilt. Tundraluiged ja kanada haned sõna otseses mõttes piirasid neid igast küljest. Tuhandete kaupa. Kohati ujusid linnud nii tihedalt üksteise kõrval, et vett nende vahel ei paistnudki. Kaugemalt vaadates tundusid luigeparved peaaegu nagu jääpangad.

„Oh Noah,“ ütles Allie viimaks tasakesi, „kui ilus.“ Tükk aega istusid nad vaikides ja vaatasid linde. Noah otsustas äsja munast koorunud

tibudele, kes meeleheitlikult püüdsid kalda lähedal ujuva haneparvega sammu pidada. Kui kanuu edasi liikus, kostis ümberringi prääksumist ja siutsumist. Linnud ei teinud neist enamasti välja. Ainsana häiris kanuu liikumine neid, kes olid sunnitud läheneva paadi eest kõrvale tõmbuma. Allie sirutas käe, et kõige lähemaid puudutada, ja tundis sõrmede all nende sulestiku kohevust.

Noah õngitses välja kaasavõetud leivakoti ja ulatas selle Allie’le. Allie poetas lindudele leivatükikesi, eelistades tibusid, ja vaatas naerdes pealt, kuidas linnud ringiratast ujusid ja toitu otsisid.

Nad jäid järvele, kuni kaugusest hakkas kostma nõrka, kuid võimukat kõuemürinat ja mõlemad taipasid, et on aeg lahkuda.

Noah juhtis kanuu tagasi jõele, aerutades endisest jõulisemalt. Allie oli ikka veel nähtud vaatepildist hämmeldunud.

„Noah, mis nad siin teevad?“ „Ma ei tea. Tean, et põhja poolt tulevad luiged rändavad igal talvel Matamuskeeti järvele, aga

seekord on nad siia sattunud. Mul pole aimu, mispärast. Võib-olla on see kuidagi seotud varajase lumega. Võib-olla kaldusid kursist kõrvale. Aga küllap nad leiavad õige tee üles.“

„Ega nad vist siia ei jää?“ „Vaevalt küll. Neid juhib instinkt ja see siin pole nende koht. Mõned haned võivad siin

talvituda, aga luiged lähevad Matamuskeetile tagasi.“ Tumeda pilved rullusid juba otse pea kohal ja Noah sõidis kõigest jõust. Varsti hakkas vihma

sadama, algul tibutades, siis järjest tihedamini. Välgusähvatus… vaikus… siis uus kõuemürin. Nüüd juba tugevam. Vahest ehk kuue-seitsme miili kaugusel. Sadu ägenes ja Noah sõudis kõigest väest, pingutades igal tõmbel lihaseid.

Aina jämedamad piisad. Langesid… Langesid piitsutavas tuules… Langesid ägedalt ja tihedalt… Noah aerutas… võidu taevaga… aga sai ikkagi märjaks… kirus

endamisi… kaotas Emakesele Loodusele… Nüüd sadas juba ühtlaselt ja Allie vaatas, kuidas vihmajoad langesid poolviltu, otsekui

gravitatsioonitungi kiuste puulatvades vinguvate läänetuulte seljas ratsutades. Taevas tumenes veelgi ja pilvedest langes suuri jämedaid piisku. Orkaani vihmapiisad.

Allie nautis vihma, ajas pea kuklasse ja lasi veejugadel viivuks nägu piitsutada. Ta teadis, et kleidi rinnaesine saab mõne hetkega läbimärjaks, kuid ta ei hoolinud. Ometi huvitas teda, kas Noah seda märkab, ja arvas kohe, et küllap märkab.

Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste ja tundis, kui märjad need on. See oli imeline kogemus, ta tundis end suurepäraselt, kõik tundus suurepärane. Isegi läbi vihmapladinat kuulis ta Noah hingeldamist ja see heli erutas teda seksuaalselt, nii nagu seda enam aastaid polnud juhtunud.

Nüüd oli pilv otse pea kohal ja sadu läks veelgi ägedamaks. Ta polnud iial nii ägedat sadu näinud. Allie vaatas taevasse ja hakkas naerma, ilma et oleks ennem katsetki teinud end kuidagi vihma eest varjata ja Noah süda läks kohe kergemaks. Seni polnud ta päris kindel, kuidas Allie sellesse seiklusse suhtub. Kuigi ta oli ise otsustanud retkele tulla, kahtles Noah, kas ta niisugust tormi oodata oskas.

Mõne minuti pärast jõudsid nad juba paadisilla juurde ja Noah tõmbas kanuu hästi lähedale, et Allie saaks välja astuda. Aidanud Allie üles, ronis ta ka ise välja ja lohistas kanuu kallast mööda nii kõrgele, et see tõusuveega minema ei triiviks. Igaks juhuks sidus ta paadi silla külge kinni, kuna oli selge, et veel üks minut vihma käes ligunemist ei tähenda enam midagi.

39

Kanuud kinni sidudes vaatas ta korraks ülese Allie poole ja tal jäi hing kinni. Kui ta seal vihma käes oodates Noah toimetamist jälgis, laskmata end vähemalgi määral häirida, oli ta nii uskumatult kaunis. Ta ei püüdnud vihma eest varju otsida ega kuhugi pakku minna, ja Noah nägi läbi kehale liibuva riide ta rinnakumerusi. Vihm polnud külm, aga ta nägi, kuidas rinnanibud kikki tõusid, kõvad nagu kruusaterad. Ta tundis niuetes kasvavat survet ja pööras kohmetust tundes kiiresti pilgu kõrvale, pomises midagi endamisi ja rõõmustas samas, et vihmakahin kõik helid summutas. Kui ta oma tööga valmis sai ja tõusis, võttis Allie ta käe pihku, mis teda tõeliselt üllatas. Vihmavalingust hoolimata ei kiirustanud nad majja ja Noah kujutles, mis tunne oleks Allie’ga ööd veeta.

Samas tegelesid Allie mõtted Noah’ga. Ta tajus mehe käte soojust ja kujutles, mis tunne oleks, kui need ta keha puudutaksid, jõuaksid igale poole, libiseksid aeglaselt üle naha. Paljas mõte sellest sundis sügavalt hinge tõmbama ja ta tundis, kuidas rinnanibud surisema hakkasid ja jalgade vahel läks isemoodi soojaks.

Nüüd mõistis ta, et pärast siiatulekut oli midagi olulist muutunud. Ja kuigi ta seda hetke täpsemalt määrata ei osanud – eile pärast õhtusööki, või tänasel paadisõidul, või siis, kui nad luiki nägid, või isegi praegu käsikäes kõndides –, ta teadis, et ta on jälle Noah Taylor Calhounisse armunud, ja et võib-olla, võib-olla tõesti polnud see armastus üldse kunagi kustunud.

Kui nad maja ukse juurde jõudsid, polnud nende vahel enam mingit võõristust. Nad läksid

sisse ja seisatasid esikus, riietest tilkus vett. „On sul teised riided kaasas?“ Allie raputas pead, ikka veel endiste tundmuste meelevallas, teadmata, kas neid võib ka ta

näolt lugeda. „Ma ehk leian sulle siit midagi, et sa saaksid need seljast ära võtta. On ehk suurevõitu, aga

selle eest soe.“ „Olgu mis ta on,“ vastas Allie. „Üks hetk, ma tulen kohe.“ Noah lükkas saapad jalast, jooksis trepist üles ning oli mõne hetke pärast tagasi. Ühes kaenlas

oli tal paar puuvillaseid pikki pükse ja pikkade käistega särk, teises sinised teksapüksid ja sinine särk. „Võta,“ ütles ta puuvillaseid pükse ja särki Allie’le ulatades. „Võid üleval magamistoas riideid

vahetada. Seal on ka vannituba ja rätik, kui tahad duši all käia.“ Allie tänas teda naeratades ja läks trepist üles, tundis seljataga Noah pilku, mis teda saatis. Ta

astus magamistuppa ja sulges ukse, pani kuivad riided Noah voodile ja kooris end paljaks. Ihualasti läks ta kapi juurde, leidis riidepuu, riputas kleidi, rinnahoidja ja aluspüksid selle peale ja viis selle siis vannituppa, et põrandalaudadele vett ei tilguks. Oli nii kõditav viibida ihualasti Noah magamistoas.

Ta ei tahtnud vihma käest tulles enam dušši võtta. Talle meeldis pehme tunne nahal, ja see viis mõtted vanadele aegadele, kus inimesed elasid lihtsalt. Loomulikult. Nii nagu Noah. Ta tõmbas Noah riided selga ja uuris end siis peeglist. Püksid olid suured, aga seda viga aitas parandada, toppides särgi värvli vahele; püksisääred keeras ta alt natuke üles, et need mööda maad ei lohiseks. Särgikrae oli pisut rebenenud ja õlaosa ripakil, kuid ometi meeldis ta endale neis riietes. Ta keeras käised peaaegu küünarnukini üles, läks kummuti juurde, tõmbas mingid sokid jalga ja läks siis vannituppa peaharja otsima.

Ta harjas kokkukleepunud märjad juuksesalgud lahti ja lasi vabalt õlgadele langeda. Peeglisse vaadates kahetses ta, et ta polnud kaasa võtnud juukseklambrit või paari juuksenõelagi.

Ega ripsmetušši. Aga mis parata. Hommikusest värvist oli siiski veel midagi alles ja ta püüdis seda rätikunurgaga nii palju kui võimalik parandada.

Selle toimetusega valmis saanud, vaatas ta end peeglist, tõdes, et on kõigest hoolimata nägus, ja läks trepist alla

Noah kükitas elutoas kamina ees, püüdis kõigest väest tuld põlema saada. Ta ei märganud tulijat ja Allie jäi tema tegevust vaatama. Ka Noah oli riided vahetanud ja nägi hea välja: laiad õlad, niisked juuksed särgikrael krussis, teksad tihedalt ümber kintsude.

Ta kohendas tuld, nihutas halge ja pani süütematerjali juurde. Allie nõjatus vastu uksepiita, üks jalg üle teise, ja vaatas teda üksisilmi. Mõne minuti pärast leegitses kaminas korralik ühtlane tuli. Noah pööras end, et kohendada varuks toodud halge, ja märkas Allie’t silmanurgast. Kähku pööras ta Allie poole.

40

Allie oli nii kaunis isegi Noah riietes. Järgmisel hetkel lõi Noah häbelikult silmad maha ja hakkas jälle puid laduma.

„Ma ei kuulnud su tulekut,“ ütles Noah, püüdes igapäevast tooni võtta. „Ma tean, aga sa ei pidanudki kuulma.“ Allie luges Noah mõtteid ja talle tegi nalja, et Noah nii

poisikeselik välja nägi. „Kui kaua sa seal juba seisad?“ „Paar minutit.“ Noah lõi peopesad vastu püksipõlvi prahist puhtaks ja viipas siis köögi poole. „Tahad ma toon

sulle teed? Kui sa üleval olid, panin vee keema.“ Tuleb rääkida tühjast-tähjast, praegu on vaja pea iga hinna eest selge hoida. Aga pagan võtaks, see, kuidas ta välja näeb…

Allie püüdis mõtteid koguda, nägi, millisel pilgul Noah teda vaatas, ja tundis, kuidas vanad vaistud võtsid võimust.

„Kas sul midagi kangemat ei ole, või arvad, et on liiga vara napsi võtta?“ Noah naeratas. „Mul on sahvris natuke viskit. Kas see sobib=“ „Kõlab väga vahvalt.“ Noah kadus kööki ja talle järele vaadates nägi Allie, kuidas ta sõrmedega läbi märgade juuste

tõmbas. Kõmises kõu ja taas algas äge sadu. Allie kuulis, kuidas vihm katusel põrises, kuulis halgude

praksumist; nilpsavad tulekeeled valgustasid ruumi. Ta vaatas aknast välja ja järgmisel hetkel lõhestas välk halli taevast. Kohe seejärel kärgatas jälle kõu. Seekord päris lähedal.

Ta võttis diivanilt teki ja istus, jalad risti, kamina ette vaibale, kohendas tekki, kuni tundis end mugavalt, ja jäi tantsisklevaid leeke vaatama. Noah tuli tagasi, hindas olukorda ja istus siis Allie kõrvale. Ta pani kaks klaasi põrandale ja kallas mõlemasse viskit. Väljas tõmbus taevas veelgi tumedamaks.

Jälle kõmises kõu. Valjusti. Torm oli täies jõus, piitsutav tuul tekitas vihmakeeriseid. „Täitsa kõva torm,“ ütles Noah, vaadates, kuidas vihmavesi ojadena mööda ruute alla valgus.

Nad istusid Allie’ga nüüd üsna lähestikku, teineteist ometi puudutamata, ja Noah vaatas, kuidas Allie rind igal hingetõmbel kerkis, ja kujutles jälle, mis tunne võiks olla, kui see keha tema vastu liibuks. Kuid kohe surus ta need mõtted maha.

„See meeldib mulle,“ ütles Allie, rüübates lonksu viskit. „Ma olen alati armastanud äikesetormi. Juba lapsena.“

„Mispärast?“ Öelda ükskõik mida, peaasu on end vaos hoida. „Ma ei tea. Minu meelest oli see alati nii romantiline.“ Allie vaikis viivuks ja Noah jälgis leekide vastupeegeldust ta smaragdrohelistes silmades. Allie

jätkas: „Kas mäletad, kuidas me enne minu ärasõitu kahekesi istusime ja vaatasime äikesetormi?“ „Muidugi mäletan.“ „Pärast kojujõudmist mõtlesin selle peale kogu aeg. Meenutasin kogu aeg, missugune sa tol

õhtul olid. Just niisugusena jäidki mulle alatiseks meelde.“ „Kas ma olen palju muutunud?“ Allie rüüpas veel lonksu viskit, tundis, kuidas see teda soojendas. Vastates puudutas ta Noah

kätt. „Tegelikult mitte. Mitte neis asjus, mida mina mäletan. Oled muidugi vanem, sul on seljataga

pikem elu, kuid su silmades on endine sära. Loed endiselt luulet ja sõuad mööda jõgesid. Ja sinu leebust pole isegi sõda kustutada suutnud.“

Noah jäi Allie sõnade üle mõtlema ja tundis tema kätt oma käes, tundis, kuidas Allie pöial tema käeseljal tasakesi ringe vedas.

„Allie, enne sa küsisid minult, mida ma sellest suvest kõige paremini mäletan. Aga mida sa ise mäletad?“

Läks pisut aega, enne kui Allie vastas. Ta hääl oleks tulnud nagu kusagilt mujalt. „Ma mäletan, kuidas ma sulle andusin. See on mul kõige rohkem meeles. Sa olid mul kõige

esimene, ja see oli palju taevalikum, kui ma eales kujutleda oskasin.“ Noah rüüpas suutäie viskit, kõik meenus, vanad tunded tõusid uuesti pinnale. Aga äkki

raputas ta pead. Seda oli juba päris raske taluda. Allie jätkas.

41

„Mäletan, kuidas ma algul koledasti kartsin ja värisesin, aga samal ajal ometi nii erutatud. Kui hea, et sina olid esimene. Mul on hea mee, et me seda sinuga jagada saime.“

„Minul samuti.“ „Kas sina kartsid ka, nii nagu minagi?“ Noah noogutas, kuid ei öelnud midagi, ja Allie hindas ta ausust naeratusega. „Seda ma arvasin. Sa olid alati pisut häbelik. Eriti alguses. Mäletan, et sa pärisid, kas mul on

kavaler, ja kui vastasin, et on, siis sa peaaegu ei rääkinudki enam minuga.“ „Ma ei tahtnud teie vahele astuda.“ „Aga lõpuks ometi astusid, oma tunnustatud süütusest hoolimata,“ ütles Allie naeratades. „Ja

mul on hea meel, et see nii läks.“ „Millal sa lõpuks talle ära rääkisid?“ „kui koju jõudsin.“ „Oli see raske?“ „Üldse mitte. Olin sinusse armunud.“ Allie pigistas Noah kätt, lasi siis lahti ja nihutas end lähemale. Ta pistis käe Noah kaenla alla,

silitas ta käsivart, pani pea ta õlale. Noah tundis ta lõhna, mahedat nagu soe vihm. Allie rääkis vaikselt:

„Mäletad, kuidas me peolt koju jalutasime? Küsisin sinult, kas tahad minuga uuesti kohtuda. Sa noogutasid ainult ega öelnud sõnagi. See polnud just eriti veenev.“

„Ma polnud iial kedagi sinutaolist kohanud. Mis parata. Ma lihtsalt ei osanud midagi ütelda.“ „Tean, tean. Sa ei suutnud iial midagi varjata. Sinu silmad reetsid sind alati. Ma polnud iial

varem nii imelisi silmi näinud.“ Allie vaikis, tõstis pea tema õlalt ja vaatas talle otse silma. Kui ta uuesti rääkima hakkas, kostis

see peaaegu sosinal. „Usun, et armastasin sind tol suvel rohkem, kui olen eales kedagi teist armastanud.“

Taas sähvatas välk. Vaikushetkedele enne kõuemürinat kohtusid nende pilgud, püüdsid möödaläinud neljateistkümmet aastat olematuks muuta, adusid mingit muutust eilse päevaga võrreldes. Kui kõu viimaks, ohkas Noah sügavalt ja pööras kõrvale, vaatas aknast välja.

„Kahju, et sa neid kirju lugeda ei saanud, mis ma sulle saatsin.“ Tükk aega ei öelnud Allie sõnagi. „See asi on kahepoolne, Noah. Enne ma ei rääkinud, aga kirjutasin Sulle pärast kojujõudmist

oma tosin kirja. Ma lihtsalt ei saatnud neid ära.“ „Miks?“ küsis Noah üllatunult. „Kartsin nähtavasti.“ „Mida?“ „Et võib-olla polnud see kõik nii tõsine, kui ma ette kujutasin. Et võib-olla oled mind

unustanud.“ „Kuidas ma saaksin sind unustada? See on mõeldamatu.“ „Nüüd ma tean seda. Saan sellest aru, kui ma sind vaatan. Aga tol ammusel ajal oli teine lugu.

Me ei mõistnud pooli asjugi, noore tüdruku mõistus ei käinud neist üle.“ „Mida sa sellega öelda tahad?“ Allie vaikis mõtteid kogudes. „Kuna ma sinult ühtki kirja ei saanud, ei osanud ma enam midagi arvata. Mäletan, et rääkisin

tolle suve sündmustest oma parimale sõbratarile ja tema ütles, et sa said, mida tahtsid ja et tema meelest pole midagi imestada, kui sa ei kirjuta. Ma ei uskunud, et sa niisugune oled, pole kunagi uskunud, aga seda kuuldes ja kõigi meie erinevuste üle järele mõeldes hakkasin kahtlema, kas see suvi vahest minule rohkem ei tähendanud kui sinule… Ja siis, kui see kõik mul peas keerles, sain Sarah’lt kirja. Ta ütles, et oled New Bernist lahkunud.“

„Fin ja Sarah teadsid kogu aeg, kus ma olen…“ Allie tõstis käe, et teda katkestada. „Ma tean küll, aga me ei küsinud neilt kunagi. Oletasin, et

kui sa kord juba New Bernist lahkusid, siis oli selleks, et alustada uut elu, uut elu ilma minuta. Vastasel korral oleksid sa mulle ju kirjutanud. Või helistanud. Või mind vaatama tulnud.“

Sõnagi vastamata pööras Noah pilgu kõrvale, Allie jätkas: „Ma ei teadnud põhjust. Aga aja jooksul hakkas südamevalu järele andma ja oli kergem jätta

kõik sinnapaika. Nii ma vähemalt arvasin. Ometi avastasin, et igas poisis, keda ma järgnevate aastate

42

jooksul kohtasin, otsisin ma sind, ja kui tunded jälle üle pea kasvasid, kirjutasin sulle järjekordse kirja. Kuid ma ei saatnud neid kunagi ära, sest kartsin, et siis võib selguda kurb tõde. Selleks ajaks oli sul juba omaenda elu ja ma ei tahtnud teada, et sa oled kedagi teist armastama hakanud. Tahtsin mäletada meid sellistena, nagu me tol suvel olime. Seda ei tahtnud ma eales kaotada.“

Ta rääkis seda nii armsalt, nii süütult, et kui ta lõpetas, oleks Noah teda suudelda tahtnud. Kuid ta ei suudelnud. Ta võitles selle impulsiga ja surus selle alla, teades, et mitte seda pole Allie’l praegu vaja. Ometi oli Allie käe puudutus nii imeline…

„Viimase kirja kirjutasin ma paar aastat tagasi. Pärast Loniga tutvumist kirjutasin sinu isale ja küsisin, kus sa viibid. Kuid nii palju aega oli sellest möödas, kui ma sind viimati nägin, ja ma ei teadnud, kas ta üldse elabki endises kohas. Oli pealegi sõjaaeg…“

Lause jäi pooleli ja mõnda aega vaikisid mõlemad, sügavalt mõttesse vajunud. Taas valgustas taevast välgusähvatus, ja lõpuks katkestas Noah vaikuse.

„Kahju siiski, et sa seda posti ei pannud.“ „Miks?“ „Oleksin sinust midagi kuulnud. Oleksin teada saanud, kuidas su elu läheb.“ „Oleksid ehk pettunud. Minu elu pole just eriti põnev. Ja pealegi pole ma enam täpselt see,

keda sa mäletad.“ „Allie, sa oled palju parem, kui ma mäletan.“ „Noah, sa oled nii hea.“ Siinkohal oleks ta jutule peaaegu lõpu teinud, teades, et kui ta need sõnad endasse matab,

suudab ta end mingil moel ohjes hoida, nii nagu ta end neliteist aastat oli ohjes hoidnud. Nüüd aga oli senisest hoopis erinev impulss temast võimust võtnud ja ta andis sellele järele, lootuses, et kuidagi, mingil kombel aitab see neid tagasi sinna, kus nad nii paljude aastate eest olid.

„Ma ei räägi seda sellepärast, et ma olen hea. Räägin sellepärast, et armastan sind ja olen sind alati armastanud. Rohkem, kui suudad ette kujutada.“

Halg praksatas, paisates sädemeid korstnasse, ja mõlemad vaatasid hõõguvaid, peaaegu läbipõlenud tukke. Tuli nõudis uut halgu, ent kumbki ei liigutanud end.

Allie rüüpas veel viskit ja tundis, kuidas see mõjuma hakkas. Kuid mitte ainult alkohol ei sundinud teda pisut kõvemini Noah kätt pigistama ja mehe soojust otsima. Aknast välja vaadates märkas ta, et pilved on peaaegu mustad.

„Las ma turgutan veidi tuld,“ ütles Noah järelemõtlemiseks aega võttes ja Allie lasi ta käest lahti. Ta läks kamina juurde, avas võre ja lisas paar halgu. Ta roobitses hõõguvad tukid kokku, et halud hästi tuld võtaksid.

Leegid kogusid jälle õudu ja Noah tuli Allie kõrvale tagasi. Allie puges uuesti talle lähemale, pani nagu ennist pea tema õlale, sõnagi rääkimata, peoga tasakesi mehe rinda hõõrudes. Noah küünitas lähemale ja sosistas talle kõrva.

„See tuletab mulle meelde, kuidas me kunagi olime. Noores peast.“ Allie naeratas, mõeldes samadele asjadele, nad vaatasid tuld ja suitsu, liibudes teineteise

vastu. „Noah, sa pole küll küsinud, aga ma siiski tahaksin sulle midagi öelda.“ „Mida nimelt?“ Allie hääl oli õrn. „Mul pole kunagi kedagi teist olnud. Sa polnud mitte ainult esimene. Oled ainus, kellega ma

olen maganud. Ma ei oota, et sa mulle sama ütleksid, aga ma lihtsalt tahtsin, et sa teaksid.“ Vaikides pööras Noah pea kõrvale. Allie’l hakkas tuld vaadates soojem. Nad nõjatusid

teineteise vastu ja Allie käsi silitas mehe lihaseid särgi all. Allie’le meenus, et samamoodi olid nad teineteist hoidnud tol ammusel õhtul, mis nende

arvates pidi jääma viimaseks. Nad istusid mere ääres muulil, mis oli ehitatud selleks, et ohjeldada Neuse’i jõe vooge. Tema nuttis, kuna kartis, et nad ei näe teineteist enam kunagi, ja küsis, kuidas ta elus üldse enam suudab õnnelik olla. Vastuse asemel surus Noah talle pihku kirja, mida ta koduteel luges. Allie oli selle alles hoidnud, vahel luges ta seda otsast lõpuni, vahel osade kaupa. Üht osa oli ta lugenud vähemalt sada korda ja millegipärast tuli nimel see talle praegu meelde. Noah kirjutas:

„Just seepärast ongi meil teineteisest nii valus lahkuda, et meie hinged on seotud. Võib-olla on alati olnud ja võib-olla see jääbki nii. Võib-olla oleme enne praegust elanud tuhat elu ja igas endises elus teineteist leidnud. Ja võib-olla on ühed ja samad põhjused meid iga kord lahku viinud.

43

See tähendab, et nüüdne jumalagajätt on ühteaegu jumalagajätt kümne tuhande möödunud aastaga ja samas ka tuleviku ettekuulutus.

Kui ma sind vaata, näen sinu ilu ja veetlust ja ma tean, et iga läbielatud elu on neile lisa andnud. Ja ma tean ka, et olen kõigi oma eelnevate elu jooksul sind otsinud. Mitte kedagi sinusarnast, vaid sind, sest sinu hing ja minu hing peavad alati kokku saama. Ja siis, mingil põhjusel, mida kumbki meist ei mõista, oleme alati sunnitud lahku minema.

Mulle meeldiks väga sulle kinnitada, et kõik laheneb ja meie jaoks positiivselt, ja ma tõotan teha kõik, mis vähegi suudan, et see nii läheks. Aga kui me enam kunagi ei kohtu aj see on tõesti jumalagajätt, siis tean, et näeme teineteist jälle järgmises elus. Me leiame teineteist jälle üles ja võib-olla on siis tähtede seis muutunud ja me ei armasta teineteist mitte üksnes seekord, vaid ka kõigi eelnevate kordade eest, mis meil on olnud.“

On see võimalik? Mõtles Allie. Kas Noah’l võib õigus olla? Allie polnud seda võimalust eales täielikult kõrvale heitnud, oli tahtnud selles peituvad

lubadust säilitada, juhul kui see äkki tõeks osutub. See mõte aitas tal mitmest raskest hetkest üle saada. Praegune hetk siin kamina ees pani nähtavasti taas proovile teooria, mille kohaselt nende saatuseks on igavesti lahus olla. Aga võib-olla oli tähtede seis nende viimasest kohtumisest saati muutnud?

Ja see võiski muutunud olla, aga ta ei tahtnud vaadata. Selle asemel naaldus ta Noah vastu ja tajus kuumust nende vahel, tundis Noah keha, tundis ta käsivart tugevasti enda ümber. Ja ta enda keha hakkas värisema samasuguses ootusärevuses, mida ta oli tundnud siis, kui nad esimest korda koos olid.

Siin olla tundus nii õige. Kõik tundus õige. Tuli, joogid, torm – miski poleks saanud täiuslikum olla. Tundus, nagu oleksid lahus oldud aastad võluväed olematuks muutnud.

Väljas lõhestas taevast välgunool. Leegid tantsisid hõõguvtulistel tukkidel, levitasid ühtlast soojust. Aknaruutudele laotus oktoobrikuu vihmalinik, summutas kõik muud hääled.

Ja nüüd andsid nad järele kõigele, mida nad olid viimased neliteist aastat alla surunud. Allie kergitas pead Noah õlal, vaatas teda hägusel pilgul ja Noah suudles teda õrnalt huultele. Allie tõstis käe ta näole ja puudutas ta põske, silitas seda pehmelt sõrmedega. Noah kummardus aeglaselt lähemale ja suudles teda uuesti, ikka veel pehmelt ja õrnalt, ja Allie suudles vastu, tundes, kuidas lahusoleku aastat kiresööstus haihtusid.

Allie sulges silmad ja paotas huuli, Noah sõrmed libisesid mööda ta käsivart üles ja alla, aeglaselt, kergelt. Noah suudles ta kaela, põske, silmalauge, ja Allie tundis kõikjal, kuhu ta huuled olid puutunud, nende niisket jälge. Ta võttis mehe käe ja juhtis selle oma rindadele ja kui Noah käsi neid läbi õhukese särgiriide puudutas, kerkis ta kurgust nuuksatus.

Nagu unenäos tõmbus ta Noah’st eemale, ta nägu hõõgus tule paistel. Sõnatult hakkas ta mehe särginööpe avama. Noah vaatas ta sõrmede liikumist, kuulas ta tasast hingeldamist, kui ta alumiste nööpideni jõudis. Iga nööbi juures riivasid ta sõrmed Noah nahka, ja kui ta lõpuks valmis sai, naeratas ta Noah’le õrnalt vastu. Noah tundis, kuidas Allie käed särgi alla pugesid, puudutades teda õhkkergelt, uurides julgelt ta keha. See oli tuline ja Allie käsi libises üle ta pisut niiske rinna, tundes sõrmede vahel ta rinnakarvu. Noah poole küünitades suudles Allie pehmelt ta kaela ja lükkas särgi õlgadelt maha, nii et Noah käsivarred jäid selja taha kinni. Allie kergitas pead ja lasi end suudelda, Noah aga vabanes õlgu veeretades särgikäiste vangistusest.

Nüüd lõpuks sirutas ka Noah pikkamisi käe. Ta kergitas Allie särki, tõmbas sõrmega aeglaselt üle kõhu, tõstis ta käsivarred üles ja libistas särgi seljast. Kui Noah pea langetas ja teda rindade vahelt suudles ja keelega aeglaselt kaelani jõudis, tuli Allie’l õhust puudus. Noah käed hellitasid ta selga, käsivarsi, õlgu, ja ta tundis, kuidas nende kuumad kehad kokku liibuvad, nahk nahas kinni. Noah suudles ta kaela ja näksis teda õrnalt, Allie aga kergitas puusi ja aitas Noah’l püksid jalast tõmmata. Allie sirutas käe, haakis Noah teksade pandla lahti ja vaatas pealt, kuidas ta nad omakorda maha kooris. Peaaegu nagu aegluubis ühinesid lõpuks nende kehad, mida mälestus kunagi jagatud õnnest värisema pani.

Noah keel limpsas üle Allie kaela, ta käed libisesid üle siledate kuumade rindade, jõudsid alla kõhule, allapoole naba ja taas ülespoole. Allie ilu vapustas teda. Tulekuma takerdus ta sädelevatesse juustesse ja panin need särama. Ta nahk oli pehme ja kaunis, tule paistel peaaegu hõõguv. Noah tundis seljal Allie kutsuvaid käsi.

44

Nad vajusid kamina ette põrandale, õhk oli kuumusest raske. Kui Noah üheainsa sujuva liigutusega tema peale heitis, kaardus Allie talle pisut vastu. Noah oli neljakäpukil ta kohal, põlved harali üle puusade. Allie tõstis pead ja suudles ta lõuga ja kaela, hingeldades raskelt, lakkus keelega ta õlgu, maitses ta kehal higi maiku. Noah hoidis end tema kohal, käsivarrelihased pingutusest jäigad, Allie silus kätega läbi ta juuste. Õrritava kulmukortsutusega tõmbas ta teda endale lähemale, aga Noah tõrkus vastu. Selle asemel laskus ta allapoole ja riivas rinnaga Allie rinda, mis sütitas naise kehas ärevat ootust. Noah tegi seda aeglaselt, ikka ja jälle, külvas ta keha suudlustega üle, kuulatas tema kohal liikudes ta tasaseid kaeblike niitsatusi.

Ta jätkas seda nii kaua, kuni Allie enam välja ei kannatanud, ja kui nad viimaks ühtisid, karjatas naine valjusti ja surus sõrmed talle selga. Allie peitis näo ta kaelalohku ja tundis meest sügaval enda sees, tundis ta jõudu ja õrnust, tundis ta lihaseid ja hinge. Ta liigutas end rütmiliselt mehele vastu, lastes Noah’l end viia sinna, kuhu see soovis, temale määratud paika.

Ta avas silmad ja vaatas meest tulevalgel, imetles enda peal liikuva keha ilu. Ta nägi Noah ihul kristallselgeid higipiisku, vaatas, kuidas need mööda ta rinda alla libisesid ja tema ihule tilkusid nagu vihm akna taga. Ja ta tundis, kuidas kogu vastutus, iga ta elutahk piiskhaaval, igal hingetõmbel minema nõrgus.

Nende kehad peegeldasid kõike antut ja kõige võetud, ja ta sai vastutasuks tunde, mille olemasolust ta seniajani midagi ei teadnud. See kestis ja kestis, kirvendas läbi ta keha ja soojendas teda, kuni lõpuks vaibuma hakkas. Noah all värisedes püüdis ta hinge tõmmata. Aga samal hetkel kui see vaibus, valdas teda juba uus, teistmoodi tundumus, see läbis teda aeglaste järjestikuste lainetena. Selleks ajaks kui vihmasadu lakkas ja päike loojus, oli ta keha kurnatud, kuid ei tahtnud ikka veel lõpetada naudingut, mis neid sidus.

Nad veetsid päeva teineteise kaenlas, vaheldumisi tule ääres armastades ja siis teineteist hoides ja jälgides, kuidas leegid ümber halgude nilpsasid. Vahel luges Noah tema kõrval lebades mõnd oma lemmikluuletust ja ta kuulas suletud silmil ja tunnetas sõnu peaaegu füüsiliselt. Ja jõudu kogunud, hakkasid nad jäle kallistama ja ühinesid uuesti ja Noah sosistas suudluste vahele armusõnu.

Nii jätkasid nad kogu õhtu, kaotatud aastaid tasa tehes, ja magasid selle öö teineteise embuses. Aeg-ajalt tõusis Noah üles ja vaatas Allie’t, tema väsinud ja kiirguvat keha, tundes, et äkki on siin maailmas kõik oma õige koha leidnud.

Kord, kui ta teda parajasti enne päevatõusu silmitses, värahtasid Allie silmalaud ja naeratas, sirutas siis käe ja puudutas Noah nägu. Noah pani talle sõrmed õrnalt huultele, et takistada tal rääkimast, ja tükk aega vaatasid nad lihtsalt teineteisele silma.

Kui tomp kurgus lõpuks kaduma hakkas, sosistas Noah Allie’le: „Sina oled vastus kõigile minu palvetele. Sa oled laul, unelm, sosin, ja ma ei tea, kuidas ma olen ilma sinuta kõik need aastad elada suutnud. Armastan sind, Allie, rohkem kui eales oskad kujutleda. Olen alati armastanud ja armastan ikka ja alati.“

„Oh Noah,“ ütles Allie, teda enda vastu tõmmates. Ta ihkas seda meest, vajas teda nüüd rohkem kui kunagi varem. Ta polnud iial midagi nii palavalt ihaldanud.

45

Kohtumajas

Pisut hiljem samal hommikul pidasid kolm meest kohtuniku kabinetis nõu – kaks advokaati ja kohtunik. Lon oli parajasti oma jutu lõpetanud. Kohtunik viivitas veidi aega vastusega.

„See on väga ebatavaline taotlus,“ ütles kohtunik lõpuks, olukorda mõtlikult hinnates. „Minu arvates võiksime asja arutamise täna vabalt lõpetada. Tähendab, te siis väidate, et seda teie pakilist asjaajamist ei saa täna õhtupoolikuks ega homme hommikuks edasi lükata?“

„Ei, teie ausus, sellega ei saa viivitada,“ vastas Lon vahest liiga kähku. Rahu, ainult rahu, sisendas ta endale. Tõmbas sügavalt hinge.

„Ja sellel pole meie kohtuasjaga midagi pistmist?“ „Ei, teie ausus. See on puht isiklik küsimus. Ma saan aru, et minu taotlus on ebatavaline, aga

mul on tõesti tingimata vaja selle asjaga tegeleda.“ Hästi, juba ongi parem. Kohtunik seadis end mugavamalt istumas, silmitses teda viivu aega hindavalt. „Härra Bates,

kuidas teie selle peale vaatate?“ Teine advokaat köhatas kurgu puhtaks. „Härra Hammond helistas mulle täna hommikul ja ma

olen juba oma klientidega rääkinud. Nad on nõus asja arutamist esmaspäevani edasi lükkama.“ „Selge,“ ütles kohtunik. „Ja te olete siis veendunud, et see ei kahjusta kuidagiviisi teie kliendi

huvisid?“ „Olen veendunud,“ kinnitas advokaat. „Härra Hammond on nõus alustama uuesti vaidlusi

ühes teatavas küsimuses, mis on protsessi käigus seni lahtiseks jäänud.“ Kohtunik silmitses mõlemat meest teraselt ja mõtles järele. „See asi ei meeldi mulle,“ ütles ta lõpuks, „kohe sugugi ei meeldi. Aga härra Hammond pole

kunagi varem niisuguse taotlusega esinenud ja ma oletan, et see asi on tema jaoks väga tähtis.“ Ta tegi mulje avaldamiseks väikese pausi, uuris siis mõningaid laual lebavaid pabereid. „Ma

olen nõus asja arutamist esmaspäevani edasi lükkama. Alustame täpselt kell üheksa.“ „Tänan, teie ausus,“ ütles Lon. Kahe minuti pärast lahkus ta juba kohtumajast. Ta läks oma auto juurde, mis oli pargitud

kohtuhoone ukse ette otse üle tänava, istus sisse ja alustas värisevi käsi sõitu New Berni.

46

Ootamatu külaline

Kui Allie veel elutoas magas, valmistas Noah talle hommikueinet. Peekonilõigud, röstitud sai, kohv, ei midagi erilist. Kui Allie ärkas, asetas ta kandiku tema ette ja niipea kui nad olid söönud, hakkasid nad jälle armatsema. See oli talitsematu, see oli jõuline kinnitus kõigele sellele, mida nad olid eelmisel päeval koos läbi elanud. Tundmuste viimases tõusulaines kergitas Allie end talle vastu ja karjatas ohjeldamatult, ja kui nad ammendatuina ühises rütmis hingeldasid, põimis ta käed ümber Noah piha.

Siis läksid nad koos duši alla ja pärast pani Allie öö jooksul kuivanud kleidi selga. Ta pühendas selle hommiku Noah’le. Kahekesi koos söötsid nad Clemi ja vaatasid siis maja aknad üle, otsides tormikahjustusi. Kaks männipuud oli maha murdunud, aga kumbki polnud erilist kahju teinud. Ja kuurikatuselt olid mõned sindlid minema lennanud, kuid muidu oli kogu majapidamine päris hästi vastu pannud.

Peaaegu kogu hommikupooliku hoidis Noah Allie kätt oma pihus ja nad vestlesid sundimatult, aga vahel jäi Noah vait ja üksnes silmitses teda sõnatult. Neil kordadel oli Allie’l tunne, nagu peaks ta midagi ütlema, aga midagi asjalikumat sõnumit ei tulnud pähe. Mõttessevajunult piirdus ta enamasti vaid suudlusega.

Keskhommiku lähenedes läksid Noah ja Allie lõunaoodet valmistama. Mõlemal oli kõht jälle kangesti tühi, sest eelmisel päeval polnud kumbki suurt midagi söönud. Kasutades vaid seda, mis juhtus käepärast olema, praadisid nad natuke kanaliha ja röstisid järgmise paki saiaviile ja sõid siis kahekesi rõdul laulurästa serenaadi saatel.

Kui nad köögis nõusid pesid, koputati välisuksele. Noah jättis Allie üksinda ja läks avama. Jälle koputus. „Tulen, tulen,“ hõikas Noah. Kop-kopp. Valjemini kui enne. Noah lähenes uksele. Kop-kopp. „tulen, tulen,“ ütles ta veelkord ja avas ukse. „Taevane jumal.“ Viivu aega vahtis ta pärani silmi nägusat naist, kes võis olla mõni aasta üle viiekümne, naist,

kelle ta oleks võinud ära tunda ükskõik kus. Noah ei saanud sõna suust. „Tere, Noah,“ ütles daam lõpuks. Noah vaikis. „Kas tohin sisse tulla?“ küsis daam rahulikul häälel, mis ei reetnud midagi. Noah kogeles midagi vastuseks ja daam kõndis temast mööda ja peatus alles sisetrepi ees. „Kes tuli?“ hõikas Allie köögist ja daam lasi end tuttavast häälest juhtida. „Sinu ema,“ suutis Noah lõpuks öelda, ja kohe nende sõnade peale kuulis ta puruneva klaasi

klirinat. „Ma teadsin kohe, et sa oled siin,“ ütles Anne Nelson oma tütrele, kui nad kõik kolmekesi

kohvilaua ääres istusid. „Miks sa selles nii kindel olid?“ „Sa oled ju minu tütar. Kunagi, kui sul endal on lapsed, saad aru.“ Ta naeratas, kuid hoiak oli

jäik ja Noah mõistis, kui raske käik see talle on. „Minagi nägin seda ajaleheartiklit ja märkasin, kuidas see sulle mõjus. Ma nägin samuti, millise pinge all sa viimased paar nädalat elasid, ja kui sa ütlesid, et kavatsed sõita rannikule ostusid tegema, taipasin otsemaid, mis sul mõttes oli.“

„Ja isa?“ Anne Nelson raputas pead. „Ei, ma ei rääkinud sellest isale ega üldse kellelegi, ja ma ei

rääkinud kellelegi, kuhu ma kavatsen täna sõita.“ Viivu aega vaikis kogu laudkond; Noah ja Allie ootasid ärevalt, mis edasi tuleb, kuid Anne jäi

rahulikuks. „Miks sa siia tulid?“ küsis Allie lõpuks. Ema kergitas kulmu. „Mina arvasin, et seda peaksin hoopis mina küsima.“ Allie kahvatas. „Ma tulin, sest ma ei saanud teisiti,“ ütles ema. „Ja ma olen kindel, et sina tulid samal

põhjusel. On ju nii?“

47

Allie noogutas. Nüüd pöördus Anne Noah poole: „Viimased päevad tõid teile vist rohkesti üllatusi?“ „Jah,“ vastas Noah lihtsalt ja Anne naeratas talle. „Ma tean, et te mind ei usu, Noah, aga tegelikult olete mulle alati meeldinud. Ma lihtsalt

leidsin, et te ei sobi minu tütrele. Kas te mõistate mind?“ Noah raputas pead ja ütles tõsiselt: „Ei, tegelikult ei mõista. See polnud minu suhtes õiglane

ja see polnud õiglane Allie suhtes. Vastasel korral poleks ta praegu siin.“ Anne kuulas teda tähelepanelikult, aga ei öelnud midagi. Siit hargnevaid lahkarvamusi

ennetades segas Allie vahele: „Miks sa ütlesid, et sa tulid, sest ei saanud teisiti? Kas sa ei usalda mind?“ „Sellel ei ole midagi pistmist usaldusega,“ vastas ema. „Asi puudutab Loni. Ta helistas meile

eile õhtul, et minuga Noah’st rääkida, ja praegusel hetkel on ta teel siia. Ta tundus väga ärevil olevat. Arvasin, et sa võib-olla tahad teada.“

Allie tõmbas sügavalt hinge. „Ta on teel siia?“ „Jah, just praegu. Ta korraldas nii, et kohtuistung järgmisele nädalale edasi lükati. Ta pole

veel New Berni jõudnud, aga kaugel ta enam ei ole.“ „Mis sa talle ütlesid?“ „Ega ma talle kuigi palju ei rääkinud. Aga ta teadis. Ta oli ise kõik välja mõelnud. Ta mäletas,

mis ma talle kunagi ammu Noah’st rääkisin“ Allie neelatas ärevalt. „Kas sa ütlesid talle, et ma olen siin?“ „Ei. Ja ega ma ei ütlegi. See on teie omavaheline asi. Aga teda tundes tean kindlasti, et kui sa

siia jääd, leiab ta sind üles. Pole muud vaja kui paarile õigele inimesele helistada. Mina ju oskasin sind üles leida.“

Kuigi ta oli silmnähtavalt mures, naeratas ta emale. „Tänan sind,“ ütles ta. Ja ema võttis tütre käe.

„Meil on muidugi lahkarvamusi olnud, Allie. Ja me pole sugugi alati teineteist mõistnud. Ma ei ole täiuslik inimene, aga sind kasvatades andsin ma oma parima. Ma olen sinu ema ja selleks ma jään alati. Ja see tähendab, et ma armastan sind alati.“

Allie vaikis viivu aega ja küsis siis: „Mis ma peaksin tegema?“ „Ma ei tea, Allie. See on sinu otsustada. Aga sinu asemel ma mõtleksin järele. Katsu selgusele

jõuda, mida sa tegelikult tahad.“ Allie pööras näo ära, ta silmalaud punetasid. Ja juba veeres pisar üle lauge. „Ma ei tea…“ Ta hääl katkes ja ema pigistas ta kätt. Anne vaatas Noah’d, kes kuulas seda

jutuajamist tähelepanelikult, langetatud päi. Äkki tõstis ta pea, vahetas Allie’ga pilke, ning noogutas nagu märguande peale ja lahkus ruumist.

Kui mees oli läinud, sosistas Anne: „Kas sa armastad teda?“ „Jah, armastan,“ vastas Allie vaikselt. „Väga.“ „Kas sa armastad Loni?“ „Jah, armastan. Ma armastan ka teda. Armastan südamest, aga teistmoodi. Ta ei ärata minus

niisuguseid tundeid nagu Noah.“ „Neid ei ärata enam mitte keegi mitte kunagi,“ ütles ema ja lasi Allie käest lahti. „Ma ei saa sinu eest otsustada, Allie. See otsus tuleb sinul endal langetada, aga ma tahan

siiski, et sa teaksid: ma armastan sind. Ma armastan sind alati. Ma tean, et see ei aita sind, aga midagi enamat ma ei saa teha.“

Ta võttis käekoti ja otsis sealt paelaga kokku seotud kirjapaki; ümbrikud olid vanad ja pisut koltunud.

„Need on kirjad, mis Noah sulle kirjutas. Ma ei visanud neid minema ja neid pole kunagi avatud. Ma tean, et ma poleks tohtinud neid sinu eest varjata, ja ma kahetsen, et ma seda tegin. Aga ma lihtsalt püüdsin sind kaitsta. Ma ei osanud ette kujutada…“

Allie võttis kirjapaki kätte ja silitas seda, südamepõhjani vapustatud. „Ma pean nüüd minema, Allie. Sul on vaja tähtsaid otsuseid langetada ja sul pole palju aega.

Kas sa tahad, et ma jään linna sind ootama?“ Allie raputas pead. „Ei, ma pean ise hakkama saama.“

48

Anne noogutas ja silmitses tütart veidi aega mõtlikult. Siis tõusis ta püsti, tuli ümber laua, kummardus ja suudles tütart põsele. Kui Allie omakorda tõusis ja teda süleles, nägi ema tütre pilgus küsimust.

„Mida sa kavatsed teha?“ küsis ema eemale tõmbudes. Tekkis pikk vaikushetk. „Ma ei tea,“ suutis Allie lõpuks vastata. Nad seisid veel veidi aega sõnatult teineteisest kinni

hoides. „Tänan, et sa tulid,“ ütles Allie. „Ma armastan sind.“ „Ja mina armastan sind.“ Kui ema ukse poole läks, tundus Allie’le hetkeks, nagu oleks ta kuulnud ema sosinat: „Tee,

nagu süda ütleb.“ Aga ta ei olnud päris kindel.

49

Ristteel

Noah saatis Anne nelsoni majast välja. „Hüvasti, Noah,“ ütles lahkuja vaikselt. Noah noogutas sõnatult. Polnud enam midagi öelda;

nad mõlemad teadsid seda. Anne pööras ümber ja väljus, tõmbas enda järel ukse kinni. Noah jälgis, kuidas ta auto juurde läks, sisse istus ja tagasi vaatamata minema sõitis. Noah tunnistas endale, et see oli tugeva tahtega naine, ja mõistis, et Allie on läinud emasse.

Noah heitis pilgu elutuppa, kus Allie istus, pea norus, ja läks siis maja taha rõdule, taibates, et Allie tahab üksinda olla. Noah istus vaikselt kiiktoolil ja vahtis jõevoolu; minutit möödusid.

Tundus, et kulus lõpmata palju aega, kuni ta viimaks kuulis maja tagaust avanevat. Noah ei pööranud pead ega vaadanud Alisoni poole – millegipärast ta lihtsalt ei suutnud; ta vaid kuulis, kuidas Allie tema kõrval istet võttis.

„Anna andeks,“ ütles Allie. „Ma ei osanud aimatagi, et niisugune asi võib juhtuda.“ Noah raputas pead. „Sul pole põhjust vabandada. Me mõlemad teadsime, et ükskord see

niikuinii juhtub.“ „Aga valus on sellegipoolest.“ „Ma tean.“ Nüüd lõpuks pöördus ta Allie poole, otsis naise kätt. „Kas ma saan seda sulle

kuidagi kergemaks teha?“ Allie raputas pead. „Ei. Ega tegelikult ei saa. Ma pean sellega üksinda toime tulema. Ja pealegi

ei tea ma veel õieti, mida ma Lonile ütlen.“ Ta lõi silmad maha, ta hääl kõlas pehmemalt ja pisut mõtlikumalt, umbes nagu kõneleks ta iseendaga. „Eks see vist oleneb ka temast ja sellest, kui palju ta üldse teab. Kui emal on õigus, siis võib Lonil küll mingeid kahtlusi olla, aga midagi täpsemalt ta kindlasti ei tea.“

Noah süda tõmbus kokku. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, oli ta hääl rahulik, kuid Allie kuulis sellest allasurutud valu.

„Sa siis ei kavatsegi talle meist rääkida?“ „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Kui ma seal elutoas istusin, püüdsin visalt selgusele jõuda, mida

ma elult õieti tahan.“ Ta pigistas Noah kätt. „Ja kas tead, millisele järeldusele ma jõudsin? Jõudsin järeldusele, et ma tahan kahte asja. Kõigepealt ma tahan sind. Ma tahan meid. Ma armastan sind ja olen alati armastanud.“

Ta tõmbas sügavalt hinge ja jätkas siis: „Aga ühtlasi ma tahan, et kõik lõppeks õnnelikult, nii et ma kellelegi valu ei teeks. Ja ma tean,

et kui ma siia jään, teen ma inimestele haiget. Eriti Lonile. Ma ei valetanud sulle, kui ütlesin, et ma armastan teda. Ta ei ärata minus niisuguseid tundmusi nagu sina, aga ta on mulle kallis, ja sellega ma teeksin talle ülekohut. Ja kui ma siia jääksin, riivaksin sellega oma perekonda ja oma sõpru. Ma tean, et see oleks kõigi nende suhtes reetlik… Ma ei tea, kas ma suudan seda teha.“

„Sa ei saa elada oma elu teiste inimeste järgi. Sa pead tegema seda, mis on sinu jaoks õige, isegi siis, kui sa teed sellega valu inimestele, keda sa armastad.“

„Ma tean,“ tunnistas Allie, „aga ükskõik kumba pidi ma otsustan, ma pean leppima tagajärgedega. Kogu eluks. Ma pean suutma edasi minna, ma ei tohi enam tagasi vaadata. Kas sa saad sellest aru?“

Noah raputas pead ja püüdis vastates oma häält talitseda. „Ega tegelikult ei saa. Kui see tähendab, et ma kaotan su, siis tegelikult ei saa. Teist korda ei suuda ma seda enam teha.“

Allie ei lausunud sõnagi, langetas vaid pea. Noah jätkas: „Kas sa tõesti suudad minust lahkuda ilma tagasi vaatamata?“ Allie hammustas huulde, enne kui vastas. Sõnad tikkusid kurku kinni jääma. „Ma ei tea. Vist

mitte.“ „Kas see oleks siis Loni suhtes aus?“ Allie ei vastanud kohe. Ta tõusis, tõmbas peoga üle näo, läks rõdurinnatise juurde ja nõjatus

vastu tugiposti. Ta pani käed vaheliti, silmitses jõge aj vastas siis vaikselt: „Ei oleks.“ „Lahendus ei pruugi olla niisugune, Allie,“ ütles Noah. „Me oleme nüüd täiskasvanud ja meil

on nüüd valikuvõimalus, mida varem ei olnud. Me oleme määratud teineteisele. Algusest peale.“

50

Noah tuli Allie juurde, pani talle käe õlale. „Ma ei taha oma elu ära elada sinust ainult unistades ja kujutledes, kuidas kõik oleks võinud olla. Jää minu juurde, Allie.“

Allie’le valgusid pisarad silma. „Ma ei tea, kas ma võin seda teha,“ sosistas ta lõpuks. „Võid küll, Allie… Mina ei saa õnnelikult elada, teades, et sina oled teise mehe juures. See

teadmine tapaks ühe osa minust. Meil sinuga on midagi väga haruldast. See on liiga kaunis, et seda lihtsalt ära pillata.“

Allie ei reageerinud. Hetk hiljem pööras Noah ta hellalt enda poole, võttis ta käed pihku ja vaatas teda, sundides teda oma pilgule vastama. Lõpuks tõstis Allie pea ja vaatas teda läbi pisarate. Mõlemad vaikisid tükk aega, siis pühkis Noah pisarad ta palgelt, vaatas teda hella armastusega. Noah hääl katkes, kui ta nägi, mida Allie silmad talle ütlesid.

„Tähendab, sa siis ei jää minu juurde?“ Ta naeratas hädiselt. „Sa tahaksid jääda, aga sa ei või.“

„Oh Noah,“ ütles Allie jälle läbi pisarate. „Palun katsu minust aru saada…“ Noah raputas pead, ei lasknud tal edasi rääkida. „Ma tean, mida sa öelda tahad – ma loen seda su silmist. Aga mina ei taha sellest aru saada.

Ma ei taha, et see lõpeks niimoodi. Ma ei taha, et see üldse lõpeks. Aga kui sa praegu lahkud, siis teame mõlemad, et me ei näe teineteist enam iialgi.“

Allie liibus tema vastu ja puhkes veel ägedamalt nutma, Noah ise suutis vaevu pisaraid tagasi hoida.

Ta võttis Allie’l ümbert kinni. „Allie, ma ei saa sind väevõimuga enda juures hoida, aga ükskõik, mis minuga elus juhtub –

neid paari sinuga veedetud päeva ei unusta ma iialgi. Ma olen sellest aastate kaupa unistanud.“ Noah suudles teda õrnalt ja nad sülelesid nagu siis, kui Allie kahe päeva eest autost välja

astus. Lõpuks tõmbus Allie eemale ja pühkis pisaraid. „Ma lähen toon oma asjad.“ Noah lasi tal üksinda majja minna ja istus ise kiiktooli, jõud otsas. Ta vaatas naisele järele, kui

see uksest sisse läks, ja kuulatas, kui sammukaja kustus. Mõne minuti pärast ilmus Allie taas nähtavale, kõik kaasatoodud esemed kokku korjatud, ja tuli, pea norus, Noah juurde. Ta ulatas Noah’le eelmisel hommikul tehtud joonistuse. Seda vastu võttes märkas Noah, et Allie pisaratevool pole lakanud.

„Võta see, selle ma tegin sinule.“ Noah võttis joonistuse ja rullis aeglaselt lahti, vaadates hoolega, et paber ei rebeneks. Seal oli kaks teineteisest läbi kumavad pilti. Joonistusel põimusid kaks kattuvat pilti. Esiplaanile tõusis peaaegu kogu paberilehte täites

Noah portree, sellisena nagu ta oli nüüd, mitte neliteist aastat tagasi. Noah pani tähele, et Allie pliiats oli tabanud kõiki ta näo üksikasju, sealhulgas ka armi lõual. Näis peaaegu, nagu oleks portree joonistatud hiljutise foto järgi.

Teine pilt kujutas maja esikülge. Seegi oli uskumatult üksikasjaline, nagu oleks autor visandanud selle tammepuu all istudes.

„See on nii ilus, Allie, tänan sind.“ Noah püüdis naeratada. „Ma ju ütlesin sulle, et sa oled kunstnik.“ Allie noogutas, silmi tõstmata, huuled kokku pigistatud. Oli aeg minema hakata.

Aeglaselt, sõnagi vahetamata jalutasid nad auto juurde. Kohale jõudnud, süleles Noah teda veelkord, kuni ta tundis pisaraid silma tõusvat. Ta suudles teda huulile ja mõlemale põsele ja silitas siis sõrmega tasakesi üle suudeldud kohtade.

„Ma armastas sind, Allie.“ „Ja mina armastan sind.“ Noah avas autoukse ja nad suudlesid veel kord. Siis puges Allie rooli taha, pööramata pilku

Noah silmist. Ta asetas kirjapaki ja käekoti autoistmele enda kõrvale, otsis kobamisi võtmeid ja lülitas süütes sisse. Mootor käivitus tõrgeteta ja tõstis kärsitult tuure. Lahkumishetk oli peaaegu käes.

Noah tõukas autoukse mõlema käega kinni ja Allie väntas akna alla. Ta vaatas Noah lihaselisi käsivarsi, lahket naeratust, päevitunud nägu. Ta sirutas käe välja ja Noah võttis selle viimaseks üürikeseks hetkeks pihku, silitas sõrmega hellalt ta nahka.

„Jää minu juurde,“ ütles Noah hääletult, ainult huuli liigutades, ja mingil seletamatul põhjusel tegi see sõnum Allie’le ootamatult kibedat valu. Pisarad hakkasid nüüd ohtralt voolama, ta ei suutnud enam kõnelda. Lõpuks pööras ta vastu tahtmist pilgu ära ja libistas käe Noah peost. Allie lükkas käigu

51

sisse ja andis üsna natukene gaasi. Kui ta nüüd kohe ei lahku, siis ei lahku ta iialgi. Korra tõelisust tajudes langes Noah peaaegu transitaolisse seisundisse. Ta jälgis, kuidas auto pikkamisi eemaldus; ta kuulis, kuidas kruus rataste all krabises. Aeglaselt pööras auto temast eemale, maantee poole, mis viib Allie linna tagasi. Ta läheb – ta läheb ära! Ja see vaatepilt pani Noah pea pööritama.

Edasi, edasi… pöörab temast mööda… Naeratamata viipas Allie veel viimast korda, enne kui auto eemaldus, oleks ta tahtnud

kisendada: „Ära mine!“ Aga ta ei öelnud midagi ja minuti pärast oli auto kadunud aj sellest ei jäänud muud märki kui rattajäljed maanteel.

Tükk aega seisis Noah liikumatult paigal. Allie oli läinud niisama äkki, kui oli tulnud, seekord igaveseks. Igaveseks.

Noah sulges silmad ja vaatas veel kord tema lahkumist, nägi suletud laugude taga, kuidas auto aina kaugenes, kuidas Allie tema südame endaga kaasa viis, ja ta tõdes kurvalt, et nagu ema, nii ei vaadanud ka tütar kordagi tagasi.

52

Kiri möödunud aegadest

Pisaraid valades oli raske autot juhtida, kuid ta jätkas visalt oma teed, lootes, et vaist aitab tal võõrastemaja üles leida. Ta jättis akna lahti, et värske õhk pead selgitaks, aga sellest ei paistnud abi olevat. Mitte millestki ei olnud abi.

Ta oli väsinud ja kahtles, kas jätkubki vajalikku vaimujõudu kõneluseks Loniga. Ja mida ta üldse kavatseb öelda? Tal polnud ikka veel mingit tegevuskava, kuid lootis, et vajalikul hetkel tuleb siiski midagi pähe.

Peab tulema. Jõudse tõstesilla juurde, kustkaudu viis tee Front Streetile, oli ta enesevalitsemise juba mõnel

määral tagasi saanud. Mitte küll täielikult, kuid enda arvates siiski piisavalt, et Loniga kõnelda. Nii ta vähemalt lootis.

Liiklus oli hõre ja läbi New Berni sõites sai ta mahti jälgida võõraid inimesi, kes kõik oma asju ajasid. Bensiinijaamas uudistas mehhaanik ülestõstetud kapoti all uue auto mootorit ja tema kõrval seisis teine mees, küllap auto omanik. Hoffman-Lane’i kaubamaja ees lükkasid kaks naist lapsevankreid ja uurisid omavahel lobisedes vaateaknaid. Hearnsi juveeliäri juures tuli kiirel kõnnakul vastu hästiriietatud mees, portfell käes.

Allie tegi järjekordse pöörde ja märkas noormeest laadimas toidukaupu veoautost, mis tänava osaliselt blokeeris. Mehe kehahoiakus ja liigutustes oli midagi, mis meenutas Noah’d vähipüügil paadisilla otsas.

Kui ta punase tule taga peatus, hakkas eespool paistma võõrastemaja. Tuli muutus roheliseks, ta tõmbas sügavalt hinge ja sõitis tasakesi edasi, jõudes parkimisplatsini, mida võõrastemaja jagas mitme naaberettevõttega. Ta pööras parkimisplatsile ja tundis kohe esimeses boksis ära Loni auto. Kuigi kõrvalboks oli vaba, sõitis ta mööda ja valis sissepääsust pisut kaugemal teise.

Ta pööras võtit, mootor jäi korrapealt seisma. Seejärel otsis ta kindalaekast peegli ja juukseharja, mis mõlemad lebasid Põhja-Carolina teedekaardil. Peeglisse vaadates nägi ta, et silmad olid ikka veel punased ja laud tursunud. Nagu eelmisel päeval pärast vihma kahetses ta nüüdki, et tal pole mingeid kosmeetikavahendeid kaasas, kuigi kahtles, kas neist nüüd suuremat abi oleks. Algul proovis ta kammida juukseid ühele poole, siis teisele poole ja lõi lõpuks käega.

Ta võttis käekoti, tegi lahti ja vaatas veel kord ajaleheartiklit, mis oli ta siia juhatanud. Sellest peale oli nii palju juhtunud; raske uskuda, et sellest oli ainult kolm nädalat möödas. Lihtsalt võimatu, et ta oli siia tulnud alles üleeile. Näis, nagu oleks õhtusöögist Noah juures möödunud terve eluiga.

Puuokstel tema ümber sirtsusid rästad. Taevas oli selginema hakanud ja valgete pilverüngaste vahel paistis siniseid laike. Päike jäi küll veel varju, kuid Allie teadis, et varem või hiljem läheb selgeks. Tõotas tulla kaunis päev.

See oli just niisugune päev, mida ta oleks tahtnud veeta Noah seltsis, ja tema peale mõeldes meenusid kirjad, mis ema oli talle andnud; ta võttis need kätte.

Siis harutas ta kirjakimbu ümbert nööri lahti ja leidis esimese kirja, mille Noah oli talle kirjutanud. Ta hakkas juba ümbrikut avama, kuid peatus siis, sest oskas selle sisu hõlpsasti ette kujutada. Kindlasti üsna lihtne – mis Noah on vahepeal teinud, suvised mälestused, võib-olla mõned küsimused. Sest eks oodanud ta tõenäoliselt Allie vastust. Selle asemel võttis ta käsile Noah viimase kirja, pakis kõige alumise. Jumalagajätukirja. See huvitas teda kaugelt rohkem kui ülejäänud. Millised on Noah lahkumissõnad? Mida ta ise oleks sel puhul öelnud?

Ümbrik oli õhuke. Üksainus lehekülg, võib-olla kaks. Ükskõik, mida ta ka oleks kirjutanud – see ei nõudnud liiga palju ruumi. Kõigepealt vaatas ta ümbriku tagakülge. Saatja nime ei olnud, ainult tänav ja majanumber New Jerseys. Hinge kinni pidades avas ta ümbriku sõrmeküüntega.

Kirjapoognat lahti voltides nägi ta, et see oli saadetud 1935 aasta märtsikuus. Kaks ja pool aastat vastamata kirju. Vaimusilmas nägi ta Noah’d vana kirjutuslaua taga oma sõnumit kokku seadmas; küllap ta

aimas, et see on viimane. Oma meelest tabas Allie paberil pisarate jälgi. Arvatavasti kujutas ta seda lihtsalt ette.

Ta silus kirjapoogna sirgeks ja hakkas lugema mahedas heledas päikesevalguses, mis aknast sisse paistis.

53

Kallis Allie! Ma ei oska enam muud öelda, kui et eile öösel ma ei saanud und, sest mõistsin, et meie vahel on nüüd kõik läbi. Minu jaoks on see uutmoodi tunne, ja seni ma ei uskunud, et mul tuleb seda kogeda, aga nüüd tagasi vaadates mõistan, et ega see vist ei võinudki teisiti lõppeda. Me oleme väga erinevad inimesed. Me tulime erinevatest maailmadest, aga ometi õpetasid just sina mulle, mis armastus väärt on. Sina õpetasid mulle, mis tähendab teist inimest armastada, ja tänu sellele olen ma nüüd parem inimene kui enne. Ma tahan, et sa seda kunagi ei unustaks. Ma ei ole selle pärast kibestunud, et kõik on niimoodi läinud, nagu läks. Vastupidi. Ma tean kindlasti, et see, mis meil oli, oli tõeline, ja ma olen õnnelik, et me võisime, olgu või lühikeseks ajaks, teineteist leida. Ja kui me kunagi kauges tulevikus teineteist oma uutes eludes kohtame, siis ma naeratan sulle rõõmsalt ja meenutan, kuidas me veetsime ühe suve puude all, õppides teineteiselt ja kasvades armastuses. Ja ühe üürikese hetke vältel võib-olla tunned seda sinagi ja naeratad mulle vastu ja naudid mälestusi, mida me alati sinuga jagame. Allie, ma armastan sind. Noah Ta luges kirja teist korda üle, sedakorda aeglasemalt, ja enne kui ta selle ümbrikusse tagasi

pistis, luges ta selle veel kolmandat korda läbi. Veel kord kujutles ta Noah’d seda kirjutamas, ja hetkeks tundis ta kiusatust lugeda veel mõnda kirja, kuid ta teadis, et kauem ei tohi viivitada. Lon ootas teda.

Autost välja ronides tundusid jalad nõrgad. Ta viivitas hetkeks, tõmbas sügavalt hinge ja kui ta hakkas üle parkimisplatsi minema, mõistis ta, et ikka pole veel selge, mida oma kihlatule öelda.

Ja vastus ei tulnud enne pähe, kui ta ukse juurde jõudis ja selle lahti tõmbas ja märkas fuajees Loni.

54

Talv kahele

Siin mu lugu lõppeb, ma panen päevaraamatu kinni, võtan prillid eest ja pühin silmi. Minu silmad on väsinud ja põletikulised, kuid seni on nad mind truult teeninud. Olen kindel, et varsti ütlevad üles. Ei nemad ega mina suuda enam kuigi kaua jätkata. Nüüd kus olen lugemise lõpetanud, vaatan teda, aga tema ei vaata mulle vastu. Ta vahib hoopis aknast välja õuele, kus kohtutakse sõprade ja omastega. Mu pilk jälgib tema pilku ja me vaatame seda stseeni koos. Kõigi nende aastate vältel on see vaatepilt samaks jäänud. Igal hommikul pärast pruukosti hakkavad nad tulema. Noored inimesed, üksinda või koos perekonnaga, tulevad külastama neid, kes siin elavad. Neil on kaasas fotod ja kingitused, nad istuvad pinkidel või jalutavad mööda puiesteid, mis peavad looma looduslähedase tunde. Mõned jäävad terveks päevaks, aga enamik lahkub mõne tunni pärast. Ja kui nad minema hakkavad, valdab mind alati kurvastus nende pärast, kes siia maha jäävad. Vahel küsin endalt, mida mu sõbrad mõtlevad, nähes armastatud inimesi minema sõites, aga tean, et see pole minu asi ja ma ei küsi neilt kunagi, sest olen õppinud, et meil kõigil on õigus oma saladusi hoida. Aga mõned omaenda saladused avaldan ma teile peagi.

Ma panen päevaraamatu ja luubi enda kõrvale lauale ja seda tehes tunnen, kuidas mu kondid valutavad, ja tajun jälle kord, kui vana on mu keha. Isegi lugemine hommikupäikese käes ei aita enam põrmugi. Aga see ei üllata mind enam, sest viimasel ajal on mu keha oma seadused maksma pannud.

Sellegipoolest pole ma siiski päris õnnetu. Inimesed, kes siin töötavad, tunnevad ind ja mu puudusi ja teevad mis suudavad, et ma end mugavamini tunneksin. Nad on jätnud minu jaoks lauaotsa tulist teed ja ma võtan kannu kahe käega. Teetassi täiskallamine nõuab pingutust, aga ma olen selleks valmis, sest ma vaja teed, et end soojendada, ja ma arvan, et kehaline liikumine ei lase mind täielikult rooste minna. Roostes nagu kakskümmend aastat Evergladesi soomülkas ligunenud autologu.

Olen talle tänaselgi hommikul ette lugenud, nagu ma igal hommikul teen, sest see on asi, mida ma lihtsalt pean tegema. Mitte kohusetundest – ehkki ka sellest vaatenurgast võiks vist põhjendust leida –, vaid hoopis teisel, märksa romantilisemal põhjusel. Kahetsen, et ma ei saa seda siin praegu pikemalt seletada, aga on veel väga varajane aeg ja romantilistest asjadest ei ole enne lõunaoodet tegelikult enam võimalik rääkida – vähemalt mina ei suuda seda teha. Pealegi pole mul aimugi, kuidas see välja tuleb, ja ausalt öeldes, ei tasu väga palju loota.

Praegu me veedame kõik päevad koos, kuid ööd veedame eraldi. Arstid ütleva mulle, et kui pimedaks läheb, siis ei tohi ma teda enam näha. Ma saan väga hästi aru, mispärast, ja kuigi ma nendega igati nõustun, rikun vahel reegleid. Hilisõhtul, kui tekib õige meeleolu, hiilin oma toast välja, tulen tema juurde ja valvan ta und. Tema ei tea sellest midagi. Astun sisse ja vaatan, kuidas ta hingab, ja tean, et kui teda poleks olnud, ei oleks ma iialgi abiellunud. Ja kui ma vaatan ta nägu, nägu, mida ma tunnen paremini kui enda oma, siis tean, et mina olen olnud tema jaoks niisama tähtis või tähtsamgi. Ja see teadmine tähendab mulle rohkem, kui ma eales seletada oskan.

Siin toas seistes mõtlen ma mõnikord, kui suur õnn see on, et olen temaga peaaegu nelikümmend üheksa aastat abielus olnud. Järgmisel kuul tuleb see tähtpäev kätte. Esimesed nelikümmend viis aastat on ta minu norskamist kuulnud, kuid pärast seda oleme maganud kumbki oma toas. Ilma tema temata ma magan rahutult. Ma aina keeran ja pööran ja igatsen tema soojuse järele ja leban enamjagu ööst avasilmi, jälgin, kuidas varju tantsivad üle lae nagu pöörisrohud kõrbes. Kui hästi läheb, magan paar tundi ja ärkan ikka enne koitu. Täitsa arusaamatu lugu.

Varsti on see kõik möödas. Mina tean seda, tema ei tea. Sissekanded mu päevikus aina lühenevad ja nende kirjapanekuks kulub üsna vähe aega. Sõnastan need üsna lihtsalt, sest päevad on kõik peaaegu ühesugused. Kuid täna õhtul ma vist kirjutan välja luuletuse, mille üks põetaja mulle leidis ja arvas, et see mulle rõõmu teeb. See kõlab nii:

Kuidas küll nii äkki võis kirg sähvatada nii sügavale? Miks nagu kaunis lilleõis mu hinge sööbis tema pale?

55

Kuna õhtud on meil siin oma päralt, on mind palutud külastada teisi patsiente. Tavaliselt ma teengi seda, sest ma olen veel lugeja ja mind vajatakse, või nii vähemalt mulle kinnitatakse. Ma käin majas ringi ja otsustan ise, kuhu sisse astuda, sest ma olen liiga vana, et alluda kindlale tunniplaanile, aga südamepõhjas ma alati tean, kes mind vajab. Nad on minu sõbrad, ja kui ma avan selle või teise ukse, näen tube, mis on samasugused kui minu oma, alati poolpimedad, kas ainsa valgusallikana säravad „Õnneratas“ ja Vanna hambad. Sisustus on kõikjal ühesugune ja televiisorid lärmavad, sest kõik on juba üsna viletsa kuulmisega.

Mehed või naised – kõik naeratavad mulle, kui ma sisse astun, ja televiisorit välja lülitades räägivad nad minuga sosinal. „Ma olen südamest rõõmus, et sa tulid,“ ütlevad nad, ja siis teevad nad juttu minu naisest. Mõnikord ma räägin neile. Vahel ma jutustan neile tema armastusest ja veetlevusest, jutustan, kuidas ta õpetas mind nägema, kui kaunis paik maailm tegelikult on. Või pajatan meie esimestest ühiseluaastatest ja seletan, et meil oli olemas kõik, mida me vajasime, kui me teineteist tähise lõunataeva all sülelesime. Mõnel erilisel puhul jutustan sosinal meie ühistest seiklustest, kunstinäitused New Yorgis ja Pariisis või kriitikute kiidulauludest mulle arusaamatutes keeltes. Aga enamasti ma lihtsalt naeratan ja ütlen neile, et tema seisukord on endine, ja nad vaatavad kõrvale, sest nagu ma tean, ei taha nad mulle oma näoilmet näidata. See meenutab neile nende enda surelikkust. Ja nii ma siis istun nende juures ja loen, et nende hirme kahandada.

Mind usu, asjata su hirm… Sest pigem pöörab päike sinust ära

ja vesi lakkab sulle sillerdamast ja lehed sulle sahisemast, kui minu sõnad sahisemast, sillerdamast sulle. Ja ma loen, et nad aru saaksid, kes ma olen. Öö otsa nägemustes rändan… Avasilmi kummardun ma kinnisilmi magajate üle, Hämmeldunud, sõge, endale võõras, kohatu ja vastuoluline, Peatun, vaatan, kummardun, tardun. Kui mu naine suudaks, siis saadaks ta mind neil õhtustel retkedel, sest üks tema paljudest

armastustest oli luule. Thomas, Whitman, Eliot, Shakespeare ja Taaveti laulude kuningas. Sõnade armastaja, keele looja. Praegu tagasi vaadates paneb mind enda luulekirg mind üllatama, paneb koguni kahetsema. Luule toob ellu palju ilu, aga ka palju kurbust. Ja ma kahtlen, kahtlen, kas see on minuvanuse inimese jaoks õiglane proportsioon. Nii kaua kui võimalik, peaks inimene nautima teisi väärtusi; ta peaks veetma oma viimased päevad päikesepaistel. Aga minu päevad kuluvad öölambi valgel.

Komberdan talle lähemale ja istun toolile voodi kõrval. Istudes hakkab selg valutama.

Meenutan endale sajandat korda, et pean selle tooli jaoks uue padja hankima. Võtan ta käe ja hoian seda peos, kondist ja habrast. See tekitab hea tunde. Ta vastab kerge pitsitusega ja tasapisi hakkab ta pöial mu sõrme hõõruma. Ma ei hakka kunagi esimesena rääkima; kogemused on mulle seda õpetanud. Enamik päevi istun vaikides, kuni päike loojub, ja niisugustel päevadel ei saa ma temast midagi teada.

Minutid mööduvad, enne kui ta lõpuks minu poole pöördub. Ta nutab. Ma naeratan ja lasen ta käest lahti, koban taskus. Võtan välja taskurätiku ja pühin ta pisarad ära. Kui ma seda teen, vaatab ta mind ja mina püüan ta mõtteid lugeda.

„See oli ilus jutt.“ Hakkab tibutama kerget vihma. Tasakesi krabistavad aknaruudul väikesed piisakesed. Võtan

jälle ta käe. Tõotab tulla hea päev, väga hea päev. Nõiduslik päev. Ma naeratan, naeratan vastu tahtmist.

„Jah, oli küll,“ kinnitan talle.

56

„Kas sina kirjutasid selle?“ Ta hääl on sosin, nagu tasane tuul lehestikus. „Jah,“ vastan mina. Ta vaatab öölaua poole. Ta rohud on väikeses topsikus. Minu omad samuti. Väikesed tabletid,

kirkalt värvilised, et me ei unustaks neid sisse võtta. Minu rohud tuuakse nüüd ka siia, tema tuppa, kuigi see pole ette nähtud.

„Ma olen seda lugu juba kuulnud, olen ju?“ „Jah,“ kinnitan jälle, nagu ma niisugustel päevadel alati teen. Kogemused on mulle õpetanud

kannatlikust. Ta vaatab mind uurivalt. Ta silmad on rohelised nagu ookeanilained. „See aitab mu hirmu vähendada,“ ütleb ta. „Ma tean.“ Langetan pea, noogutan tasakesi. Ta pöörab näo ära ja mina ootan järge. Ta laseb mu käest lahti ja küünitab veeklaasi järele.

See on öölaual rohtude kõrval. Ta rüüpab lonksu vett. „Kas see on tõestisündinud lugu?“ Ta kergitab end pisut voodis ja võtab veel ühe sõõmu. Ta

keha on veel tugev. „Ma tahan küsida, kas sa tundsid neid inimesi?“ „Jah,“ kinnitan jälle. Ma võiksin öelda rohkemgi, aga enamasti ma ei ütle. Ta on ikka veel ilus.

Siis küsib ta enesestmõistetavalt: „No ja kummaga ta siis lõpuks abiellus?“ „Sellega, kes oli talle määratud,“ vastan mina. „Ja kumb see oli?“ Ma naeratan. „Varsti saad teada,“ ütlen ma vaikselt. „Täna õhtuks saad teada.“ Ta ei tea, mida sellest vastusest arvata, aga ei päri enam midagi. Kuid nüüd muutub ta

rahutuks. Ta murrab pead, kuidas mulle järgmist küsimust esitada, ta ei tea, kuidas seda teha. Ta otsustab selle viivuks edasi lükata ja võtab väikese paberist rohutopsi.

„Kas see on minu?“ „Ei, hoopis see,“ ja ma küünitan öölaua poole, lükkan rohutopsi talle lähemale. Ma ei suuda

seda sõrmede vahele võtta. Ta võtab rohutopsi ja uurib tablette. Sellest, kuidas ta neid vaatab, loen välja, et tal pole aimugi, milleks need on määratud. Mõlema käega võtan oma rohutopsi ja puistan tabletid suhu. Tema teeb sedasama. Täna pole vastupuiklemist. See lihtsustab minu ülesannet. Nalja pärast kergitan toostiks oma rohutopsi ja loputan kruusateramaitse suust. Tee on jahtumas. Tema neelab oma tabletid hea usu peale alla ja rüüpab vett peale.

Akna taga hakkab lind laulma ja me mõlemad pöörame pead. Veidi aega istume vaikselt, nautides koos midagi kaunist. Siis see hääbub ja ta ohkab.

„Ma pean sinult veel midagi küsima.“ „küsi mis sa küsid, küll ma püüan vastata.“ „Aga raske on küsida.“ Ta hoidub minu poole vaatamast ja ma ei näe ta silmi. Sel viisil varjab ta oma mõtteid. On

asju, mis iial ei muutu. „Aega on,“ ütlen mina. Ma tean, mis küsimus see on. Lõpuks pöördub ta minu poole ja vaatab mulle silma. Ta kingib mulle lahke naeratuse,

naeratab nii, nagu naerataks lapsele, mitte armastatule. „Ma ei taha sulle haiget teha, sest sa oled minu vastu nii hea olnud aga…“ Ma ootan. Ma tean ette, et ta sõnad teevad valu. Need rebivad tüki mu südame küljestja

jätavad sinna armi. „Kes sa oled?“ Me oleme nüüd elanud Jõekalda Intensiivhooldekeskuses juba kolm aastat. Siia kolimine oli

tema enda valik – osalt sellepärast, et see oli meie kodu lähedal, aga osalt ka seepärast, et ta lootis sellega minu elu kergendada. Me üürisime oma kodu välja, sest me kumbki poleks suutnud seda müüa. Kirjutasime mõnedele dokumentidele alla ja kindlustasime sellega endale koha, kus elada ja surra. Sellega me maksame vähemalt osaliselt välja vabaduse, mille nimel olime eluaeg tööd teinud.

See oli tema poolt muidugi õige samm. Ma ei oleks üksinda mingil tingimusel toime tulnud, sest haigus on tabanud meid mõlemaid. Meie elupäeva lõpuminutid on käes ja kell tiksub. Valjusti. Ei tea, kas ma olen ainus, kes seda kuuleb.

57

Läbi sõrmede jookseb tuikav valu ja see meenutab mulle, et sellest ajast peale, kui me siia kolisime, pole me enam kordagi sõrmi kokku põiminud. See kurvastab mind. Aga see on minu, mitte tema süü. Mul on liigesepõletik kõige hullemal, reumaatilisel ja kaugelearenenud kujul. Mu käed on nüüd moondunud ja grotesksed ja ärkveloleku tundidel tuikavad enamasti valutada. Ma vaatan neid ja soovin, et nad ei oleks, et nad oleks amputeeritud, kuid sel juhul ma ei suudaks teha oma kohustuslikke väikseid toimetusi. Nii ma siis kasutan oma küüniseid, nagu ma neid vahel nimetan, ja iga päev võtan ma ta käed valust hoolimata ja püüan neid hoida nii hästi kui suudan, sest just seda ta minult ootab.

Ehkki Piiblis on öeldud, et inimene võib elada saja kahekümne aastaseks, pole mul selleks mingit tahtmist ja ma ei usu, et mu keha sellega hakkama saaks, isegi kui ma tahaksin. See on koost lagunemas, see laguneb tükkhaaval koost, püsiv erosioon sööb mu sisemust ja liikmeid. Mu käed on kasutud, mu neerud hakkavad üles ütlema ja mu süda jääb kuust kuusse ikka jõuetumaks. Ja mis veel hullem, mul on jälle vähk, seekord eesnäärmes. See on mu kolmas jõukatsumine nähtamatu vaenlasega. Ja lõpuks viib see mind hauda, kuigi mitte enne, kui ma ütlen, et nüüd on aeg. Arstid muretsevad minu pärast, aga ma ise ei muretse. Selles eluvidevikus pole mul muretsemiseks mahti.

Meie viiest lapsest on neli veel elus, ja kuigi neil pole kerge meid siin vaatamas käia, tulevad nad siiski sageli, ja ma olen selle eest tänulik. Ja isegi kui neid pole siin, tulevad nad kõik mulle iga päev elavalt silme ette, tuletavad meelde naeratusi ja pisaraid, mis käivad perekonnaeluga koos. Minu toa seinal on reas tosin pilti. Need on mu pärandus, minu panus maailma. Ma olen väga uhke. Vahel küsin endalt, kas mu naine und nähes mõtleb ka nende peale, või kas ta üldse undki näeb. Temas on väga palju sellist, mida ma ei suuda enam mõista.

Vahel küsin endalt, mida mu isa mu elatud elust mõtleks ja mis ta minu asemel teeks. Ma ei ole teda viiskümmend aastat näinud ja nüüd on ta veel vaid üks vari minu mõtetes. Ma ei suuda teda enam selgesti ette kujutada; ta nägu on tumenenud, nagu seisaks seljaga valgusallika poole. Ma ei oska öelda, kas selle põhjuseks on hääbunud mälu või lihtsalt aina pikenev ajavahemik. Mul on temast ainult üks pilt ja seegi on luitunud. Kümne aasta pärast on see kustunud nagu minagi ja mälestus temast haihtub nagu liivale kirjutatud sõnum. Kui poleks olemas päevaraamatuid, võiksin kas või vanduda, et mu elu on olnud tegelikkusest poole lühem. Tundub, nagu oleksid terved pikad elujärgud kuhugi kadunud ja isegi praegu loen ma neid sissekandeid ja imestan, kes ma neid kirja pannes olin, sest ma ei mäleta enam oma elu sündmusi. Vahel ma istun ja imestan kuhu see kõik on jäänud.

Ma ütlen: „Minu nimi on Duke.“ Ma olen alati olnud John Waine’i austaja. „Duke,“ sosistab ta endamisi. „Duke.“ Ta jääb viivuks mõttesse, kulm kipras, pilk tõsine. „Jah,“ ütlen ma, „ma olen siin sinu pärast.“ Nüüd ja alati, mõtlen ma endamisi. Mu vastus paneb ta punastama. Ta silmad lähevad märjaks ja hakkavad punetama, juba

veerevad esimesed pisarad. Mu süda kisendab tema pärast ja tuhandendat korda soovin, et ma võiksin midagi teha. Ta ütleb:

„Anna andeks, ma ei saa millestki aru, mis siin praegu minuga juhtub. Isegi mitte sinust. Kui sa minuga räägid, tundub mulle, et ma peaks sind tundma, aga ma ei tunne. Ma ei tea isegi omaenda nime.“

Ta pühib pisaraid ja ütleb: „Aita mind, Duke. Aita meenutada, kes ma olen, või vähemalt kes ma olin. Ma olen kaotanud enda.“

Ma vastan talle, nagu süda ütleb, et ta õiget nime ma salgan, nagu ma salgan enda oma. Selleks on oma põhjus.

„Sina oled Hannah, eluarmastaja, kes andis jõudu neile, kes sinu sõprusest osa said. Sa oled unenägu, õnne looja, kunstnik, kes on puudutanud tuhandeid hingi. Sa oled elanud täisverelist elu ja sa pole ise midagi tahtnud, sest su vajadused on vaimsed ja sul pruugib vaid heita pilk iseendasse. Sa oled hea ja truu, sa suudad leida ilu seal, kus teised seda ei leia. Sa oled imeliste tarkuste õpetaja, parematest asjadest unistaj.“

Siin teen hetkeks pausi ja tõmban hinge. Siis jätkan: „Hannah, asjata tunned, et oled end kaotanud, sest:

Miski iial ei või päriselt kaduda,

58

Ei ükski sünd, olemus või vorm – ei ükski maailma asi, Elu ja jõud, ei ükski nähtav ese… Vana kössis lõdisev keha, tuhk kustunud lõkkest …ükskord lööb hõõguma veel.“ Veidi aega mõtleb ta kuuldu üle järele. Sel vaikushetkel vaatan aknast välja ja märkan, et

vihmasadu on lakanud. Tuppa nõrgub päikesevalgust. Ta küsib: „Kas sina kirjutasid selle?“ „Ei, seda kirjutas Walt Whitman.“ „Kes?“ „Sõnade armastaja, mõtete vormija.“ Ta ei reageeri sellele vahetult, va vaid vaatab mind kaua aega üksisilmi, kuni meie hingamise

rütm kokku langeb. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Sisse. Välja. Sügavad hingetõmbed. Huvitav, kas ta teab, kui ilus ta minu meelest on.

„Kas sa jääd natukeseks ajaks minu juurde?“ küsib ta lõpuks. Ma naeratan ja noogutan. Tema naeratab vastu. Ta otsib mu kätt, võtab selle õrnalt pihku ja

surub oma piha vastu. Ta vaatab kõvu mügarikke, mis mu sõrmi moonutavad ja silitab neid hellalt. Tal on ikka veel ingli käed.

„Tule,“ ütlen ma ja ajan end suure pingutusega püsti. „Läheme jalutama. Õhk on karge ja pardikesed ootavad. Täna on ilus ilm.“ Nende viimaste sõnade juures vaatan talle teraselt silma.

Ta punastab. Ja mina tunnen end taas noorena. Ta sai muidugi kuulsaks. Mõned ütlesid, et ta on kahekümnendal sajandil üks parimaid

lõunaosariikide maalijaid, ja mina olin tema peale uhke, olen praegugi. Erinevalt minust, kes ma kõige lihtsamate värssidega rasket vaeva nägin, suutis mu naine luua ilu niisama hõlpsalt, kui Jumal lõi maailma. Tema maale leidub paljudes muuseumides üle maailma, kuid mina olen endale hoidnud ainult kaks tükki. Esimese, mis ta mulle üldse kinkis, ja viimase. Nad ripuvad minu toas ja hilistel õhtutundidel ma istun ja vaatan neid ja mõnikord nutan. Ma ei tea miks.

Ja nii need aastad möödusid. Me elasime oma elu – töötades, maalides, lapsi kasvatades, teineteist armastades. Ma näen fotosid jõulupühadest, perekondlikest reisidest, koolilõpetamistest ja pulmadest. Ma näen lapselapsi ja õnnelikke nägusid. Ma näen fotosid meist endist, juuksed aina hallimad, kortsud näos sügavamad. Elu, mis näib nii tavaline, et ometi nii ebatavaline.

Ma ei suutnud tulevikku ette näha, aga kes siis suudab? Ma ei ela praegu niisugust elu, nagu ma lootsin. Ja mida ma siis lootsin? Pensionipõlve. Külakäike lastelaste juurde, võib-olla varasemast pikemaid reise. Tema armastas alati reisida. Mõtlesin, et võib-olla leian endale mingi hobi, ma ei teadnud küll millise, kuid võib-olla laevaehituse. Laevad pudelis, väikesed üksikasjalised mudelid, mis nende kätega on nüüd mõeldamatud. Aga ma pole kibestunud.

Meie elu ei saa mõõta meie kõige viimaste aastatega, selles olen veendunud. Ja küllap ma vist oleksin pidanud aimama, mis meid elu lõpul ootab. Praegu tagasi vaadates tundub see ju päris ilmne, kuid algul ma pidasin tema hajameelsust igati mõistetavaks, mitte ebatavaliseks. Ta tikkus unustama, kuhu ta oli pannud võtmed, aga kellega siis seda ei juhtu? Ta ei pidanud meeles ühe naabri nime, aga seda inimest me eriti hästi ei teadnud ega käinud temaga läbi. Vahel eksis ta tšekke välja kirjutades aastaarvuga, kuid sellelegi ei andnud ma mingit erilist tähtsust, vaid pidasin seda tavaliseks vääratuseks, mida ikka juhtub, kui mõtted on mujal.

Alles siis, kui tekkisid juba ilmsemad sümptomid, hakkasin kahtlustama kõige halvemat. Triikraud külmkapis, riietusesemed nõudepesumasinas, raamatud ahjus. Ja veel muudki. Aga tol päeval, kui leidsin ta kolm kvartalit kodust eemal, autos rooli taga pisaraid valamas, sest ta ei leidnud enam koduteed – alles tol päeval hakkas mul esimest korda tõeliselt hirm. Ja temalgi hakkas hirm, sest kui ma autoaknale koputasin, vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Oh jumal, mis minuga sünnib? Palun aita mind.“ Mu süda tõmbus kokku, kuid ma ei julgenud eeldada kõige halvemat.

Kuus päeva hiljem vaatas arst ta läbi ja alustas põhjalikke analüüse. Tol ajal ma ei saanud neist aru ja ei saa praegugi, aga küllap vist sellepärast, et ma kardan tõtt teada saada. Ta veetis doktor Barnwelli juures peaaegu tund aega ja läks järgmisel päeval tagasi. See oli minu elu kõige pikem päev. Ma lehitsesin ajakirju, mida ma lugeda ei suutnud, ja mängisin mänge, mille peale ma ei

59

suutnud mõelda. Lõpuks kutsus arst meid koos oma kabinetti ja pakkus istet. Allie hoidis mul usaldavalt käe alt kinni, kuid ma mäletan selgesti, et mu enda käed värisesid.

„Mul on väga kahju, et ma pean seda teile ütlema,“ alustas doktor Barnwell, „aga paistab, et siin on tegemist Alzheimeri tõve varase staadiumiga…“

Ma sain nagu puuga pähe ega suutnud tajuda enam midagi muud kui laelambi kumavat valgust. Need sõnad kajasid mu peas vastu : Alzheimeri tõve varane staadium.

Kogu minu maailm hakkas pöörlema ja ma tundsin, kuidas Allie mu käsivart pigistas. Ta sosistas rohkem nagu ise endale: „Oh Noah, oh Noah…“

Ja kui pisarad voolama hakkasid jõudis see sõna taas minuni: …Alzheimer. See on laastav haigus, tühi ja elutu nagu kõrb. See varastab südame ja hinge ja mälu. Kui ta

minu rinna najal nuuksus, ei osanud ma talle midagi öelda, ma vaid hoidsin tal ümbert kinni ja õõtsutasin teda tasakesi.

Arst oli morn. Ta oli hea inimene ja see oli tema jaoks raske hetk. Ta oli noorem kui mu noorim laps ja tema juuresolekul tundsin end vanana. Ma olin vapustatud, mu armastus vabises ja ma ei suutnud mõelda muud kui et

Iial ei saa uppuja teada, milline veepiisk ta viimase hingetõmbe peatas… Targa luuletaja sõnad, kuid mingit lohutust need mulle ei pakkunud. Ma ei tea, mida nad

tähendasid ja miks nad mulle meenusid. Me õõtsutasime end edasi-tagasi ja Allie, mu unelm, mu ajatu kaunitar, ütles mulle, et ta kahetseb väga. Ma teadsin, et tal pole vaja millegi eest andestust paluda, ja ma sosistasin talle kõrva:

„Ära muretse midagi,“ aga ise ma olin hirmul. Ma olin õõnes, mul polnud midagi välja pakkuda, ma olin tühi nagu prügihunnikusse visatud ahjutoru.

Doktor Branwelli järgnevatest selgitustest mäletan ainult pudemeid. „See on progresseeruv ajukahjustus, mis mõjutab mälu ja isiklikust… Mingit ravimit ega

protseduuri selle vastu ei ole… Pole võimalik ennustada, kui kiiresti see kulgeb… isikuti väga erinevalt… Soovin, et teaksin sellest rohkem… On paremaid ja halvemaid päevi… Aja jooksul see süveneb… Mul on kahju, et pean olema see, kellelt te seda kuulete…“

Mul on kahju… Mul on kahju… Mul on kahju… Kõigil on kahju. Mu lapsed olid vapustatud, mu sõbrad hakkasid kartma iseenda pärast. Ma ei

mäleta, kuidas me arsti kabinetist lahkusime, ei mäleta, kuidas koju sõitsin. Kõik mu mälestused sellest päevast on kustunud ja selle poolest olen ma oma naisega ühtemoodi.

Sellest on nüüd neli aastat möödas. Me oleme püüdnud kohaneda nii hästi kui võimalik, kui kohaneda on üldse võimalik. Allie organiseeris kõike, nagu ta seisukord seda lubas. Tema korraldas ümberkolimise kodust siia majja. Ta tegi uue testamendi ja pitseeris selle kinni. Ta jättis täpsed juhendid oma matuste kohta ja need ootavad minu kirjutuslaua kõige alumises sahtlis. Ma ei ole neid näinud. Kui ta sellega valmis sai, hakkas ta kirju kirjutama. Sõpradele ja lastele. Vendadele ja õdedele ja nõbudele. Kirjutas õe- ja vennatütardele ja naabritele. Ja ühe kirja kirjutas ta minule.

Mõnikord, kui sobiv meeleolu tekib, loen seda, ja neil kordadel meenub mulle, kuidas Allie külmal talveõhtul pragiseva kaminatule ees istus, veiniklaas käepärast, ja luges kirju, mis ma talle aastate vältel olin kirjutanud. Ta oli need kirjad alles hoidnud, ja nüüd on need minu hoida, sest ta võttis mult lubaduse, et ma seda teen. Ta ütles, et küllap ma juba tean, mis nendega teha. Tal oli õigus; tuleb välja, et nagu temale, nii pakub minulegi rõõmu neid vahel siit-sealt lugeda. Need kirjad pakuvad mulle põnevust, sest kui ma neid lappan, siis mõistan, et romantika ja kirglikus on mõeldavad ükskõik mis eas. Kui ma praegu Allie’t vaata, siis tundub, et ma pole teda kunagi rohkem armastanud, kuid neid kirju lugedes hakkan mõistma, et mu tundumused on alati olnud samasugused.

Viimati lugesin neid kolme päeva eest, hilisõhtul, kui ma oleksin juba ammu pidanud magama. Kell oli juba peaaegu kaks, kui läksin kirjutuslaua juurde ja otsisin üles kirjapaki, kulunud, paksu ja kõrge, päästsin lahti paela, mis ka ise oli pool sajandit vana, ja nägin kirju, mis ta ema oli kunagi nii ammu ära peitnud, ja kirju hilisemast ajast, terve elu kirjades, kirjades, kus ma oma

60

armastust kuulutasin, kirjades, mis tulid otse südamest. Sorisin neid naeratades, valisin ja valisin ja lõpuks avasin selle, mis pärines meie esimesest pulmapäevast.

Lugesin lühikese katke: Kui ma sind praegu vaatan – kui sa liigud pikkamisi, uus elu sinu sees kasvamas –, siis loodan, et sa tead, kui palju sa mulle tähendad ja kui eriline aasta see minu jaoks on olnud. Pole õnnelikumat meest kui mina, ja ma armastan sind kõigest südamest. Panin kirja kõrvale, lappasin edasi läbi kirjapaki ja leidsin teise, seekord ühest külmast õhtust

kolmkümmend üheksa aastat tagasi. Sinu kõrval istudes, sellal kui meie noorim tütar koolijõulupuul viisist välja läks, vaatasin sinu poole ja nägin su näol uhkust, mida oskavad tunda ainult need, kes kannavad südames sügavaid tundeid, ja teadsin, et maailmas ei saa olla minust õnnelikumat meest Ja pärast seda, kui suri meie poeg, see laps, kes oli ema nägu… See oli raskeim aeg, mis meil iial tuli üle elada, ja tänapäevalgi kõlavad need sõnad siiralt: Leina ja mure hetkel hoian ma su ümbert kinni ja õõtsutan sind tasakesi ja võtan su leina ja teen selle enda omaks. Kui sa nutad, nutan minagi, ja kui sul on valus, on minulgi valus. Ja kahekesi koos me püüame talitseda pisarate ja ahastuste voogi ja kõndida edasi mööda elu auklikku tänavat. Siis peatun hetkeks, meenutan poega. Ta oli siis neli aastat vana, alles lapsuke. Mina olen

elanud temast kakskümmend korda kauem, aga kui minult oleks küsitud, oleksin vahetanud oma elu tema elu vastu. On kohutav elada omaenda lapsest kauem, see on tragöödia, mida ma kellelegi ei soovi.

Teen mis suudan, et pisaraid tagasi hoida. Lappan edasi, et oma meelt rahustada ja leian järgmise, meie kahekümnendast pulmapäevast. Leian midagi niisugust, mida on palju kergem meenutada.

Kui ma näen sind, minu kallis, enne kui oleme duši all käinud, või sinu ateljees, värviplekiline, juuksed pulstunud ja silmad väsinud, siis tean, et sa oled maailma kõige kaunim naine Nii jätkus see elu ja armastuse korrespondents ja ma lugesin veel tosinate kaupa kirju, millest

mõned olid kurvad, aga enamik soojendas südant. Kella kolmeks olin väsinud, aga seks ajaks olin paki ülevalt alla läbi võtnud. Jäi veel üksainus kiri, viimane, mille ma talle olin kirjutanud, ja nüüd teadsin, et ma pean jätkama. Avasin pitseeritud ümbriku ja võtsin välja kaks kirjapoognat. Panin teise poogna kõrvale, seadsin esimese heledamasse lambivalgusse ja hakkasin lugema.

Kallis Allie! Rõdul on vaikne, ainult pimeduse varjust kostab kahinaid ja seekord tuleb mul sõnadest

puudu. See on minu jaoks kummaline kogemus, sest kui ma mõtlen sinu peale ja meenutan meie ühist elu, on ju nii palju mida mäletada. Terve eluaeg mälestusi. Aga kuidas seda sõnadesse panna? Ma ei tea, kas ma olen selleks suuteline. Ma ei ole luuletaja, kuid tegelikult oleks vaja luuletust, et täielikult väljendada seda, mida ma sinu vastu tunnen. Nii lähevadki mu mõtted uitama ja mulle meenub, kuidas ma täna hommikul kohvi keetes meie ühise elu peale tagasi mõtlesin. Kate oli seal ja samuti

61

Jane, ja kui ma kööki läksin, jäid mõlemad vait. Ma nägin, et nad olid nutnud, ja sõnagi lausumata istusin nende kõrvale laua äärde ja võtsin neil käest kinni. Ja kas sa tead, mis ma nägin, kui neid vaatasin? Ma nägin neid sellisena, nagu sinagi kunagi ammu olid, nagu sa olid tol päeval, kui me jumalaga jätsime. Nad on sinu moodi, samasugused nagu sina tookord olid, ilusad ja peenetundelised ja valusalt haavatud nagu inimesed ikka, kui neilt midagi väga olulist ära võetakse. Ja ma ei saa isegi õieti aru mispärast, kuid äkki ma tundsin, et pean neile jutustama ühe loo.

Ma kutsusin Jeffi ja Davidi kööki, sest ka nemad olid seal. Ja kui lapsed olid valmis kuulama, jutustasin neile meist ja sellest, kuidas sa kunagi ammu minu juurde tagasi tulid. Jutustasin neile meie jalutuskäigust ja õhtusest vähkide söömisest köögis, ja nad kuulasid naeratades, mis ma neile rääkisin kanuuretkest ja sellest, kuidas me kaminatule eest istusime, kui väljas möllas torm. Ma rääkisin neile, kuidas su ema meid järgmisel päeval Loni asjus hoiatamas käis – näis, et nad olid niisama üllatatud, kui meie tookord olime – jah, ja ma jutustasin neile koguni, mis tol päeval, pärast seda, kui sa linna tagasi sõitsid, veel juhtus.

See osa kogu loost püsib isegi pärast kõiki neid aastaid mu mälus tänaseni värskena. Ehkki mind seal ei olnud ja sa jutustasid mulle sellest ainult üks kord, on mul meeles, kuidas ma imetlesin jõudu, mida sa tol päeval üles näitasid. Ma ei suuda praegugi veel kujutleda, mis su hinges sündis, kui sa läksid fuajeesse ja nägid seal Loni, või mis tunne sul oli, kui sa temaga rääkima hakkasid. Sa ütlesid mulle, et te läksite kahekesi võõrastemajast välja ja istusite pingile vana metodisti kiriku juures ja et ta hoidis su kätt ka siis, kui sa talle seletasid, et sa pead siia jääma.

Ma tean, et ta oli sulle lähedane, ja see, kuidas ta käitus, tõendab mulle, et ka sina olid talle väga lähedane. Ei, ta ei suutnud mõelda, et peab sind kaotama – ja kuidas ta võiski? Isegi kui sa talle seletasid, et oled mind alati armastanud ja et sa ei saa teda petta, ei lasknud ta su käest lahti. Ma tean, et ta oli solvunud ja vihane ja püüdis vähemalt tunni aja vältel su meelt muuta, aga kui sa kindlaks jäid ja ütlesid: „Ma ei saa koos sinuga tagasi tulla, mul on südamest kahju,“ siis mõistis ta, et sa oled oma otsuse teinud. Sa ütlesid, et ta vaid noogutas sõnatult ja et te istusite kahekesi tükk aega vaikides. Ma olen sageli juurelnud, mida ta seal sinu kõrval istudes mõtles, kuid ma olen kindel, et ta tundmused olid samasugused nagu minul ainult paar tundi varem. Ja sa rääkisid mulle, et kui ta sind lõpuks auto juurde saatis, ütles ta sulle, et mina olen õnnelik mees. Ta käitus aumehelikult ja ma sain aru, mis sul oli nii raske valida.

Mul on meeles, et kui ma oma jutustusega lõpule jõudsin, oli köögis väga vaikne, kuni Kate viimaks tõusis ja mind kallistas. „Oh isa,“ ütles ta pisarsilmil, ja kuigi ma ootasin, et nad veel pärima hakkavad, ei esitanud nad ühtegi küsimust. Selle asemel andsid nad mulle midagi palju väärtuslikumat.

Järgmise nelja tunni jooksul rääksiid nad mulle üksteise võidu, kui tähtsad meie kahekesi neile lapsepõlves olime olnud. Kordamööda jutustasid nad mulle asjadest, mis ma ise olin ammu unustanud, ja lõpuks hakkasin nutma, sest mõistsin, kui hästi me olime neid kasvatanud. Ma olin nende peale uhke ja sinu peale uhke ja õnnelik, et me olime niisugust elu elanud. Ja seda ei võta miski meilt iial ära. Mitte miski. Ma soovin vaid, et ka sina oleksid siin olnud ja koos minuga sellest rõõmu tundnud. Kui nad ära läksid, õõtsutasin end vaikselt kiiktoolis ja meenutasin meie ühist elu. Niisugustel puhkudel oled sa alati siin minu juures, vähemalt mu südames, ja ma ei suuda meenutada ainustki korda, kus sa ka poleks olnud osa minust. Ma ei tea, milline inimene minust oleks saanud, kui sa poleks tol päeval minu juurde tagasi tulnud. Aga ma olen veendunud, et ma oleksin elanud ja surnud kahetsusevaluga, mida ma õnneks iial kogeda ei saa. Ma armastan sind, Allie. Ma olen see, kes ma olen, ainult sinu tõttu. Sina oled iga ajend, iga lootus ja iga unistus, mis mul iganes on olnud, ja ükskõik, mis tulevik meile toob, iga koos veedetud päev on mu elu suurim päev. Ma olen alati sinu päralt. Ja sina mu kallis, oled alati minu päralt. Noah

Panen kirja käest ja meenutan, kuidas me istusime Allie’ga rõdul, kui ta esimest korda seda kirja luges. Oli õhtueelne aeg, suvetaevast joonisid punased vöödid ja päeva viimased riismed kustusid. Taevas muutis aeglaselt värvi ja ma mäletan, kuidas ma päikseloojangut jälgides mõtlesin sellele üürikesele võbelevale hetkele, kus päeva äkki asendab öö. Ma mõistsin siis, et hämarik on üksnes silmapete, sest päike on kas silmapiiri kohal või selle taga. Ja see tähendab, et päev ja öö on seotud nii nagu üldse väga vähesed asjad. Üht ei saa olla ilma teiseta, aga nad ei saa olemas olla ühel ja samal ajal. Ma mäletan, et juurdlesin, mis tunne see võiks olla. Alati koos, aga ometi alati lahus.

62

Nüüd tagasi vaadates tundub olevat saatuse iroonia, et at juhtus seda kirja lugema täpselt siis, kui see küsimus mulle pähe torkas. Ja saatuse iroonia on see muidugi selle pärast, et nüüd ma tean vastust. Nüüd ma tean, mis tunne on olla öö ja päev; alati koos, igaveseks lahus.

See on kaunis koht, kus me pärastlõunal istusime, Allie ja mina. See on mu elu haripunkt. Nad on siinsamas, jõel: linnud, haned, mu sõbrad. Nende kehad libisevad jahedas vees, mis tükati peegeldub sulestiku värve ja näitab neid suurematena, kui nad tegelikult on. Ka Allie on haaratud nende imest ja tasapisi õpime jälle teineteist tundma.

„Sinuga on hea rääkida. Ma tunnen sellest puudust ka siis, kui me alles hiljuti koos olime.“ Ma olen siiras ja ta teab seda. Aga ta on ikka veel ettevaatlik. Ma olen talle võõras. „Kas me

käime siin sageli?“ küsib ta. „Kas me istume siin tihti ja vaatame linde? Ma tahan küsida, kas me tunneme teineteist hästi?“

„Jah ja ei. Eks igaühel ole oma saladused, aga meie tunneme teineteist juba aastaid.“ Ta silmitseb oma käsi, siis minu omi. Mõtleb selle üle viivu aega, kallutab pead sellise nurga

all, et näib jälle noor. Me kumbki ei kanna sõrmust. Sellekski on oma põhjus. Ta küsib: „Kas sa oled kunagi abielus olnud?“ Noogutan „Jah olen.“ „Milline su naine oli?“ Ma räägin tõtt. „Ta oli mu unelm. Tema tegi minust selle, kes ma olen. Ja teda käte vahel hoida oli minu jaoks

loomulikum kui mu enda südame tuksumine. Ma mõtlen alatasa tema peale. Isegi praegu, kui ma siin istun, mõtlen tema peale. Iial poleks võinud olla kedagi teist.“ Ta mõtleb selle üle järele. Ma ei tea, milliseid tundumusi see temas äratab. Kui ta viimaks rääkima hakkab, on ta hääl ingellik, sensuaalne. Huvitav, kas ta teab, et ma mõtlen selliseid mõtteid.

„Kas ta on surnud?“ Mis on surm? Ma ei tea, aga ma ei ütle seda. Selle asemel vastan: „Minu naine elab minu

südames. Ta elab seal alati.“ „Sa armastad teda ikka veel, eks ju?“ „Muidugi. Aga ma armastan paljusid asju. Ma armastan sinuga siin istuda. Ma armastan

jagada selle paiga ilu inimesega, kes on mulle lähedane. Ma armastan vaadata, kuidas kalakotkas alla sööstab ja jõest oma õhtusöögi leiab.“

Ta vaikiv veidi aega. Ta pöörab pead, nii et ma ei näe tema nägi. See on ta aastatepikkune harjumus.

„Miks sa seda teed?“ Ei mingit hirmu, lihtsalt uudishimu. See on hea. Ma tean, mida ta mõtleb, aga küsin sellegipoolest.

„Mida?“ „Miks sa veedad aega minu seltsis?“ Ma naeratan. „Ma olen siin, sest see on minu koht. Siin pole midagi keerulist. Meil mõlemal on hea olla. Ära

alahinda neid hetki, mis ma sinuga veedan – see pole raisatud aeg. Seda ma tahangi. Ma istun siin ja me ajame juttu ja mina mõtlen endamisi: mis võiks veel parem olla, kui see, mida ma praegu teen?“

Ta vaatab mulle silma ja hetkeks, ainult hetkeks vilksatab ta silmist midagi. Üle näo levib kerge naeratus.

„Mulle meeldib olla sinuga koos, aga kui sa tahad mind uudishimulikuks teha, siis see on sul korda läinud. Ma tunnistan, et sinuga on tore koos olla, aga ma ei tea sinust midagi. Ma ei oota, et sa mulle oma elulugu jutustad, aga mis sa nii salapärane oled?“

„Ma lugesin kunagi, et naised armastavad salapäraseid võõraid.“ „No kuule, tegelikult sa mu küsimusele ei vastanud. Enamasti oled sa kõik mu küsimused

vastamata jätnud. Sa pole mulle koguni öelnud, kuidas see hommikune lugu lõppes.“ Kehitan õlgu. Pisut aega istume vaikides. Lõpuks ma küsin: „Kas see on tõsi?“ „Mis asi?“ „Et naised armastavad salapäraseid võõraid?“ Ta mõtleb selle üle järele ja hakkab naerma. Siis vastab ta, nagu minagi tema asemel

vastaksin.“

63

„Mõnele naisele vist meeldib.“ „Aga sinule?“ „Mis sa kimbutad mind. Ma ei tunne sind veel piisavalt.“ Ta narritab mind ja ma naudin seda. Me istume vaikides ja vaatame maailma enda ümber. Et seda kunsti selgeks õppida, on

kulunud terve elu. Paistab, et ainult vanad suudavad sõnagi lausumata istuda teineteise kõrval, midagi enamat tahtmata. Läbematud ja tormakad noored peavad alati vaikimise katkestama. Aga see on raiskamine, sest vaikus on puhas. Vaikus on püha. See liidab inimesi, sest ainult need, kes tunnevad end teineteise seltsis hästi, suudavad istuda sõnatult. See on suur paradoks.

Aeg möödub ja vähehaaval hakkab meie hingamise rütm ühtlustuma just nagu hommikulgi. Sügavad lõõgastunud hingetõmbed, ja tuleb hetk, kus ta tukastama jääb, nagu inimestega sageli juhtub, kui nad tunnevad end teineteise seltsis mõnusalt. Kahtlen, kas noored inimesed oskavad seda nautida. Kui ta lõpuks ärkab, sünnib ime.

„Kas sa näed seda lindu?“ Ta osutab käega ja mina teritan pilku. Päris uskumatu, et ma seda näha suudan, aga ma suudan, sest päike paistab heledasti. Minagi osutan käega.

„Jõgitiir,“ ütlen vaikselt ja me keskendame tähelepanu linnule, vaatame, kuidas ta liugleb üle Pricesi jõe. Just nagu vana harjumust taas avastades, panen käe ta põlvele. Ja ta ei sunni mind kätt ära tõmbama.

Tal on õigus, ma olen tõepoolest põiklev. Niisugustel päevadel nagu täna, kus tal ei puudu

midagi peale mälu, jäävad mu vastused ebamääraseks, sest neil viimastel aastatel olen oma naisele keelevääratustega tihti haiget teinud ja ma olen kindlasti otsustanud, et seda ei tohi enam juhtuda. Seepärast ohjeldan ennast ja vastan ainult sellele, mida minult küsitakse, mõnikord mitte eriti õnnestunult, ega lisa omaltpoolt midagi.

See on kahe otsaga asi, ühest küljest hea, teisest küljest halb, kuid ometi hädavajalik, sest teadasaamine teeb valu. Selleks et mitte valu teha, piiran oma vastuseid. On päevi, kus ta ei kuule midagi oma lastest ega saa teada, et me oleme abielus. See kurvastab mind, aga ma jään enda juurde kindlaks.

Kas see tähendab, et ma olen ebaaus? Võib-olla, aga ma olen näinud, kuidas teda nagu kosk muserdab teadmine tema möödunust elust. Kas ma ise suudaksin peeglisse vaadata, ilma et mu silmad punetama lööks ja lõug värisema hakkaks, teades, et ma olen unustanud kõik, mis mulle kunagi tähtis oli? Mina ei suuda ja ei suuda temagi, sest selle odüsseia algus oli ka minu enda algus. Tema elu, ta abielu, ta lapsed. Ta sõbrad ja ta töö. Küsimused ja vastused televiktoriini: „Kuulus või kummaline“ stiilis.

Need olid meile mõlemale rasked päevad. Ma olin tema elu entsüklopeedia, tundetu objekt, kus küll sisaldus kes, mis ja kus, ehkki tegelikult oli oluline hoopis miks – asjad, mida ma ei teadnud, millele ma vastata ei osanud ja mis ainsana kõike muud väärtustasid. Ta vaatas oma unustatud järeltulijate pilte, võttis kätte pintslid, mis ei andnud vähimatki inspiratsiooni, ja luges armastuskirju, mis ei elustanud mingit kadunud õnne. Need tunnid röövisid talt jõu, ta jäi aina kahvatumaks, kibestus aina rohkem, ja päev lõppes hullemini, kui oli alanud. Meie päevad läksid kaotsi ja temagi kaotas pinna jalge alt. Ja isekalt hakkasin minagi rändama huupi. Ma muutusin. Minust sai Magalhães või Kolumbus, inimaju saladuste uurija, ja aeglaselt ja kobamisi õppisin, kuid õppisin lõpuks siiski, kuidas siin käituda. Mulle sai selgeks see, mis lapse jaoks silmnähtav. Et elu on lihtsalt kogum tillukesi elusid, mida elatakse ühe päeva kaupa. Et iga üksik päev tuleb pühendada ilu otsingule lilledes ja luules ja jutuajamises loomadega. Et pole midagi paremat, kui päev, mis on pühendatud unelmatele ja päikeseloojangule ja karastavatele tuulehoogudele. Aga eelkõige õppisin, et elu tähendabki istumist pingil igivana jõe kalda, käsi tema põlvel, ja mõnikord, kui satub olema hea päev, ka armumist temasse.

„Mille peale sa mõtled?“ küsib ta. On juba õhtueelne aeg. Me oleme oma pingi juurest

lahkunud ja komberdame mööda valgustatud jalgteid, mis looklevad ümber selle hoonetekobara. Ta hoiab mul käe alt kinni ja mina olen tema saatja. Me teeme seda tema algatusel. Võib-olla olen ma teda ära võlunud, võib-olla kannab ta hoolt, et ma ei komistaks. Nii või teisiti – see paneb mind endamisi naeratama.

„Ma mõtlen sinu peale.“

64

Selle peale ta vaid pigistab mu käsivart ja ma mõistan, et see, mis ma ütlesin, meeldib talle. Meie ühine elu aitab mul lugeda vihjeid, isegi kui tema ise neid ei mõista. Ma räägin edasi: „Ma tean, et sa ei mäleta, kes sa oled, aga mina mäletan. Ja kui ma sind vaatan, on mul hea tunne.“

Ta patsutab mu käsivart ja naeratab. „Sa oled hea inimene ja sul on soe süda. Ma loodan, et ma varasematel aegadel tundsin sinust niisama palju rõõmu kui praegu.“

Jalutame veel veidi maad edasi. Lõpuks ütleb ta. „Ma pean sulle midagi tunnistama.“ „Ma kuulan.“ „Mulle on vist üks austaja tekkinud.“ „Austaja?“ „Jah.“ „Või nii.“ „Sa ei usu?“ „Usun küll.“ „Sa peadki uskuma.“ „Mispärast?“ „Sest ma arvan, et see oled sina ise.“ Ma mõtlen selle vastuse üle järele, me kõnnime vaikides, teineteist toetades. Möödume

peakorpusest, läheme üle õue. Jõuame aeda, kus peamiselt kasvavad metsalilled, ja ma sunnin ta seisatama. Ma nopin lilli – punaseid, roosasid, kollaseid, lillasid. Ma ulatan kimbu temale ja ta nuusutab neid. Ta nuusutab neid suletud silmi ja sosistab: „Kui ilusad!“ Me jätkame oma jalutuskäiku. Ühe käega hoiab ta mind, teisega lillekimpu. Inimesed vaatavad meid, sest me oleme kehastunud ime, või nii mulle vähemalt kinnitatakse. Ehkki ma ise enamasti ei tunne, et mul on vedanud.

„Sa arvad, et mina olengi see austaja?“ „Jah.“ „Mispärast?“ „Sest ma leidsin selle sinu peidetud asja üles.“ „Mis asja?“ „Selle,“ ütleb ta ja ulatab mulle pabeririba. „Ma leidsin selle padja alt.“ Ma loen selle läbi ja see kõlab nii:

Keha tardub surmavalus, ometi pean oma tõotust päevade lõpuni. Su õrnast suudlusest kindlasti tean, et sellest ei tagane sinagi.

„Kas neid on veel?“ küsin mina. „Ja selle leidsin mantlitaskust.“

Me hing on üks, kui koiduvalgel ma poolenisti sinuks muutun; Ja peatan su käe kuumal palgel, siis omaenda südant puutun.

„Ah nii.“ Rohkem ma ei ütle. Meie jalutuskäigu ajal vajub päike aina madalamale. Varsti on päevavalgusest järel veel vaid

hõbedane hämarus, aga meie räägime ikka veel luulest. Romantika kütkestab teda. Kui me sissepääsu juurde jõuame, olen väsinud. Ta teab seda. Ta sunnib mind mu käsivart

pigistades seisatama ja talle otsa vaatama. Kui ma seda teen, siis mõistan, kui kühmu ma olen jäänud. Me oleme nüüd ühepikkused. Mõnikord ma olen rõõmus, et ta ei tea, kui väga ma olen muutunud. Ta pöördub minu poole ja vaatab mind kaua.

„Mis sa teed?“ „Ma ei taha sind unustada, sind ega seda päeva. Ja ma püüan sind endale meelde jätta.“ Kas seekord õnnestub? Ma kahtlen. Ja tean siis, et ei õnnestu. See ei saa õnnestuda. Aga ma

ei avalda talle oma mõtteid. Selle asemel naeratan, sest neid sõnu on magus kuulda. „Tänan sind.“

65

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Ma ei taha sind jälle unustada. Sa oled mulle väga tähtis. Ma ei tea, mis ma oleksin täna ilma sinuta teinud.“

Tunnen kerget pigistust. Nende sõnade taga on tunded, samasugused tunded, kui need, mis mind ennast alati valdavad, kui ma tema peale mõtlen. Ma tunnen, et ainult sellest ma elan ja sel hetkel ma armastan teda kõigest südamest. Soovin kõigest hingest, et mul oleks jõudu teda süles paradiisi kanda.

„Ära ena midagi ütle,“ keelab ta. „Katsume ainult seda hetke tunda.“ Ma teen seda ja tunnen end nagu paradiisis. Tema haigus on nüüd algusaegadega võrreldes tublisti süvenenud. Kuigi Allie juhtum on

teistest märksa erinev. Siin on peale tema veel kolm patsienti sama tõvega, ja need kolm on kõigi mu seniste praktiliste kogemuste summa. Erinevalt Allie’st on neil Alzheimeri tõbi eriti kaugele arenenud kujul ja nad on peaaegu täielikult hääbunud. Hommikul ärkavad nad hallutsinatsioone nähes ja meeltesegaduses. Nad kordavad aina üht ja sama. Kaks neist kolmest ei suuda enam iseseisvalt toituda ja surevad peagi. Kolmandal on kalduvus ringi hulkuda ja ära eksida. Kord leiti ta võõras autos veerand miili kauguses. Sellest peale on ta voodi külge kinni seotud. Kõik kolm on vahel väga tigedad, vahel aga jälle nagu eksinud lapsed, kurvad ja üksildased. Harva tunnevad nad ära hooldekodu töötajad või inimesi, kes neid armastavad. See on väga piinav haigus ja sellepärast on nende lastel nagu minu omadelgi raske siin külas käia.

Ka Allie’l on muidugi probleeme, e probleeme, mis aja jooksul arvatavasti aina tõsisemaks muutuvad. Hommikuti on tal kohutavaid hirmuhoogusid ja ta nutab lohutamatult. Ta näeb tillukesi inimesi, vististi mingeid gnoomitaolisi olevusi, kes teda jälgivad, ja ta kisendab, et neid eemale peletada. Ta käib meelsasti vannis, aga ei taha kindlatel kellaaegadel süüa. Ta on nüüd kõhn. Minu meelest kaugelt liiga kõhn ja headel päevadel teen mis suudan, et teda poputada.

Aga selle sarnasused lõppevad. Ja sellepärast nähaksegi Allie juhtumis imet: mõnikord – mõni harv kord, kui ma olen talle ette lugenud, polegi ta seisund eriti halb. Sellele pole seletust. „See on täiesti võimatu,“ ütlevad arstid. „Tal ei või olla Alzheimeri tõbi.“ Aga tal ometi on. Enamikul päevadel ja igal hommikul on see väljaspool kahtlust. Selles suhtes on kõik ühel meelel.

Aga mille poolest ta seisund siis teistest erineb? Mispärast ta mõnikord pärast minu ettelugemist muutub? Ma räägin arstidele, mis selle põhjuseks on – südamepõhjas ma tean seda, aga mind ei usuta. Arstid otsivad abi teaduselt. Neli korda on siin käinud spetsialiste Chamber Hillist, et seletust leida. Neli korda on nad lahkunud sama targalt kui enne. Mina ütlen neile: „Tel pole võimalik seda mõista, toetudes ainult oma teadmistele ja raamatutele,“ aga nemad vangutavad pead ja vastavad: „Alzheimeri tõbi ei kulge niimoodi. Tema seisundis pole lihtsalt võimalik vestlust arendada või end päeva jooksul oluliselt koguda. Mitte kunagi.“

Aga Allie suudab seda. Mitte iga päev ja kaugeltki mitte alati ja kahtlemata üha vähem kui vare. Aga mõnikord siiski. Ja neil päevadel ei puudu tal midagi peale mälu, nagu oleks tal lihtsalt amneesia. Kuid ta tunded on normaalsed, ta mõtted on normaalsed, ja just neil päevadel tean, et see, mis ma teen, on õige.

Kui me tema tuppa tagasi jõuame, on õhtusöök juba ootamas. Nagu sellistel päevadel alati,

on kokku lepitud, et sööme siin kahekesi, ja selleski asjas ei saa ma midagi enam nõuda. Siinsed inimesed hoolitsevad kõige eest. Nad on minu vastu head ja ma olen tänulik.

Toas on summutatud valgus, laual, mille äärde me istume, põleb kaks küünalt. Ja tagaplaanil mängib vaikselt muusika. Tassid ja taldrikud on plastmassist ja karahvinis on õunamahl. Aga seadus on seadus ja Allie nähtavasti ei nurise. Seda vaatepilti nähes ahhetab ta tasakesi, ta silmad lähevad pärani.

„Kas sina tegid seda?“ Ma noogutan ja ta astub tuppa. „Siin on ilus.“ Pakun talle oma käsivart ja juhin ta akna alla. Kui me sinna jõuame, ei lase ta minust lahti. Ta

puudutus on meeldiv ja me seisame lähestikku, vaatame kristallselget kevadist õhtut. Aken on pisut praokil ja ma tunnen, kuidas kerge tuulehoog paitab mu põske. Kuu on tõusnud, me seisame kaua ja vaatame, kuidas lahti rullub õhtune taevas.

„Ma olen kindel, et ma pole iialgi midagi nii kaunist näinud,“ ütleb ta, ja ma nõustun temaga.

66

„Ka mina mitte,“ tunnistan, aga silmitsen hoopis teda. Ta teab, mida ma mõtlen ja ma märkan, et ta naeratab. Hetke pärast sosistab ta. „Ma vist tean, kelle juurde Allie selle loo lõpus läks.“

„Tead?“ „Jah.“ „Kelle juurde siis?“ „Noah juurde.“ „Kas sa oled päris kindel?“ „Täitsa kindel.“ Ma naeratan ja noogutan. „Jah, seda ta tegi,“ ütlen tasa ja ta naerab mulle vastu. Ta nägu

särab. Teatava pingutusega tõmban ta tooli lauast eemale. Ta võtab istet ja mina istun tema vastu.

Ta sirutab käe üle laua minu poole, ma võtan selle pihku, ja ma tunnen, kuidas tal pöial hakkab liikuma nagu tookord, nii paljude aastate eest. Tükk aega vaatan teda sõnatult, oma möödunud elu hetki läbi elades ja taas läbi elades, meenutan kõike, mis on olnud, lisades sellele tõelisust. Tunnen, kuidas kõris pigistama hakkab, ja taas kord mõistan, kui väga ma teda armastan. Kui ma viimaks rääkima hakkan, tikub mu hääl värisema.

„Sa oled nii kaunis,“ ütlen ma. Ma näen ta silmist, et ta teab, millised tundmused mul tema vastu on ja mida ma nende sõnadega tegelikult mõtlen. Ta ei reageeri, langetab vaid pilgu, ja ma tahaksin teada, mida ta mõtleb. Ta ei paku mulle mingit juhtlõnga ja ma pigistan tasakesi ta kätt. Ma ootan. Hoolimata kõigist unistustest tunnen ma ta südant ja ma tean, et olen peaaegu pärale jõudnud. Ja siis äkki ime, mis tõendab et mul on õigus.

Küünaldest valgustatud toas mängib tasakesi Glenn Miller, ja ma jälgin, kuidas ta annab samm-sammult järele tunnetele, mida ta südames kannab. Ma näen, kuidas ta huulile ilmub soe naeratus, sedasorti naeratus, mis on kogu mu vaevanägemise tasuks, ma näen, kuidas ta tõstab looritatud pilgu ja vaatab mulle silma. Ta tõmbab mu käe endale lähemale.

„Sa oled võrratu…“ ütleb ta vaikselt, sumbuval häälel, ja sel hetkel armub temagi minusse, ma tean seda, sest ma olen selle märke tuhat korda näinud.

Ta ei ütle esialgu sõnagi, tal pole vaja, ja ta vaatab mind pilgul, mis tuleb teisest elust, pilgul, mis muudab mind jälle terviklikuks. Ma naeratan talle vastu, nii kirglikult kui vähegi oskan, me vaatame teineteist, tundmused mühavad meis nagu ookeanilained. Ma vaatan toas ringi, vaatan üles lakke, siis jälle Allie poole, ja see, kuidas tema mind vaatab, teeb südame soojaks. Ja äkki ma tunnen end taas noorena. Ma ei külmeta enam, mu kondid ei valuta, ma pole kühmus ega moondunud, pole enam läätskae tõttu poolpime.

Ma olen tugev ja uhke, kõige õnnelikum mees maa peal ja üle laua küünitades suudan seda tunnet kaua aega säilitada.

Kui küünlad juba kolmandiku võrra lühemaks põlenud, söandan viimaks vaikust rikkuda ja ütlen: „Ma armastan sind kõigest hingest ja ma loodan, et sa tead seda.“

„Muidugi tean,“ ütleb ta ärevalt. „Ma olen sind alati armastanud, Noah.“ N o a h! Üle hulga aja ma kuulen seda jälle. N o a h! See sõna kajab mu peas vastu. N o a h…

N o a h… Ta teab, mõtlen ma endamisi, ta teab, kes ma olen… Ta teab… See teadmine on nii väike asi, kuid minu jaoks on see taeva kingitus, ja ma tunnetan selgesti

meie ühiselt elatud elu, kus ma teda hoidsin ja armastasin, kus ma temaga jagasin oma parimaid aastaid. Ta sosistab: „Noah… mu armast Noah…“

Ja mina, kes ma arstide hinnanguga leppida ei võinud, olen jälle võidumees, vähemalt hetkeks. Ma jätan salapäratsemise, ma suudlen ta kätt, ma surun selle vastu põske ja sosistan talle kõrva. Ma ütlen:

„Sina oled minu elu kõige suurem sündmus.“ „Oh Noah…“ ütleb ta läbi pisarate, „mina armastan sind ka.“ Kui see vaid nii jääks, siis oleksin õnnelik inimene. Aga ei jää. Ma olen selles kindel, sest varsti muutub ta näoilme murelikuks. „Mis viga on?“ küsin ja kuulen vaikset vastust. „Ma kardan hirmsasti. Ma kardan, et unustan sind jälle ära. See on nii ülekohtune… ma ei talu

mõtet, et pean sellest jälle loobuma.“

67

Ta hääl katkeb nende sõnade juures ja mina ei oska enam midagi öelda. Ma tean, et see õhtu on lõppemas ja ma ei suuda midagi teha, et vältida paratamatust. Selles suhtes ootab mind läbikukkumine. Lõpuks ütlen talle:

„Ma ei lahku iialgi sinu juurest. See, mis meil on, on igavene.“ Ta teab, et midagi enamat ma ei saa teha ja me kumbki ei vaja tühje lubadusi. Kuid pilgust,

millega ta mind vaatab, loen välja, et nüüdki sooviks ta midagi enamat. Ritsikad siristavad meile serenaadi ja me hakkame nokkima oma õhtusöögi kallal. Kummalgi

pole kõht tühi, aga mina annan eeskuju ja tema tuleb järele. Ta võtab väikeseid suutäisi ja mälub kaua, aga ma rõõmustan, et ta üldse sööb. Viimase kolme kuuga on ta liiga palju alla võtnud.

Pärast õhtusööki ei suuda ma oma kartusi vaos hoida. Ma tean, et peaksin olema rõõmsameelne, sest see teineteise leidmine tõendab, et meie armastus on ikka veel alles, kuid ma tean, et täna õhtune armuaeg on läbi. Päike on ammu loojunud ja kohe varsti tuleb varas, mina aga ei saa teda kuidagi takistada. Ja nii ma siis lihtsalt vaatan teda ja ootan ja elan veel viimastel hetkedel uuesti läbi terve elu.

Ei midagi. Kell tiksub. Ei midagi. Ma võtan ta oma sülelusse ja me hoiame teineteisest kõvasti kinni. Ei midagi. Ma tunnen, kuidas ta värisema hakkab ja sosistan talle kõrva. Ei midagi. Viimast korda sel õhtul ütlen talle, et armastan teda. Ja siis tuleb varas. Ma olen alati hämmastunud, et see juhtub nii ruttu. Isegi nüüd, pärast kõiki neid kogemusi.

Minust veel kinni hoides hakkab ta silmi pilgutama ja raputab pead. Siis pöörab ta end ja põrnitseb toa nurka, näol muremask.

E i ! kisendan vaimust. M i t t e v e e l ! M i t t e p r a e g u … k u s m e n i i l ä h e d a s e d o l e m e ! M i t t e t ä n a õ h t u l ! M õ n e l t e i s e l õ h t u l … p a l u n ! Need sõnad on minu sees. S e e k o r d e i t a l u m a s e d a e n a m ! S e e o n ü l e k o h t u n e … s e e o n ü l e k o h t- u n e …

Aga nagu tavaliselt, pole sellest mingit abi. „Need inimesed vahivad mind,“ ütleb ta lõpuks, osutades käega. „Palun tee nii, et nad ei

vahiks.“ Gnoomid. Mulle tõuseb suur kõva klimp kurku. Hingamine seiskub viivuks, ja kui see jätkub, siis

jõuetumalt. Mu suu kuivab ja ma tunnen, kuidas mu süda taob. Nüüd on see möödas, ma tean. Ja mul on õigus. Päike on kustunud. See õhtune meeltesegadus, mis seostub Alzheimeri tõvega, mida mu naine põeb, on kogu selle asja juures kõige masendavam. Kui see tuleb, siis on Allie kadunud ja mõnikord ma küsin endalt, kas tema ja mina enam kunagi teineteist armastada saame.

„Seal ei ole mitte kedagi, Allie,“ ütlen ma, püüdes ära hoida vältimatut. Ta ei usu mind. „Nad vahivad mind.“ „Ei,“ sosistan ma pead raputades. „Kas sina ei näe neid?“ „Ei näe,“ ütlen ma ja ta jääb viivuks mõttesse. „Aga nad on ikkagi seal,“ ütleb ta mind eemale tõugates. „Ja vahivad mind.“ Selle peale hakkab ta endamisi rääkima ja mõne hetke pärast, kui ma püüan teda lohutada,

põrkub ta kohkunult eemale, silmad pärani. „Kes sa oled?“ karjub ta kabuhirmus, veri valgub näost. „Mis sa siin teed?“ temas paisub

hirm, ja mul on valus, ma ei saa enam midagi teha. Ta eemaldub minust, taganeb, käed enesekaitseks ette sirutatud. Ja siis tulevad sõnad, mis lõhestavad mu südant hullemini kui miski muu.

„Käige minema! Jätke mind rahule!“ kisendab ta. Paanilises hirmus tõrjub ta gnoome eemale, minu juuresoleku on ta juba unustanud.

Tõusen ja lähen üle toa tema voodi juurde. Ma olen nüüd päris nõrk, mu jalad valutavad ja külje sees torkab imelikult. Ma ei saa aru, kust see valu tuleb. Nõuab suurt pingutust, et õdede kutsumiseks kellanupule vajutada, sest mu sõrmed tukslevad ja on nagu kokku külmunud, aga lõpuks saan hakkama. Ma tean, et nad on kohe siin ja ma jään ootama. Oodates vaatan oma naist.

Kümme…

68

Kakskümmend… Kolmkümmend sekundit möödub ja mina aina vaatan, meenutades hetki, mida me alles äsja

jagasime, ja miski ei jää mu pilgu eest peitu. Aga tema ei vasta mu pilgule ja see nägemus ta võitlusest nähtamatute vaenlastega vaevab mind nagu luupainaja.

Valutava seljaga istun ta voodi kõrvale ja kui ma oma päevaraamatu kätte võtan, hakkan nutma. Allie ei pane tähele. Ma saan temast aru, sest ta vaim on taas rändama läinud.

Paar paberilehte pudeneb põrandale ja ma kummardan, et neid üles korjata. Ma olen väsinud ja seepärast istun nüüd üksinda, oma naisest eemal. Ja kui õed tuppa tulevad, ootab neid seal kaks inimest, keda on vaja lohutada. Üks naine väriseb hirmust oma vaimu deemonite ees ja üks vana mees, kes armastab teda palavamalt kui omaenda elu, nuuksab vaikselt nurgas, pea käte vahel.

Ülejäänud õhtu veedan üksinda oma toas. Mu uks on pisut paokil ja näen inimesi möödumas,

võõraid ja sõpru, ja kui ma kõrvu teritan, võin kuulda, kuidas nad räägivad oma perekonnast, tööst, jalutuskäigust parki. Tavalised vestlused, ei midagi enamat, aga ma tunnen, et kadestan neid ja nende suhtlemise kergust. Ma tean, et seegi on surmapatt, aga mõnikord ei saa ma midagi parata.

Ka doktor Barnwell on siin, ta räägib ühe õega. Ja ma küsin endalt, kes see küll on, kes on piisavalt haige, et õigustada sellist visiiti sellisel kellaajal. Mina ütlen talle alati, et ta teeb liiga palju tööd. Säästke aega oma perekonna jaoks, ütlen talle, seda ei ole teil igaveseks. Aga ta ei kuula mind. Ta ütleb, et muretseb oma patsientide pärast ja kui teda kutsutakse, peab ta tulema. Ta ütleb, et tal pole valikut, kuid seetõttu on ta vastuoludes lõhestatud inimene. Ta tahab olla täielikult oma patsientidele pühendunud arst ja täielikult oma perekonnale pühendunud inimene. Ta ei saa olla korraga mõlemat, sest tunnid jäävad napiks, aga seda tuleb tal veel õppida. Kui ta hääl kaugenedes kostub, küsin endalt, kumma ta valib. Või siis teevad teised selle valiku õnnetul kombel tema eest.

Ma istun akna all leentoolis ja meenutan möödunud päeva. See oli õnnelik ja kurb, imeline ja südantlõhestav. Mu vastuolulised tundmused teevad mind paljudeks tundideks sõnatuks. Tol õhtul ei käi ma kellegi juures ette lugemas; ma ei suudaks, sest luuleline enesessevaatamine ajaks mind nutma. Pikapeale jäävad koridorid vaikseks, välja arvatud õhtuste vahisõdurite sammukaja. Kella üheteistkümne paiku kuulen tuttavaid hääli, mida ma mingil põhjusel juba ootasin, samme, mida ma nii hästi tunnen.

Doktor Barnwell vaatab ukse vahelt sisse. „Ma nägin, et teil veel tuli põleb. Ega teil midagi selle vastu ei ole, kui ma korraks sisse

astun?“ „Ei, ei ole,“ ütlen ma pead raputades. Ta astub tuppa, vaatab viivuks ringi ja võtab siis minust paari jala kaugusel istet. „Ma kuulsin, et teil oli täna Allie’ga hea päev,“ ütleb ta. Ta naeratab. Me pakume talle huvi,

meie suhe teeb ta uudishimulikuks. Ma ei tea, kas see huvi on ainult ametialane. „Mulle tundub ka.“ Selle vastuse peale tõstab ta pead ja silmitseb mind. „Kas teiega on kõik korras, Noah?

Paistab, et te olete pisut otsa jäänud.“ „Pole mul häda midagi, ainult pisut väsinud.“ „Ja kuidas Allie’l täna oli?“ „Ta oli igati tubli. Me vestlesime peaaegu neli tundi.“ „Neli tundi? No kuulge, see on … uskumatu.“ Mina ei oska muud kui ainult noogutada. Ta jätkab pead vangutades. „Ma ei ole iialgi midagi selletaolist näinud ega isegi mitte kuulnud. Seda saab vist seletada

ainult armastusega. Teie kahekesi olite teineteisele määratud. Kindlasti armastab ta teid väga. Küllap te teate seda ka ise?“

„Tean,“ kinnitan ma, aga see on ka kõik, mida ma öelda oskan. „Mis see õieti on, mis teile muret teeb, Noah? Kas Allie ütles või tegi midagi, mis teid

valusasti puudutas?“ „Ei. Tegelikult oli ta võrratu. Praegusel hetkel ma tunnen end lihtsalt… väga üksinda.“ „Üksinda?“ „Jah.“ „Keegi ei ole üksinda.“

69

„Mina olen,“ ütlen ma kella vaadates ja mõtlen tema perekonna peale, kes ühes vaikses majas juba magab, seal, kus temagi peaks olema. „Ja teie niisamuti.“

Järgmised paar päeva tõid ainult tähtsusetuid sündmusi. Allie ei tundnud mind kordagi ära ja ma möönan, et aeg-ajalt mu tähelepanu kahanes, sest mu mõtted keskendusid enamasti hiljuti koos veedetud päevale. Ehkki lõpp tuleb alati liiga kähku, ei tähendanud see päev mingit kaotust, vaid ainult võitu, ja ma olin õnnelik, et selline õnn mulle taaskord osaks langes.

Nädala aja pärast oli mu elu põhijoontes jälle normaalsetesse rööbastesse veerenud. Või vähemalt sedavõrd, kui mu elu üldse võib normaalseks nimetada. Lugemistunnid Allie juures, lugemistunnid teiste juures, uitamine mööda koridore. Öösiti lebasin unetult, hommikul istusin oma elektriahju juures. Mu eluviisi ettemääratus pakub mulle kummalist tröösti.

Ühel jahedal udusel hommikul pärast Allie’ga koos veedetud päeva ärkasin varakult, nagu mul kombeks, kohmerdasin kirjutuslaua juures, vahel vaatasin vanu fotosid, vahel lugesin paljude aastate eest kirjutatud kirju. Või vähemalt püüdsin seda teha. Ma ei suutnud hästi keskenduda, sest pea valutas; lõpuks panin pildid ja kirjad kõrvale ja istusin akna alla tugitooli päiksetõusu vaatama. Teadsin, et Allie ärkab mõne tunni pärast ja seks ajaks tahtsin olla värske; kui ma päev otsa loen, hakkab pea veelgi rohkem valutama.

Mõneks minutiks sulgesin silmad, kord lõhkus pea valutada, samas andis valu järele. Lõpuks avasin silmad ja vaatasin jõge, oma vana sõpra, mis lookleb mu akna all. Erinevalt Allie’st on mulle antud jõepoolne tuba, ja see väljavaade annab mulle alati hingejõudu. See jõgi on suur paradoks – sada tuhat aastat vana, aga pärast iga vihmasadu ometi jälle uus. Tol hommikul kui ma vestlesin temaga, sosistasin, nii et ta kuuleks: „Sa oled õnnelik, mu sõber, ja mina olen õnnelik, ja koos läheme tulevastele päevadele vastu.“ Lained ja lainekesed keerlesid ja pöörlesid nõustavalt, kahvatu hommikukuma valgustas maailma, mida me jagame. Jõgi ja mina. Voolamine, tõus ja mõõn. See ongi elu, mõtlen, kui vaatan vett. Niisugune vaatepilt võib inimesele palju õpetada.

See juhtus parajasti siis, kui ma tugitoolis istusin ja päike esimest korda üle silmapiiri piilus. Ma tundsin, kuidas käsi hakkas kihelema: seda pole veel kunagi juhtunud. Tahtsin kätt tõsta, kuid mu liigutus rauges, sest pähe lõi äge terav valu, peaaegu sedamoodi, nagu oleks mulle haamriga vastu pead virutatud. Ma sulgesin silmad, siis pigistasin silmalaud kõvasti kinni. Käsi ei kihelenud enam, kuid hakkas kiiresti tuimenema, nagu oleksid närvid kuskil käsivarres äkki läbi lõigatud. Mu ranne tardus liikumatuks, valusähvatus käis peast läbi ja hargnes kuklast allapoole igasse keharakku nagu vahutav laine, purustades ja hävitades kõik, mis ta teele ette jäi.

Mu silmanägemine kustus, mulle tundus, nagu oleks mõne tolli kaugusel mu peast mürisenud raudteerong, ja ma sain aru, et mind on tabanud ajurabandus. Valusööst sähvis läbi keha nagu välgulöök ja viimastel teadvuse hetkedel kujutlesin, kuidas Allie voodis lebades ootab lugu, mida ma enam kunagi ei ole, hämmeldunud ja hirmunud, täiesti ja lootusetult võimetu ennast ise aitama. Just nagu mina.

Ja kui mu silmad viimast korda sulgusid, käis mul peast läbi mõte: oh Jumal, mis ma olen teinud?

Päevade kaupa kõikusin teadvuse ja teadvusetuse vahel ja ärkveloleku hetkedel panin tähele,

et olen haagitud mitmesuguste aparaatide külge, et mu ninasõõrmetes ja kõris on torud ja voodi kõrval ripub kaks kotti vedelikuga. Kuulsin aparaatide tasast surinat, kord valjenevat, kord kustuvat undamist, ja vahel muid helisid, mida ma ei osanud seletada. Üks aparaat piiksus mu südamelöökide rütmis, see oli kummaliselt suigutav, ja ühtepuhku peibutas see mind olematuse maale.

Arstid olid mures. Poolsuletud laugude vahelt lugesin seda nende näolt, kui nad minu näitusid uurisid ja aparaate reguleerisid. Nad avaldasid sosinal oma mõtteid, arvates, et ma neid ei kuule. „Ajurabandus on tõsine asi,“ ütlesid nad. „Eriti veel tema eas. Ja sellel võib raskeid tagajärgi olla.“ Süngel näoilmel ennustati: „Kõnevõime kaotus, liikumisvõime kaotus, halvatus.“

Veel mingi sissekanne haiguskaardile, veel mingi imeliku aparaadi piiksatus, ja läinud nad olidki, hetkekski aimamata, et ma kuulsin igat sõna. Pärast seda hoidusin nende asjade peale mõtlemast ja keskendusin selle asemele Allie’le. Manasin vaimusilma ette tema pildi, kui vähegi suutsin. Püüdsin kõigest hingest tuua tema elu oma ellu, teha meid taas üheks. Püüdsin tunnetada ta puudutust, kuulda ta häält, näha ta nägu, ja kui see mul õnnestus, tulid pisarad silma, sest ma ei teadnud, kas ma teda veel kunagi kallistada saan, kas ma veel kunagi võin talle kõrva sosistada, veeta päeva koos temaga, veeta päeva temaga vesteldes, lugedes ja jalutades. Niisugust lõppu ma ei olnud

70

ette kujutanud või lootnud. Ma olin seni alati eeldanud, et mina lahkun viimasena. Niisugust lahendust polnud ette nähtud.

Päevade kaupa triivisin kord teadvusse, kord teadvusest välja, kuni jälle tuli üks udune hommik, kus Allie’le antud lubadust taas kord mu keha kannatas. Avasin silmad ja nägin, et tuba on lilli täis, ja nende lõhn lisas motivatsiooni. Otsisin kellanuppu. Suutsin lõpuks sellele vajutada, ja kolmekümne sekundi pärast tuli õde ning tema kannul doktor Barnwell, kelle nägu lõi kohe naerule.

„Mul on janu,“ ütlesin käriseval häälel ja doktor Barnwelli nägu lõi särama. „Tere tulemast tagasi,“ ütles ta. „Ma teadsin kohe, et saate hakkama.“ Kahe nädala pärast võidi mind haiglast välja kirjutada, kuigi ma olen nüüd vaid pool inimest.

Kui ma oleksin Caddilac, sõidaksin ühe ratta veol aina ringiratast, sest mu keha parem pool on nõrgem kui vasak. See, nagu mulle öeldakse, on hea uudis, sest ma oleksin võinud ka täieliku halvatuse saada. Mõnikord näib mulle, et mu ümber on aina optimistid.

Halbu uudis on aga see, et käed ei luba mul kasutada ei keppi ega ratastooli, nii et tasakaalu säilitamiseks tuleb mul nüüd kõndida omaenda iseäralikus rütmis. Mitte enam tavalises vasak-parem-vasak taktis nagu nooruspõlves ega isegi mitte enam liibates-lääbates nagu viimasel ajal. Vaid pigem tasa-liipamisi, parem päris lääpamisi, tasa-liipamisi. Retk läbi koridoride on nüüd eepiline seiklus. Isegi selle mehe jaoks, kes kahe nädala eest vaevalt suutis kilpkonna selja taha jätta, on see nüüd väga aeglane minek.

Kui ma koju jõuan, on juba hiline aeg ja oma tuppa astudes tean, et und ei tule. Hingan sügavalt, nuusutan toas hõljuvaid kevadisi lõhnu. Aken on lahti jäetud ja õhk on pisut jahe. Mulle tundub, et temperatuurimuutus ergutas mind. Evelyn, üks siinseid õdesid, kellest ma olen kolm korda vanem, aitab mind tugitooli akna all ja tahab akent sulgeda. Ma keelan teda aj kuigi ta kergitab kulme, lepib ta mu sooviga. Ma kuulen, kuidas laegas lahti tõmmatakse ja hetke pärast pannakse kampsun õlgadele. Ta kohendab seda, nagu oleksin laps, ja kui ta on selle toimetusega valmis saanud, paneb ta mulle käe õlale ja patsutab tasakesi. Seda tehes ei lausu ta sõnagi ja tema vaikimine ütleb mulle, et ta vaatab aknast välja. Tükk aega seisab ta liikumatult ja ma tahaksin teada, mida ta mõtleb, aga ma ei küsi. Lõpuks kuulen ta ohet. Ta pöördub, et minema hakata, kuid peatub hetkeks, kummardub ja suudleb mind siis põsele, õrnalt, nagu mu tütre-tütar alati teeb. See üllatab mind, tema aga ütleb: „Hea on, et te jälle meie juures tagasi olete. Allie tundis teist puudust ja kõik teised ka. Me kõik palvetasime teie eest, sest ilma teieta polnud see koht enam endine.“ Ta naeratab mulle ja puudutab enne lahkumist mu põske. Mina ei ütle midagi. Hiljem kuulen, kuidas ta rataslauda lükates mu uksest möödub, teise õega tasakesi mõtteid vahetab.

Väljas on tähine öö ja maailm on kastunud viirastuslikku sinisesse kumasse. Ritsikad siristavad ja see heli summutab kõik muud hääled. Akna all istudes mõtlen, kas keegi võiks mind väljast näha, võiks näha seda omaenda ihu vangi. Vaatan puude alla õuele, hanede koha pinke, otsin elu märki, aga midagi pole näha. Koguni jõgi ise on vagusi, ta paistab pimeduses nagu tühi koht ja ma tunnen, kuidas ta saladuslikkus mind ligi tõmbab. Vaatan ja vaatan, tundide kaupa, ja lõpuks märkan, kuidas veepinnal hakkavad peegelduma pilved. Torm on tulemas ja varsti muutub taevas hõbedakarvaliseks, justkui tuleks õhtune hämarus tagasi.

Tormitaevast lõhestab välk ja mu mõtted kanduvad minevikku. Kes me oleme, Allie ja mina? Kas me oleme nagu igivana eefeu küpressipuul, väädid ja oksad nii tihedalt läbi põimunud, et me mõlemad sureme, kui meid vägisi lahutatakse? Ma ei tea. Jälle sähvatab välk ja valgustab lauda mu kõrval, nii et ma näen seal Allie fotot, parimat pilti, mis mul temast on. Paljude aastate eest lasin selle raamida, lootes, et klaasi taga säilib see igavesti. Nüüd võtan selle kätte ja hoian mõne tolli kaugusel silme eest. Vahin seda kaua, see võtab mind enda võimusse. Kui see pilt tehti, oli Allie neljakümne ühe aastane ja ilusam kui iial enne. Mul on talle nii palju küsimusi, aga ma tean, et pilt ei vasta, ja ma panen selle käest.

Kuigi Allie on minuga sama koridori peal, olen ma täna õhtul üksinda ja üksinda ma nüüd jäängi. See mõte tuli mulle siis, kui ma haiglas lebasin. Ja nüüd, kui ma aknast välja vaatan ja näen kuhjuvaid tormipilvi, olen selles kindel. Meie saatus kurvastab mind tahes-tahtmata, sest mulle meenub, et kui me viimast korda koos olime, ei suudelnud ma teda kordagi huulile. Võib-olla ei saa ma seda kunagi teha. Selle haiguse puhul pole võimalik midagi kindlasti ette öelda. Miks ma niisuguseid mõtteid mõtlen?

71

Lõpuks tõusen, lähen kirjutuslaua juurde ja süütan lambi. See nõuab suuremat pingutust, kui ma oskasin arvata. Tunnen end jõuetuna ega pöördu enam akna juurde tagasi. Võtan istet ja pisut aega vaatan pilte kirjutuslaual. Perekonnapildid, pildid lastest ja suvepuhkustest. Pildid meist koos Allie’ga. Meenutan ühiseid aegu, kahekesi või koos perekonnaga, ja jälle kord mõistan, kui muldvana ma olen.

Tõmban lahti laualaeka ja leian lilled, mis ma talle kunagi ammu kinkisin, vanad ja luitunud, paelaga kokku seotud. Nad on samasugused kui mina, kuivad ja haprad, võivad käes kergesti murduda. Aga Allie hoidis need alles. „Ma ei saa aru, milleks sulle neid vaja on,“ imestasin tihti, aga tema ei teinud väljagi. Ja mõnikord õhtuti nägin, kuidas ta need peaaegu aukartlikult kätte võttis, nagu oleks neis peitunud elu enda saladus. Naised.

Kuna see paistab olevat mälestuste öö, otsin veel ja leian oma laulatussõrmuse. See on kõige ülemises laekas, siidpaberi sees. Ma ei saa seda enam kanda, sest mu sõrmeliigesed on tursunud ja sõrmede veevarustus häiritud. Ma võtan sõrmuse siidipaberist välja, see on samasugune nagu ikka. Rõngas on võimas sümbol ja ma tean, m a t e a n, et teist sõrmust poleks iial võinud olla. Ma teadsin seda siis ja ma tean seda praegu. Ja sel hetkel ma sosistan kuuldavalt. „Oh Allie, mu kuninganna, mu ajatu kaunitar, ma olen ikka veel sinu. Sa oled ja alati oled olnud parim, mida elu on mulle kinkinud.“

Seda öeldes küsin endalt, kas ta kuuleb mind, ja ootan mingit märki. Aga mingit märki ei tule. Kell on pool kaksteist ja ma otsin üles ühe tema kirja, kirja, mida ma teatavas meeleolus alati

loen. Leian selle sealt, kuu ma selle viimati jätsin. Pööran seda mitu korda käes, enne kui avan, ja seda avades hakkavad mu käed värisema. Lõpuks loen:

Kallis Noah! Kirjutan sulle küünlavalgel, kui sina magad magamistoas, mida me sinuga oleme meie abielu algusest peale jaganud. Ja kuigi ma ei kuule sinu tasaseid unehääli, tean ometi, et sa oled seal ja et ma varsti leban seal sinu kõrval nagu alati ja et ma siis tunnen su soojust ja su kaitset ja pikkamisi juhatavad su hingetõmbed mind sinna, kus ma sind unes näen, teades, kui võrratu mees sa oled. Vaatan leeki enda kõrval ja see meenutab mulle üht teist tuld aastakümnete eest, kus mul olid sinu pehmed riided seljas ja sinu teksad jalas. Ma teadsin siis, et me jääme alatiseks ühte, hoolimata sellest, et ma järgmisel päeval kõhklema lõin. Mu süda oli vangi võetud, üks Lõuna luuletaja oli selle kinni köitnud, ja hingepõhjas teadsin, et ma olen alati kuulunud sulle. Kas ma tohtisin panna küsimuse alla armastust, mis lendas meteooridel ja möllas nagu murdlaine? Sest ei saa teisiti nimetada seda, mis oli meie vahel siis ja mis on meie vahel ka praegu. Ma mäletan oma tagasitulekut päev pärast seda, kui mu ema meid külastas. Ma olin hirmu täis,ma ei olnud eluaeg nii paaniliselt kartnud, sest olin veendunud, et sa ei anna mulle äraminekut iial andeks. Autost väljudes värisesin üle keha. Aga sa hajutasid kogu mu hirmu ma naeratusega ja sellega, kuidas sa mulle oma käe sirutasid. „Kui jooks natuke kohvi?“ – muud sa ei öelnudki. Ja sa ei tuletanud seda enam kunagi meelde. Mitte kordagi meie ühiselu aastate vältel. Sa ei küsinud ka siis midagi, kui ma paaril järgmisel päeval tahtsin vahel välja minna, üksinda jalutada. Ja kui ma pisarsilmil tagasi tulin, siis teadsid sa alati, kas ma ootan, et sa mind kallistaksid, või laseksid lihtsalt omaette olla. Ma ei mõista, kuidas sa seda teadsid, aga sa teadsid. Ja see tegi mulle kõik palju lihtsamaks. Ja hiljem, kui me seal väikeses kirikus käisime ja sõrmused sõrme saime ja oma tõotusi laususime, siis vaatasin sulle silma ja teadsin, et olen teinud õige otsuse. Aga veelgi selgemini mõistsin siis, kui rumal ma olin, et ma üldse kunagi kaalusin teist valikut. Sellest peale pole ma enam iial kahelnud. Meie ühine elu oli imeline ja viimasel ajal mõtlen ma väga palju selle peale. Vahel sulgen silmad ja näen sind, juuksed juba hallisegused, rõdul istumas; sa mängid kitarri, lapsed hullavad su ümber ja plaksutavad sinu loodud muusika taktis. Su riided on pikkadest töötundidest plekilised ja sa oled väsinud, ja kuigi ma pakun sulle võimalust puhata, sa vaid naeratad ja ütled: „Seda ma ju praegu teengi.“ Sinu armastus meie laste vastu on minu meelest väga meeleline ja erutav. Hiljem, kui lapsed on magama läinud, ütlen sulle: „Sa ise ei tea, kui hea isa sa oled.“ Varsti pärast seda koorime end riidest lahti ja suudleme ja peaaegu kaotame aru, enne kui suudame lõpuks linade vahele pugeda.

72

Ma armastan sinus väga paljusid asju, ja eriti su kirgi, sest need on alati olnud elu kõige kaunimad väärtused. Armastus ja luule ja isadus ja sõprus ja ilu ja loodus. Ma olen rõõmus, et oled kõike seda ka lastele õpetanud, ja ma tean, et see on nende elu rikastanud. Nad räägivad mulle, kui tähtis sa neile oled, ja neilt seda kuuldes tunnen alati, et olen maailma kõige õnnelikum naine. Sa oled mindki õpetanud, oled mulle inspiratsiooni andnud ja mind minu kunstis toetanud. Ja sa ei saa kunagi teada, mis see mulle tähendas. Praegu ripub mu teoseid muuseumides ja erakogudes, ja ehkki ma kõigi nende näituste ja kriitikute pärast olin vahetevahel omadega päris läbi ja hajameelne, olid su lahked julgustavad sõnad mulle alati toeks. Sa said aru, et mul oli vaja omaette ateljeed, oma isiklikku liikumisruumi, ja sina nägid alati midagi enamat kui värviplekke mu riietel ja juustes ja mõnikord isegi mööblil. Ma tean, et see ei olnud kerge. Ainult tõeline mees suudab niisugustest asjadest üle olla. Ja sina suutsid. Nüüd juba nelikümmend viis aastat. Imelised aastad. Sa oled mu parim sõber ja samas ka mu armsam, ja ma ei teagi, kumba külge ma sinus rohkem naudin. Ma pean kalliks mõlemat, nii nagu ma olen kalliks pidanud meie ühist elu. Sinu sees on midagi erilist, Noah, midagi ilusat ja tugevat. Headus – see on see, mida ma näen, kui ma sind praegu vaatan, ja see on see, mida näeb igaüks. Sa oled kõige andestavam ja rahumeelsem inimene, keda ma tean. Jumal on sinuga, peab olema, sest ma ei ole iial kohanud kedagi teist, kes vähegi vääriks ingli nime. Kui ma enne meie lõplikku kodust lahkumist soovisin, et me oma loo kirja paneksime, oli see sinu meelest muidugi hullumeelne mõte, aga mul olid selleks oma põhjused, ja ma olen tänulik, et sa nii kannatlik olid. Ja kuigi sa küsisid, ei seletanud ma sulle neid põhjuseid kunagi, aga nüüd on minu arvates kätte jõudnud aeg, kus sa pead neid kuulma. Me oleme elanud elu, mis enamikule abielupaaridele iial osaks ei saa, aga kui ma sind vahel vaatan, kohutab mind siiski teadmine, et see lõpeb peagi. Meile mõlemale on teada minu haiguse prognoos ja me mõistame, mis see meile tähendab. Ma näen su pisaraid ja muretsen rohkem sinu kui enda pärast, sest ma kardan valu, mida sul kindlasti kannatada tuleb. Ma ei suuda sõnul seletada, kui väga see mind kurvastab, mul tuleb sõnadest puudu. Aga ma armastan sind nii sügavalt, nii kirjeldamatult, et ma kindlasti leian mingi võimaluse haigusest hoolimata sinu juurde tagasi tulla. Ma tõotan seda sulle. Ja selleks ongi see lugu mõeldud. Kui ma end kaotan ja üksildaseks jään, siis loe mulle seda lugu – just samamoodi, kui sa seda kord lastele jutustasid – ja mingil viisil ma siis kindlasti mõistan, et see lugu on meist. Ja vahest avaneb võimalus, mingi väike võimalus, et me jälle leiame tee teineteise juurde. Palun ära vihasta minu peale neil päevadel, kui ma sind ei mäleta, ja me mõlemad teame, et see aeg tuleb. Tea, et ma armastan sind, armastan surmatunnini, ja et tulgu mis tuleb, ma tean, et olen elanud nii suurt elu, kui üldse võimalik. Elu koos sinuga Ja kui sa selle kirja alles hoiad, et seda kunagi lugeda, siis usu ka seda, mis ma sulle siin praegu kirjutan: Ükskõik, kus sa oled, Noah, ja ükskõik millal – ma armastan sind. Ma armastan sind praegu seda kirja pannes, ja ma armastan sind praegu, kus sa seda loed. Ja mul on südamest kahju, et ma ei saa sulle seda öelda. Ma armastan sind kõigest hingest, kallis abikaasa. Sa oled mu unelm ja oled seda alati olnud. Allie

Kui olen kirja läbi lugenud, panen selle käest. Tõusen kirjutuslaua tagant ja otsin oma tuhvleid. Need on voodi juures ja ma pean istet võitma, et neid jalga panna. Siis tõusen ja lähen üle toa ja avan ukse. Piilun koridori ja näen, et valvelaua juures istub Janice. Ma vähemalt arvan, et see on Janice. Selleks et Allie tuppa minna, pean lauast mööduma, kuid praegusel kellaajal ei tohiks ma oma toast väljuda, ja Janice on tuntud kui inimene, kes alati reeglitest kinni peab. Tema mees on advokaat. Ootan, lootes, et ta ära läheb, aga paistab, et tal pole kavatsustki kuhugi minna, ja ma muutun kärsituks. Lõpuks väljun siiski oma toast, tasa-liipamisi, parem käsi lääpamisi, tasa-liipamisi. Selle vahemaa ületamiseks kulub terve igavik, kuid millegipärast ei pane ta minu lähenemist tähele. Ma olen nagu hääletu panter, kes poeb läbi džungli, ma olen nähtamatu nagu tuvipoeg. Lõpuks ta siiski märkab mind, aga ma ei lase end ehmatada. Ma seisan tema ees. „Ja kuhu teie nüüd lähete, Noah?“ küsib ta.

73

„Ma lihtsalt jalutan. Ma ei saa und.“ „Te ju teate, et see pole ette nähtud.“ „Tean küll.“ Aga ma ei liigu paigast. Ma olen oma otsuses kindel. „Tegelikult te ju ei kavatse jalutama minna, ega? Te tahate minna Allie’t vaatama.“ „Jah,“ tunnistan ma. „Noah, te ju teate, mis viimane kord juhtus, kui te teda öösel vaatamas käisite.“ „Ma mäletan.“ „Siis peaksite ka teadma, et te ei tohi seda teha.“ Ma ei reageeri sellele väitele otseselt. Selle asemel ütlen: „Ma igatsen tema järele.“ „Ma tean, et te igatsete, aga ma ei saa teid tema juurde lasta.“ „Täna on meie pulmapäev,“ ütlen ma. See on tõsi. Kuldpulmadeni jääb täpselt üks aasta. Täna saab nelikümmend üheksa aastat täis. „Ah tõesti.“ „Tähendab ma võin siis minna?“ Viivuks pöörab ta pilgu kõrvale ja ta hääl muutub. See on nüüd märksa mahedam ja ma olen üllatatud. Ma ei ole seni tema juures kunagi märganud sentimentaalseid kalduvusi. „Teate, Noah, ma olen töötanud siin viis aastat. Ja enne seda töötasin viis aastat ühes teises hooldekodus. Ma olen näinud sadade abielupaaride kaotusvalu ja kurbust, kuid ma pole näinud kedagi, kes selles olukorras oleks käitunud nii nagu teie. Siin majas pole ei arstide ega õdede hulgas mitte ainukestki, kes oleks eales midagi sellist näinud.“ Ta vaikib hetkeks ja minu hämmelduseks tulevad talle pisarad silma. Ta pühib need sõrmedega ära ja jätkab: „Ma püüan aru saada, kuidas te ise seda näete, kuidas te suudate jätkata, päevast päeva, aga see on täiesti ettekujutamatu. Ma ei tea, kuidas te seda teete. Vahel te koguni saate tema haigusest jagu, ja isegi kui arstid seda ei mõista, saame meie, õed, asjadest aru. See on lihtsalt armastus, niisama lihtne see ongi. See on kõige uskumatum lugu, mida ma olen elus näinud.“ Ma tunnen pigistust kõris ja ma ei suuda midagi öelda. „Aga see pole ette nähtud, Noah, ja ma ei tohi teid lubada. Nii et minge oma tuppa tagasi.“ Siis ta naeratab leebelt, nohistab nina, nihutab aua peal pabereid ja ütleb: „Mina lähen nüüd korraks alla kohvi jooma. Mõnda aega ei saa ma praegu siin teie järele vaadata, nii et ärge tehke mingeid rumalusi.“ Ta tõuseb kärmesti, puudutab mu käsivart ja läheb trepikoja poole. Ta ei vaata tagasi, ja äkki olen ma üksinda. Ma ei tea, mida sellest arvata. Vaatan kirjutuslauda, mille taga ta äsja istus ja näen veel auravat täis kohvitassi; taas pean tõdema, et maailmas on häid inimesi.

Kui alustan teekonda Allie toa poole, on mul esimest korda üle pikkade aastate soe. Mu sammud on vaksapikkused ja isegi niisuguses tempos on see ohtlik minek, sest mu jalad on juba väsinud. Pean paremaks seinast tuge otsida, et mitte kukkuda. Laetuled sumisevad, nende florestseeruv kuma paneb silmad valutama ja ma pilutan pisut silmi. Ma möödun tosinast toast, kus on tuled kustutatud, möödun tubadest, kus ma olen lugemas käinud, ja ma mõistan, et igatsen inimeste järele, kes seal magavad. Nad on mu sõbrad, kelle nägusid ma nii hästi tunnen, ja homme näen ma neid kõiki. Kuid mitte veel täna õhtul, sest sellel matkal pole peatumiseks aega. Ma rühin edasi ja liikumine toob ummistunud arteritesse verd. Tunnen, et iga samm annab jõudu juurde. Kuulen, kuidas seljataga avaneb uks, aga samme ma ei kuule ja ma jätkan oma teed. Ma olen nüüd hoopis keegi teine. Mind pole võimalik peatada. Õdede toas heliseb telefon ja ma kiirustan edasi, et mind ei tabataks. Ma olen südaöine maskeeritud röövel, ma põgenen galopis, mu ratsu kannab mind pakku lumisest kõrvelinnast, ma kappan kollase kuu poole, kullatolm sadularaskus. Ma olen noor ja kirg mu südames teeb mu tugevaks, ma murran ukse maha, ma haaran ta sülle ja viin paradiisi.

Kellele ma kärbseid pähe ajan? Ma elan nüüd lihtsat elu. Ma olen narr armunud vanamees, unistaja, kelle ainsaks unistuseks on Allie’le ette lugeda, ja vahel, kui võimalik, tal ümbert kinni võtta. Ma olen patustaja, kellel on palju süüd, ja mees, kes usub nõidust, aga ma olen liiga vana, et selle pärast muretseda.

Kui ma lõpuks ukse taha jõuan, on mu jõud otsas. Mu jalad nõtkuvad, mu silm on ähmane ja süda peksab rinnus imelikult. Ma kohmitsen uksenupu kallal ja lõpuks nõuab see mõlemat kätt, kolme koormatäit pingutust. Uks avaneb, koridorist paistab valgust sisse, näitab mulle voodit, kus ta

74

magab. Kui ma teda näen, tundub mulle, et ma pole midagi enamat kui mööduja rahvarohkel linnatänaval, igaveseks unustatud.

Tema toas on vaikne. Tekk katab teda ainult pihast saati. Hetk hiljem näen, kuidas ta ennast külili pöörab, ja need helid meenutavad mulle õnnelikumaid aegu. Voodis tundub ta väike ja teda silmitsedes tean, et meie vahel on kõik möödas. Õhk on läpatanud ja mul jookseb judin üle selja. Sellest paigast on saanud meie haud.

Sel meie pulmapäeva ööl seisan peaaegu minuta ega liikumatult; ma tahaks väga talle öelda, mis tunne mul on, aga ma seisan vagusi, et teda mitte häirida. Pealego on mu sõnum kirjutatud paberitükile, mille ma tahan talle padja alla pista. Seal on öeldud:

Arm on nii hell, kui lõppeb öö Ja puhas nagu lättevesi Sa rutta, koidik, loitma löö Et veelkord ärkaks kahekesi Mulle tundub, et kostab lähenevaid samme, seepärast astun tuppa ja sulgen enda järel ukse.

Toas on kottpime, mälu järgi lähen läbi toa ja jõuan akna alla. Lükkan kardinad kõrvale ja mulle vaatab vastu suur täiskuu, õhtune vahimees. Ma vaatan Allie’t, ma hellitan korraga tuhandet unelmat, ja kuigi ma tean, et ma ei tohiks, istun ta voodiservale ja pistan oma sõnumi padja alla. Siis sirutan käe ja puudutan õrnalt ta nägu, mis on pehme nagu puuder. Silitan ta juukseid a mul jääb hing kinni. Ma tajun imet, ma tunnen aukartust nagu helilooja, kes esimest korda avastab Mozarti teoseid. Ta liigutab ennast, avab silmad, kissitab pisut lauge, ja äkki ma kahetsen oma rumalust, sest ma tean, et at hakkab kohe nutma ja kisendama, sest seda ta alati teeb. Olen ohjeldamatu ja nõrk, ma tean seda, kuid ma tunnen vastupandamatut sundi üritada võimatut, ma kummardun tema kohale, meie näod on lähestikku. Ja kui meie huuled kokku puutuvad tunnen imelikku kirvendust, mida ma kõigi nende ühiste aastate vältel pole kunagi tundnud, kuid sellest hoolimata ei tõmbu ma tagasi. Ja äkki sünnib ime, sest ma tunnen, kuidas ta suu paotub, ja ma avastan unustatud paradiisi, mis on läbi aegade muutumatu, ajatu nagu tähed. Ma tunnen ta keha soojust, ja kui meie keeled kohtuvad, lasen end kaasa kiskuda nagu nii paljude aastate eest. Sulen silmad ja muutun vägevaks, laineid kündvaks laevaks, tugevaks ja kartmatuks, ja tema on mu taglas. Tasakesi silitan ta põse kumerust ja siis võtan ta käe oma kätte. Ma suudlen ta huuli, ta palgeid, ja kuulatan, kuidas ta hinge tagasi tõmbab. „Oh Noah…,“ sosistab ta vaikselt, „ma igatsesin sinu järele.“ Veel üks ime – suurim kõigist! – ja on lootusetu talitseda pisaraid, kui me kahekesi koos taevariiki tõuseme, sest sel hetkel on maailm imesid täis ja ma tunnen, kuidas ta sõrmed otsivad mu särginööpe ja pikkamisi, oh kui pikkamisi hakkab ta neid ükshaaval lahti tegema.